Kui me selle hiigelprojekti alustamisel tegime ettepaneku koostööks USA eestlaste juhtkonnale, ei leitud selleks vajalikke inimesi. Nüüd on ka USA-s mitmeid aastaid ajalooraamatu väljaandmisega tegeldud. Kuid asjad ei liigu eriti kiiresti edasi. Probleemiks on, et paljud kaastöölised on võimelised kirjutama vaid inglise keeles ja vanad on väsinud. Noorte hulgas on tublisti vähenenud nende arv, kes suudavad lugeda veel eesti keeles. Sellepärast ongi väljaanne kavandatud ingliskeelsena. Organisatsiooni Eestlased Ameerikas Ajaloo Komisjoni esimees Juhan Simonson loodab tagasihoidlikult, et vanem osa ilmub järgmisel aastal. Uuema osa jaoks toimetajat pole. Kunagi loodeti nüüd juba igavikku lahkunud Tönu Parmingu peale.
Meil Kanadas on kaks arhiivi — Eestlaste Kesknõukogu juures asuv Eesti Keskarhiiv Kanadas ja Tartu College'is asuv Endel Aruja nim. Arhiiv. Eesti Kunstide Keskusel on oma kunstihoidla ning etnograafilisi esemeid säilitatakse Eesti Majas ja Ontario Muuseumis. Kogudustel on oma arhiivid ja Eesti Kultuuripärandi Klubi on teinud tänuväärset tööd paljude eestlaste mälestuste jäädvustamisel videolintidele. Kui me tahame asuda „Eestlased Kanadas“ IV köite väljaandmisele, siis on jälle siinsel ühiskonnal põhjust kõik oma jõud mobiliseerida selle ülesande teostamiseks.
USA-s on astutud samme sealsete asutuste kasutamiseks eesti arhiivmaterjalide säilitamiseks. Kuid Ühendriikide mahuka Eesti Arhiivi tööks eesti vabatahtlikest ei piisa. Uueks koduks on Minnesota ülikooli juures asuv Immigration and History Resarch Center. Selles oli juba varem eesti ajaloolisi materjale, sh Saaremaalt pärit kuulsa Ameerika arhitekti Louis Kahni ja August Komendandi elutööd. Et Minnesota asub USA keskosas, hõlbustab see ligipääsu.
Ottawas asuvas Kanada Riiklikus Arhiivis on hulgaliselt hoiul meie materjale. Säilitatava toimetamine Ottawasse on üks võimalus, kui meie jõud hakkab otsa saama. Teine võimalus on Eesti Rahvusraamatukogu Tallinnas, kuhu on paigutatud suur hulk Rootsi arhiivimaterjale. Ka Eesti Ajaloo Arhiivis Tartus on neid palju, eriti kirjandust. Teadlastele ja spetsialistidele on avatud nende arhiivid. Kunst on saanud Eestis endale kodu. Kas peaks väliseesti kunsti paremik just seal olema?
See, et Torontos on kaks eesti arhiivi, teeb asja keeruliseks. Ühel eestlaste kultuurivaramu konverentsil paarkümmend aastat tagasi arutati seda küsimust terve päev. Organisatsioonid soovitasid siis arhiivid ühendada, kuid Tartu College'is polnud sel ajal küllalt ruumi ja nii see jäi. Kultuurivaramu komisjon tutvus ka mitmesuguste Kanada võimalustega. Olime ummikus.
Nüüdne Elmar Tammpõllu plaan on teretulnud, kuid vajab veel palju eeltööd. Mida üldse säilitada ja kus?
Kui meie praegused arhiivide korrastajad, vabatahtlikud „inglid“ kaovad, kas leidub siis selliseid ka järgnevate põlvkondade hulgas?
Ja arhiividele peab olema ligipääs ka teadlastel. Eesti arhiivides on mugavad tööruumid. Sõrme nupule vajutamisega tuuakse lauale igasuguseid materjale, mis vastava märksõna all on olemas. Ka on Eestis arhiive palju, kuid ühine uus materjalide arvutisse sisestamise süsteem aitab soovitud küsimustele vastuseid leida kiiresti ka mujalt. Me ei jõua oma jõududega kusagile. Sellele arusaamisele on enne meid jõudnud USA eestlased. Kummal on rohkem ettenägelikkust? Vajame jälle uut ajalookonverentsi, et suundi selgitada. Mida laiemal alusel, seda parem.