Sissejuhatus

Esimest maailmasõda on nimetatud igas suhtes kõige traagilisemaks episoodiks Kanada ajaloos, kuna see lõikas läbi maa lootusrikkalt rahuliku ülesehitusprotsessi ja pideva rahvaarvu kasvu sisserändajate naol. Pealegi sai 61.326 kanadalast sõjas surma, rääkimata invaliididest, ja rahvusliku ühtsuse lootustele anti lõhestav hoop kanada prantslaste ja inglaste teravate lahkarvamiste tõttu sundmobilisatsiooni kiisimuses, kui vabatahtlike napp juurdevool ei suutnud enam ületada kaotusi rindel [1]. Majanduslik kõrgseis kestis küll läbi sõjaaastate ja näis jätkuvat järgnevail rahuaastail. Riiklik hinnakontroll hoidis nisuhinna kõrgel ja väliskapitali sissevool ühendriikidest lõi aluse mitmesugustele tööstustele ja laiendas kaevandusi. Ent ajutine äriline õitseng ehk buum oli inflatsioonilist laadi: tarbeainete hinnad püsisid kõrgemal palgatõusust. Et raha väärtust tõsta ja deflatsiooni esile kutsuda, kärpisid pangad laenusaamisvõimalusi ja tõstsid laenuprotsenti. Valitsus kaotas sõjaaegse nisuhinna toetuse 1920. a. augustis, mis mõjus nagu liivatorm preeria farmereile, kes sattusid lootusetult võlgadesse, kui senine nisu hind (3,15 dollarit bushel) kukerpallitas kaugele alöa. Järgnevad 20-ndad aastad kulusid peamiselt tagajärjekaile pingutusile ennesõjaaegse tõusu- ja jõukusetee jätkamiseks [2].

Neil nooril rahuaastail lakkas Kanada olemast agraarmaa ja muutus tööstusriigiks: a. 1921 elas maal ja elatus maast 4,4 miljonit kanadalast, kuna linnade elanikkond tõusis peagu samuti 4,4 miljonile. Samaaegselt võrdus põllumajandussaaduste koguväärtus 1,4 miljardile dollarile, olles kaugelt taga 2,7-miljardilisest tööstustoodangu koguväärtusest. Moodne tehnoloogia muutis ka igapäevast elu: autod muutusid transportvahendeiks, lennukid õhus ei äratanud enam tähelepanu ja masin hakkas hobuseid välja tõrjuma preeria viljaväljadel. Ent isegi eksportkaupade kasvades kirjeldasid juhtivad ringkonnad Kanada majandust endiselt "nisumajandusena", hoolimata maapõuevarade rikkusest ja puiduekspordist. Põllumajandusest kui Euroopa turgudest sõltuvast tootmisharust loodeti tuge ja kaitset ühendriikidest sissetungiva tööstuskapitali vastu. Sellega on seletatav ka kapitali ja tööjõu suunamine preeriasse kuni 1929. aastani nisuväljade laiendamiseks [3].

ülemaailmne majanduskriis, mis algas ühendriikides 1929 börsi krahhiga, oli sissejuhatuseks elamistingimustele Kanadas "näljaste kolmekümnendate" aastate kestel, millele riik polnud üldse ette valmistatud. Investeerimiste aeglustumine, tarbekaupade hinnalangus ja tööpuudus olid selle tunnuseks. Kanada majandus oli sõltuv peamiselt põllumajandustoodete ja toormaterjali ekspordist. See eksport langes kolme kriisiaasta jooksul 42,5% ega tõusnud Teise maailmasäja alguseks enam endisele kõrgusele [4]. Nisuhind langes 1929. a. kõrgseisust 1,60 dollarit bushel 38 sendile bushel 1932. a. Sissetulekud ekspordist langesid 67 protsenti. Majanduskriisile seltsis aastaid kestnud põud ühes mullatormide, tulekahjude ja rohutirtsuparvedega preeriaprovintsides. Keskmine nisusaak 37 bushelit aakrilt langes kaheksal põuasuvel 3 bushelile. Põllumehed ei suutnud enam maamakse tasuda. Rukkibushelist saadi Stettleri eesti asunduses sellal 7 senti, kuna aga rukki peksmisel tuli tasuda 10 senti bushelilt [5]. Selles masendavas olukorras oli lahenduseks talude mahajätmine ja mujale siirdumine. Ajavahemikul 1931 kuni 1941 lahkus veerand miljonit inimest preeriaprovintsidest ja siirdus kas linnadesse, teistesse provintsidesse või ühendriikidesse. ükski statistika ei anna pilti pülvest põlve vaevaga kogutud varanduse kaotamise kurbmängust või asjatult raisatud eludest, mida iseloomustasid pikad read lootusetuid töötuid linnade hädaabi supisabades või tuules lodisevad eksirändajad kaubavagunite katustel, otsides kontinendi ühest äärest teise tööd, mida polnud olemas. See põhjustas meelekibedust keskvalitsuse vastu ja pahempoolsete elementide aktiviseerimist. Uute poliitiliste parteide tekkimine oli selle tagajärjeks. Social Credit töötas kõigile ostujõudu eriliste krediiditahtede levitamise teel ja Co-operative Commonwealth Federation (CCF) töötas kapitalismi asendamist sotsialismiga. Konservatiivide keskvalitsuse katsed surutise leevendamiseks olid küll kulukad, ent mitte sihikindlad. Riiklik viljamonopol pandi jälle maksma 1935, provintsidele jagati abi hädaabitööde korraldamiseks ja supiköökide asutamiseks. Piirati sisserändamist, mis langes rekordiliselt kõrguselt 1913 - 400.870 sõdadevahelisele kõrgseisule 1928 - 166.783 ja sealt madalseisule 1935 - 11.277. See oli aeg, millal võis sageli kuulda kibestunud urinat "damned foreigner!" nende kohta, kes paistsid pärinevat väljastpoolt Inglismaad. Nende hulka kuulusid ka eesti sisserändajad.

Majandusolude kitsenemine Eestis alates 1924-ndast aastast oli peamiseks väljarannu põhjuseks. Seaduslike lubadega lahkus Eestist enne 30-ndate aastate kriisi 920 isikut. Kanadasse sõitmine katkes pea täielikult kriisi ajal Kanada-poolsete kitsenduste tõttu. Mitteseaduslikult saabus kogu aja laevades teenivaid meremehi ja naisi. ühe eesti auriku peatudes Ida-Kanada sadamas lahkus sellelt naisstuuart ja abiellus inglise noormehega. Laevadest "hüppajad" taotlesid pärast mõneaastast peatust ametlikku asumisluba. Kanada konsulaatide vahendusel said neiud loa Kanadas elunejaga abiellumiseks või mõne perekonnaliikmega ühinemiseks. Tavaliselt tuldi taluteenijaks või põllumeheks hakkamise sooviga. Ametimehed ei sobinud sisserändajatena, kui nad just polnud anglosaksi maadelt. Eranditena võeti vastu põgenikke poliitilise vägivalla eest, nagu vene "valgeid" kahekümnendate aastate algul ja juute kolmekümnendail aastail.

Enamiku Kanadasse sisserändajate unistuseks oli Kanadast edasi asuda ühendriikidesse nii pea kui võimalik, sest ühendriike peeti ikka veel "kõigi võimaluste maaks". Eestist ühendriikidesse asumist takistas nn. kvoot, mis oli Eesti kodakondsusse kuulujaile väga väike - 119 hinge aastas [G. Koost), aga "New York tõmbas nagu Jeruusalemm usklikke". Ida poolt sisserändajaid lasti maha ainult Manitobas, Saskatchewanis ja Albertas. Mehed töötasid kuu-poolteist metsas "kampides", neiud majateenijatena, et saaks osta raudteepileti Torontosse ja sealt edasi Niagara Falls'i. Seal olevat leidunud organisatsioone, kes korraldanud illegaalset transiiti ühendriikidesse. Kui oli seal elatud mõned aastad salaja, sai "amnestia": enne Teist maailmasõda soovitati võimude poolt minna üle piiri Kanadasse, seal paberid valmis seada, seega vormilisus täita ja asi on korras [6].

Maabumisloa saamiseks nõuti sisserändajalt peale rahuldava tervisliku seisukorra küllaldaselt raha, et alustada uut elu uuel maal. Ka tuli end põllutöölisena üles anda ja sellekohaselt välja näha. Eestlane A. Uhring kukkus esimesel katsel läbi puhta välimuse ja korraliku riietuse tõttu. Järgmiseks katseks ta kasvatas habeme, pani kulunud tööriided selga ja hõõrus käte vahel toorest kartulit, et võiks põllumehe töökäsi ette näidata. Seekord saigi loa Kanadasse sõiduks [7]. Halifaxi sadamasse saabunud eestlased paigutati vaguneisse, uksed lukustati ja siis läks sõit läände oma neli ööpäeva rongil logistades. Kel oli tuttavaid teel, need ronisid Montreali jõudes vaguniaknast välja, et vältida piletiostu tagasi idasse - seda raha tuli põllutöölisena kaua koguda [8].

Põllutöölistena taludesse sattunud sisserändajad püüdsid sealt lahkuda nii pea kui võimalik, sest väiketalunikule olid seesugused siinse elu kogemusteta sisserändajad teretulnud odavaks, isegi palgata tööjõuks. Uue töökoha otsimine viis suure hulga eesti sisserändajaid linnadesse.

Väljarandamise põhjused sel ajajargul olid ainult osaliselt erinevad enne Esimest maailmasõda saabunute omadest. Oli neid, kes püüdsid vältida Eesti Vabariigi kohustuslikku väeteenistust, kuigi see polnud võrreldav tsaariaegsega. Oli neid, kes lootsid oma suurtalu asutamisele, kuigi maasaamistingimused Kanadas olid muutunud ja linnade osatähtsus ületas maa oma. Oli neid, kes põgenesid perekondlike kohustuste eest või olid oma vaadete poolest sobimatud Eestis elama. Ent leidus ka Vabadussõjast osavõtnuid ja rahvusmeelseid isikuid, kes tundsid, et nende tööd ja teeneid pole vabariik vääriliselt hinnanud. Poliitilist rahulolematust peegeldub admiral Pitka unistuses luua miniatuurne uus Eesti Briti Kolumbia tagamaadel.

Peamine põhjus oli kasvav majanduslik kitsikus Eestis. "äriline tegevus halvenes 1927/28. a., mitmed tuttavad, kes oma äri korraldasid vekslite najal, jäid maksuraskustesse, isegi "Vanemuise" orkestrist lahkus mehi väljapoole Eestit õnne otsima", jutustab ratsepmeister Karl Lubja, kes saabus Winnipegi 1929. aastal [9],

Nad ei teadnud, et olid tulnud vihma käest räästa alla ja pidid enne üle elama depressiooni rasked aastad, kui said haljale oksale tõusta vabal maal, kus ei küsitud passi ega õiget nime, kus oli vabadust rikkaks saada, aga ka vabadust nälga surra.

Põld põline toitja

Eesti talumehe sidemed mullapinnaga olid sügavad, maa oli nagu veresugulane, pärandatud isalt pojale ja juba muistseist aegadeist elamise ja olemise aluseks. Kuid maa ei andnud ennast venitada ega tükeldada, kui taheti talu elujõulisena hoida. Igatsus oma maalapi järele viis tuhandeid Venemaale, kust omakorda sajandi vahetusel asusid esimesed eesti põllumehed Kanadasse. Talupidamine on üks kõige toredamaid elukutseid maailmas, kui seda tehakse parajal mõõdul, ütles kord üks kanada kirjamehi [10]. Ent millal saab talu rajada parajal mõõdul tehtud tööga! Varemail aegadel saabunuil tuli küllalt palgehigis tööd rühmata, enne kui sai aega muule paremale mõtelda. Sama kordus ka järgmise kahe aastakümne kestel tulijatega.

Kahe maailmasõja vahelist ajajärku iseloomustab tõeline kontinentide vaheline rahvasterändamine. Sõjast kurnatud Euroopast rändas rahvast, eriti noori, peamiselt Brasiiliasse, mille elanikkond kasvas kümne aastaga kümme miljonit, Austraaliasse, ühendriikidesse ja Kanadasse, mille 10 a. kasv oli alla kahe miljoni, neist 1.230.000 immigranti. Ent oli ka vastupidises suunas liikumist, kuigi vähemal määral. Sõjast tülpinud ja kapitalismis pettunud ringkonnad tõttasid appi sotsialismi üles ehitama Nõukogude Venesse 20-ndail aastail ja võitlema sotsialismi eest Hispaania kodusõjas kommunistide poolel 30-ndal aastail. Need mõlemasuunalised "rahvasterändmised" muutsid oluliselt ka eesti asunduste palet Albertas, eriti Medicine'i oru asunduses. Kui esimese eesti kommuuni ehk "ühisuse" eluiga Sylvan-järve ääres oli lühem kui aasta 1902, siis teine kommuun "Koit" oli mõeldud juba sotsialismi ülesehituseks Nõukogude Liidus Kuubanimaal, kuhu 1923 asus Medicine'i orust teele kaks perekonda ja kaks vallalist. Nendega liitusid veel mõned. Kokku lahkus 17 hinge, ühinedes New Yorgis teiste üleameerikaliselt kavatsetud "Koidu" kolhoosi liikmetega. Ainult kolm nendest pääses Venemaalt tagasi. (Vt. pikemalt Ik. 36 ja 37.)

Vanemad eesti asundused Albertas

Alberta eesti asundused olid kahekümnendaiks aastaiks juba mitu arenguastet läbi teinud ja säjaaegse hindade tõusuga asumisaastail tehtud võlgadest lahti saanud. Siin oli juba eespool tuntud viis asundust:

1. Medicine'i org (Medicine Valley), mis jagunes kauguse tõttu kaheks - Livonia Sylvan Lake'i linna lähedal (asut. 1899) ja Medicine Valley (asut. 1902), rnälemad tuntud ka Eckville'i nime all;

2. Barons, harvemini tuntud Estonia asunduse nime all (asut. 1903);

3. Stettler, mis jagunes Linda asunduseks (ka Kalevi asundusena tuntud) ja Suuroru (Big Valley) asunduseks idapool Red Deeri linnakest (asut. 1904);

4. Foremosti ja Warneri ümbrus, kuhu on jäänud tänapäevani püsima üks eesti talu;

5. Walsh, kus elutses pikemat aega 7 eesti perekonda.

Medicine'i orgu hakkas uustulnukaid Eestist saabuma 1923. a. paiku. Eriti arvurikkaks muutus juurdekasv 1927.-1931. a. vahel, kuna veelgi hiljem (1936-1938) saabusid ainult mõned nooremad abielupaarid. Kogusummas tuli teisel perioodil Medicine'i orgu 58 isikut, neist naisi 18. Kõik tulijad olid noorepoolsed, alla keskea. Neist jäid 35 (nende seas 6 noort abielupaari) siia peatuma kas põliselt või pikemaks ajaks, 23 isikut aga rändas peatselt edasi, asudes ka linnadesse, Briti Kolumbiasse või põhja poole Alberta uudismaadele Peace Riveri (Rahujõe) ümbrusse [11]. Enam kui pooled tulijaist [33] omasid sugulasi või tuttavaid siin ees või saabusid kutse peale. üks asunikest, Juhan Pihuoja, käis Eestis 1922 abiellumas. Mõned rändasid aastaid ringi, katsetades mitmel pool ja lõpuks asudes Medicine'i orgu, nagu Jaan Sibelin, kes saabus Kanadasse 1926 ja läks J. Pitka juurde Briti Kolumbiasse, sealt siirdus 1928 Baronsisse tööle eestlase juurde. Kui põhjas, Peace Riveris hakati maad jagama, võttis ta sealt maad, kuid kaotas ikalduse tõttu kõik oma vara. Tuli 1931 tagasi Baronsi ja sealt Medicine'i orgu 1932. Konstantin Renne tuli Eestist ühendriikidesse 1912, võttis Esimesest maailmasõjast osa, kus sai vigastada, 1922 siirdus Eestisse, abiellus ja 1926-1932 oli jälle ühendriikides Idahos talurentnik; 1932 läks teist korda Eestisse, võttis asundustalu Vaivara mõisa südamesse, aga 1936 tuli Kanadasse kogu perega - sõjahirmust, ja asus eesti külasse Medicine'i orgu. Oli neid, kes olid siin varem "farmanud" ehk farmi pidanud nagu Jaan Tomingas, 1905-1926 (?), siis kolis ühendriikidesse Wyomingi osariiki, sealt tagasi Medicine'i orgu oma elupäevi lõpetama 1937, kuigi lapsed eelistasid jääda USA-sse.

Enamik tulijaid Eestist olid lahkunud majandusliku surutise ja väheste tulevikuväljavaadete pärast 20-ndail aastail, millal väljarändamistuhin haaras ka kõhklejaid. Ainult osal tulijaist oli siin ees omakseid või tuttavaid, kes võisid anda garantii, mis oli nõutav viisa saamiseks. Põllutöökohustuse alusel Kanadasse CPR-i kaudu tulnud noormehi rändas ringi mitmeid aastaid, otsides tööd taludes, metsatöödel ja kaevandustes. Mitmed, kuulda saanud eesti asundusest Medicine'i orus, tulid siia vaatama. Neist jäigi siia püsima 15 noormeest, omandades maad. Neist 7 abiellus kohalike eesti neiudega, kuna samal ajal kümmekond noormeest abiellus soomlannadega. Eestist saabus siia naisperet abiellumiskutse peale. Noored uustulnukad, kes jäid asundusse püsima, olid sellele teretulnud verevärskenduseks oma ettevõtlikkuse, laiema silmaringi ja üldiselt kõrgema haridusliku tasemega. See tagaski Medicine'i oru eesti asunduse püsimise läbi kuue aastakümne. Seltskondlik tegevus võttis uut hoogu. Uuendus ka kultuuriline ja isiklik side Kodu-Eestiga: telliti ajalehti ja raamatuid ja külastati kodumaad. Näit. Ed Moro käis Eestis 1937 ja 1938, kus ta ka abiellus, samuti Peeter Moro, kes käis 1938 Eestis abiellumas. Ainult tänu tookordsele isiklike sidemete uuendamisele leidsid pärast Teist maailmasõda põgenike vooluga tee Euroopast Medicine'i orgu 15 eesti perekonda ja 5 vallalist, kokku 49 hinge. Tunduvalt elavnes ka Medicine Oru Eesti Seltsi tegevus tänu uustulnukaile. Avalik lõhe oli tekkinud eestlaste peresse juba 1918. a. Estonian Halli seltsimaja ehitamisega, mis omakorda süvenes 1921 võistleva teise seltsimaja, Gilby Halli ehitamisega ja veelgi enam, kui asundusest 1923 rühm pahempoolseid siirdus Venemaale sotsialismi üles ehitama. Kui üksikuil õnnestus sealt pettunult Medicine'i orgu tagasi pöörduda, võib arvata, kui masendavalt see pidi mõjuma rahvusgrupi senisele juhile ja sotsialistliku maailmavaate kasvatajale Hendrik Kingsepale. Ta pidi end tundma mahajäetuna ja loobus igasugusest seltsitegevusest. Kindlasti halvas see laulukoori tegevust, mille hingeks oli H. Kingsep olnud algusest peale. Pealegi siirdus osa aktiivseist liikmeist mujale (J. Wernik, J. Maesep), nooremaid oli edasi õppimas (F. Kinna ja O. Kingsep tehnikumis) ja surm nõudis peatselt oma osa (Paul Langer, Artur Kinna 1928, Hendrik Kingsep 1929). Ent tekkinud tühimik täideti kiiresti noorte poolt, kes olid õnnelikud uue seltsimaja omamise üle. Kodukasvanud laulu- ja muusikaharrastajaile lisandus alates 1926 kodumaalt ümberasunud kultuurihuvilisi noori, neist mõned nagu Nikolai Kalev konservatooriumiharidusega. Laulu- ja muusikakoori tegevus elustus jälle, seekord rahvuslikult üksmeelses suunas. Raamatukogu täiendati tunduvalt uuema eesti kirjandusega, telliti eesti ajalehti, elustati näitemängimist ja spordiharrastust. Ja uuendati suhteid Stettleri ja Baronsi eesti seltsiga. Saalile tehti juurdeehitus 1931 ja 1944. MOES registreeriti vormiliselt 1933 (nime all: Medicine Valley Estonian Society) kui eesti haridusselts oma põhikirja ja kodukorraga.

Selle ajajärgu tüüpiline rändlemine ilmneb ka Medicine'i oru maaomandamispildis. Maaomanikke-leibkondi lisandus 46 (nii uustulnukad kui kohapealsed noored algajad) ja eestlastele kuuluv maaomand suurenes 61 vee-andi ehk 9760 aakri võrra. Sama aja kestel loobusid "farmamisest" või asusid ümber mujale 29 leibkonda ja eesti asunduse kogu maaomand vähenes 19 veerandi ehk 3040 aakri võrra, kusjuures eestlaste omavahelist maaomandi muudatust pole arvestatud. Keskmine omandi suurus ühe leibkonna kohta tõusis selle perioodi lõpul 2 veerandile ehk 320 aakrile, 48 aakrit rohkem kui eelmise perioodi lopul. (Vt. tabel Ik. 37.)

Medicine'i oru eesti asunduse tegevus kahe sõja ajavahemikul on vähemal määral iseloomustav ka teistele Alberta eesti asundustele, nii nagu neil on uüised majanduslikud mured, eriti ajajärgul, millal põuaaastad 1929-1939 ühtuvad majandusliku kriisi aastatega. Eestlasest farmer, üldiselt iseloomult tagasihoidlik ja otsustes kaalukas, tuli sellest katsumisajast välja suhteliselt terve nahaga, kuna oli raskustega õpitud võitlema Kanadasse asumisest peale. Farmeri nuhtluseks oli sel ajal lisaks põuale spekulatiivne teraviljahindade kõikumine vabal turul - borsil, kus vahete-vahel toimus fiktiivseid ostu-müügi tehinguid, mis otseselt mõjusid hindadele kohalikes elevaatoreis, s.o. raudteejaamades. Ka farmerite hulgas oli neid, kes püüdsid mängida viljabörsil ja juhtusid kaotama. Kõige raskemini mõjus järsk viljahinna langus algajaile asunikele, kes kõik oma raha olid paigutanud maasse ja ehitustesse. Vanemad eesti talud olid kogemusterikkamad ja seal teati, kust lisasissetulekut hankida kriisiaegadel. Raskemail kriisiaastail olid just eesti suurtalud Baronsis ja Medicine'i orus paljudele ringirändavaile tööta eesti noormeestele peatuskohtadeks sügisesel ja kevadisel põllutööhooajal. Kuigi seal rahapalk oli kasin nagu kõikjal tol ajal, olid need eesti talud peatujaile tõeliseks koduks, kus võidi koos naerda ja nutta, armastada ja kakelda. Vist sellega on seletatav, et kriisiaastail 1931-1934 kaheksa eesti noormeest kosisid Medicine'i oru peretütred, asudes ise sinna farmi pidama. Majandusliku surutise aastail teadis farmer vaevalt, kui palju ta teenis raske tööga oma põllul. Maad juurde hankida ja masinaid osta jõuti ainult häil aastail, millal ka pangad olid vastutulelikumad laenude suhtes. Kriisiaegadel olid pangad umbusklikud farmerite suhtes ja kui tolleaegsed viletsad traktorid lagunesid enne, kui nad jõuti välja maksta, oligi talu suurtes võlgades. Mõnigi kaotas sel viisil farmi. Põuaga käisid kaasas mullatormid, mis lõikasid viljaorase maha ja kandsid laiali. Tormi ajal oli nii pime, et autol pidid tuled peal olema [12]. Kuivperioodi ajal tekkis Lõuna-Albertas suur vee puudus ja vett tuli siis vedada enam kui 10 miili tagant. Vilja- ja loomahinnad langesid niivõrd, et farmeril oli raske isegi maamakse tasuda. Sea- ja härjaliha naelast saadi 2 senti, munatosin müüdi 5 sendi eest, või ja koore hinnaks oli 10 senti nael, aga vankrimääre maksis 25 senti nael. Nisu eest makseti kuni 25 senti bushelist, kaerast 7-10 ja rukkist 7 senti bushel. õnnetus juhtus ka Stettleri "Linda" seltsimajaga, mis põles maha just kriisiajal 1930. Ent selle asemele püstitati uus ja veel suurem seltsimaja, mis oli tõendiks Stettleri eesti asunduse jõukusest. Seltsimaja avatalitusest võttis osa ka Alberta provintsi peaminister Brownlee, kes mainis, et see on ilusaim maaseltsimaja, mis ta on Albertas näinud. Farmi kaotus võlgade tõttu võis ka olla ajutine, sest maade omanik, CPR kompanii, kes võlgade katteks farmi tagasi võttis, pidi selle kellelegi välja rentima, kuna raskel ajal polnud ostjaid. Nii kaotas oma farmi A. Oro 1935, töötas seal edasi rentnikuna kuni Teise maailmasäja hinnatõusu aegadeni, millal tal oli juba küllalt raha talundi tagasiostuks ja selle laiendamiseks [14]. Raskel ajal sai küill farmer ainult 4 dollarit 200-naelase sea eest ja 2 dollarit vagunitäie lammaste eest, ent kui ta vastu pidas, tegi ta selle hiljem tasa: A. Oro farm läks maksma talle 7470 dollarit, 1966 oli selle müügihinnaks üle 70.000 dollari ta enese hinnangu järele.

Põld põline toitja täitis oma ülesannet ka kriisiaegadel, küsimuseks oli, mis hinnaga ja kuhu müüa vilja tohutu ülejääk. Olukord paranes nisukasvatajaile, kui riiklik nisumonopol (Wheat Board) 1935 uuesti sisse seati permanentselt korda looma lääneprovintside viljamajandusse. Viljamonopol hoolitseb nisu, kaera ja odra turustamise eest provintsidevahelises ja ülemaailmalises ulatuses, kui need viljad on kasvatatud Manitobas, Saskatchewanis, Albertas ja Peace Riveri rajoonis Briti Kolumbias. Farmerid saavad sama hinna, mida nisumonopol saab maailmaturul, maha arvatud asjaajamiskulud. Kui näitena ühe eesti asuniku nisutoodang Stettleris oli 1929: kulvatud aakreid 156, müük bushelites 433 ja tasu dollareis 330, s.o. 76 senti bushel, siis langes aakrite arv 1933. a. 97-le ja 1344 busheli eest saadi ainult 493 dollarit, umb. 30 senti busheli eest, mis tähendas, omakulud maha arvatud, 18 s. puudujääki bushelilt. Järgmisel aastal kuivatas põud 157 aakrit nisu, ent 1938. a-ks oli olukord niivord paranenud, et 181 a. külvipinda andis 2.991 bushelit ja selle eest 1.341 dollarit ehk üle 44,8 sendi bushel. Kui 1929-1938 sissetulek nisumüügist, keskmiselt 157,6 aakrilt, oli 6.205 dollarit 12.771 busheli eest, ligi 48,6 senti bushel, siis kasvas järgmise aastakümne (1939-1948) jooksul saak keskmiselt vähenenud 143,4 aakrilt 20.297 bushelile, sisse tõi aga 18.448 dollarit, s.o. ligi 91 senti bushel.

Farmi jõukuse kasv olenes saagi suurusest aakrilt. Paremad kaerasaagi aastad samas farmis olid 1938, 1944, 1949 ja 1962, millal saak oli vastavalt: 56 aakrilt 1938 - 4400 bushelit, 65 aakrilt 1944 - 3100 bushelit ja 90 aakrilt 1948 - 3000 bushelit. Alles 1962 tõusis kaerasaak üle 100 busheli aakrilt. Sama talund kasvas pindalalt 50 a. jooksul kuuekordseks.

Eestlased Peace Riveris

Edmontonist üle 300 miili loodesse sõites avaneb reisijale imeilus vaade 700 jala sügavusele ürgorule, mille põhjas lookleb 1200 jalga lai Peace River ehk Rahujõgi. Jõelt, mis algab Kaljumäestikust ja voolab 1195 miili pikkuses põhja, on saanud oma nime paari-kolme tuhande elanikuga linnake selle kaldal ja kogu piirkond ehk distrikt, mis moodustab Kanada kõige põhjapoolsema, umbes 25.000 ruutmiilise põllumajandusala. Sügav mustmuld on hea nisukasvatuseks. Org ulatub 200 miili põhja poole ja on laiuskraadilt võrreldav maaga Riia linnast Soome laheni. Kuigi päikesepaistet on palju ja sademeid poole vähem kui Eestis, on aga jaanuaris ja veebruaris tihti lühiajaliselt pakane -50 F (-46 C) [15].

Sinna Cree indiaanlaste, segavereliste, karusnahaküttide ja kullaotsijate maale ilmus 1926. a. ka eestlasi lisaks prantslastele, hollandlastele, sakslastele, ukrainlastele ja Briti saartelt tulnuile. Esimestena tulid Otto Luberg ja Henry Rosenthal, kes olid enne elanud ligi aasta Medicine'i oru eesti asunduses, õppides sealses algkoolis koos kuueaastaste põngerjatega inglise keelt. Peace Riverisse jõudsid nad 1. märtsil 1926. Vene keelt kõneleva asuniku nõuandel rentisid nad endile mahajäetud 640-aakrise uue elumajaga talu, hinnaga 10 dollarit kuus. Talu endised omanikud, prantslased sõjaveteranid, kes olid maa saanud autasuna, olid katsetanud piimakarjaga, 200 lehma kaotanud ja siis talu sinnapaika jatnud. Eestlased otsustasid hakata aedvilja kasvatama, sest selle hinnad olid linnas ennekuulmata kõrged. Metsast sai küllalt põdraliha ja jõest kalu, nii polnud toiduga muret. Mehed otsustasid puhvlirohuga kaetud mäekallakuile, mis olid vastu päikest, terrassid ehitada, et ühelt poolt oleks soojus, taga vagudes püsiks niiskus: päike kütaks mustmulla soojaks, mis hoiaks taimi üle öö külma eest. Kogemusele rajatud tarkust terrasside kasutamiseks oli õpitud õrnal ajal Lõuna-Venemaal Volga kaldal. H. Rosenthal jutustab oma mälestustes: "Hakkasime labidatega tööle. Endine Eesti raudtee jaamaülem ja tulevane arhitekt loopisid kanada emakest mulda ligi kaks nädalat" [16]. Sügisel oli tomatite, kurkide ja melonite saak nii rikkalik, et nad ei jõudnud kõike kohalikul turul ära müüa - jätkus ka Eckville'i, Baronsi ja Stettleri eestlastele saatmiseks.

Sügisel kolisid Eckville'ist vanad eesti farmerid Juhan Moro poja Eduardiga ja Karl Moro kolme pojaga Peace Riveri äärde. Baronsist tulid Villem Ehrenwerth naisega ja August Thompson. Neile lisandus mõne aasta jooksul teisi, Bernhard Koivopuu naisega tulid isegi Austraaliast [17]. Edmontonist tulid Alfred Kütt ja Ernest Kilgas. Paul Simm, kes tuli Kanadasse 1929. a., elas depressiooniaastate viletsused üle, käies, kott seljas, farmist farmi. Oldi valmis tööle võtma korteri ja toidu eest, raha polnud farmeril maksta, küll oli aga toitu külluses. Perenaised ei saanud isegi niiti osta rahapuudusel. Paul Simm oli kasvanud Erastvere metsavahi pojana ja teda tõmbas eriti metsamehe elu. Aga elukutselise jahimehe luba ta ei saanud ka Peace Riveri ääres, enne, kui oli viie aasta järel Kanada kodanikuks vastu võetud [15]. Morod tõid Eckville'ist saabudes kaasa vajalikud põllutööriistad lokkavate nisupõldude loomiseks. Aug. ja Oskar Moro ehitasid jahuveski ja Georg ja Otto saeveski, kuna Karl Moro omandas linna äärde maatüki, millele hakkas saeveskist tuleva lauamaterjaliga maju üles lööma, neid uutele asunikele soodsalt üürides. Veskid töötasid loodusgaasiga, mida voolas vanadest õlipuurimiskaevudest, kust Moro selle torude kaudu veskisse juhtis. Kolm perekonda alustas talupidamist. Paar meest läks põhja poole ja asutas vahetuspunkti, saades indiaanlastelt karusnahku toiduainete vastu. Teised hakkasid ise karusnahkade püüdjaks, et nii raha koguda maa ostuks.

36. Oskar ja August Moro veski, ümberehitatult 1932.

Henry Rosenthal ostis endale ule jõe, vastu lõunapäikest ja mägedega piiratud 200-aakrise mahajäetud talu. Kümme aakrit sellest "looduslikust triiphoonest", nagu ta oma talu nimetas, läks aedvilja alla, kolmkümmend aakrit ta külvas nisu, töötades kella kolmest hommikul kella üheteistkümneni õhtul. Aedviljaga oli tal õnne: peale majandusliku kasu sai ta nimi kuulsaks Kanada ajalehtede kaudu, kes kirjutasid lugusid ta kahe jala pikkustest kurkidest ja 38-naelastest kapsapeadest, mis olid välja pandud kohaliku kaubanduskoja esimehe algatatud "näitusel" kaubanduskoja ülemaalisel konverentsil Peace Riveris. Esimese nisusaagiga sai Rosenthal aga kahju: kui ta oma 1500 bushelit nisu elevaatorisse vedas, selgus, et nisuhind oli langenud 25 sendile bushel. See tähendas, et ligi 8000 uut asunikku olid oma ainsa vara kaotanud. Suurem jagu neist pidid maa ja ehitised hülgama ja mujale asuma, enamasti linnadesse. Rosenthali päästis pankrotist talvine karusnahapüük kaugel põhjas. Järgmisel kevadel võis ta jälle 18 aakrit aedvilja külvata. Ent seda turule toomisel ootas teda ees kahe aedvilja suurfirma dumping, kes turustasid poolteist kuud aiasaadusi alla oma hinna, et väikest eesti ettevõtjat välja süüa. Tomateid müüdi 50 senti kast, s.o. 20 naela, ja kurke sent tükk. "Suuräri oli igal pool võidumees, mis paistab meile silma kuni tänase päevani", järeldab Rosenthal oma mälestustes. Ta aiandusäri pidas siiski vastu kümme pikka aastat ja ta turg paranes tunduvalt uute linnakeste tekkimisega ümbruskonnas. Pealegi oli ta aedvili nii väärtuselt kui suuruselt rekordiline: kartul kaalus 3 naela, 4 tomatit 5 naela, kapsapea 40 naela, kurk ja porgand 5 naela ja kõrvits 75 naela jne. Kümnendal talvel otsustas Rosenthal oma sõbrale Ed. Morale Edmontoni ligidale külla sõita. Kevadel Peace Riverisse tagasi tulles avastas ta, et tema talu on maha põletatud. Ta müüs oma maa ja asus Briti Kolumbiasse.

Tõusuaegadel kasvas eestlaste arv Peace Riveri aladel kolmekümnele. Siis võis kuulda linnakese tänavail eesti keelt ja korra nägi Rosenthal seal valgepealist poisikest uljalt sammumas ja laulu looritamas:

Tont on must ja karvane
karjakrantsi sarnane.

Poisi isa Villem Ehrenwerth kauples nagu Tartu üliopilane Thompsongi indiaanlastega mitu aastat, elades perega väikeses metsakabiinis, mis oli ka poeks. Kui pere metsast lahkus, oli ta esimene poeg nii suur, et ei mahtunud koolipinki istuma. Hiljem tegi ta metsas paberipuid ja et talveõhtud olid pikad, viis ta klaveri metsa barakki ja "mängis nagu Vanemuine lindudele ja loomadele". Tal oli Peace Riveri linnas pool tosinat maju; hiljem ta asus elama oma suurde farmi linna ligidale. Kõige suurema edu saavutas Karl Moro poeg Oskar, kes algas veskiga, hiljem

37. Karl Moro veski 1922.

ehitas saeveski 40 miili linnast, ehitas ettevõtjana mitukümmend maja linnas ja veelgi hiljem asutas põllutömasinate parandustöökoja umbes tosina töötajaga [15]. Raskustest hoolimata suutis teatud arv eestlasi siin endile kindla majandusliku jalgealuse ja püsiva kodu luua. Neile lisandus uustulnukaid pärast Teist maailmasõda, kelledest ka mitmed valisid selle koha oma püsivaks eluasemeks.

Kahe maailmasõja vahel Eestist Peace Riveri piirkonda saabunud asunike ühiseks tunnuseks on üldiselt kõrgem hariduslik tase võrreldes vanade asukatega, mis aga ei takistanud neid veelgi mitmekülgsemalt endid eluvõitluses maksma panemast. Nende sidemed Eestiga on tihedamad ja nad levitavad ka vana-eestlaste hulgas õiget arusaamist Eesti Vabariigi tähtsusest. Rosenthal ja Luberg panid aluse Medicine'i orus E. V. aastapäeva pühitsemisele 1926, viies seda ühte nende lahkumispeoga, ,et "seda teha päeval, mis nõnda tähtis me kallile kodumaale ja rahvale. Tuletasime meelde selle päeva tähtsust nii sõnas kui laulus".

Eesti asundus Briti Kolumbias

Kahe maailmasõja vahel Kanadasse asunud eestlased liiklesid laialdastel aladel, otsides paremaid majanduslikke võimalusi. Briti Kolumbiasse siirdus eesti asunikke Alberta farmerite hulgast: nad asusid kas kohalikesse linnadesse või läänerannikule, peamiselt Vancouveri piirkonda. Selles provintsis leidis aset ainulaadne katse püsiva eesti koloonia rajamiseks kodumaalt ümberasunute grupiga.

Vabadussäja kangelasel aseadmiral Johan Pitkal oli juba varemail aegadel sidemeid võimsa Canadian Pacific Railway kompaniiga, selle poolt kontrollitava laevaühingu kaudu. Kuna CPR tegi kõik, mis võimalik, et asustada talle kuuluvaid suuri maaalasid, siis soodustas kompanii J. Pitka sõitu Kanadasse, et tutvuda maaga Manitobast Briti Kolumbiani. Seesugust "maakuulamist" tulevastele immigrantidele oli varemgi soodustatud: dr. Josef Oleskowi reisid Kanadas 1895. a. olid sissejuhatuseks ukrainlaste pideva sisserändamise algusele [18:12]. J. Pitkale meeldis sel reisil eriti provintsivalitsuse esindajate poolt soovitatud romantiliselt ilus Stuarti järv, kujult nagu hiiglasisalik üle 50 miili pikk ja 5-6 miili lai, ümbritsetud metsaga kaetud kaljum-gedest. Järv asus küll samal laiuskraadil kui Põhja-Saksamaa, kuid see oli Kanada ja talv kestis siin 2000 jala kõrgusel kiltmaal novembrist maikuuni, lõppedes järsku puhkeva suvega. Väljavalitud koht asetses 40 miili kaugusel lähemast raudteejaamast Vanderhoofist, külasuuruse Fort St. James'i külje all. Teispool järve olid vastaskaldal indiaanlaste külad Pinchi ja Tachie. Maad võis saada piiramatult väga soodsate tingimustega, mis tuli tasuda 15 aasta jooksul, kusjuures esimesed viis aastat olid maksuvabad. Fort St. James ja Vanderhoof olid ühendatud kruusateega, kuid levitati kuuldusi peatsest raudteeliini ehitamisest läbi Stuarti järve piirkonna, mida levitasid valitsuse esindajad. See kuuldus aitas mõjutada admiral Pitka otsust sinna asundus rajada. Kui J. Pitka oli kodumaale tagasi jõudnud, ilmus peagi ajalehtedes uudis, et Pitka olevat leidnud sobiva koha Kanadasse asumiseks, ja temaga kaasasõitjaid tuli kohale üle maa. Pikemate ettevalmistusteta sõitis umberasujate rühm välja märtsi algul 1924: üle Liibavi reisiaurikul Inglismaale ja Liverpoolist aurikul "Montcalm" St. Johni sadamasse Ida-Kanadas. Peale Pitka pere oli ses rühmas veel kaks abielupaari ja viis üksikut meest [19]. Need 16 sisserändajat olid: Johan Pitka abikaasaga, vanem tütar Linda ja ta mees ltn. Aleksander Päären, tütar Saima, pojad Edy ja Stanley, abielupaarid Nilk ja Partelson, üksiksõitjad Kuusk, Olem, Puhm, Sulakatk ja rohuteadlane Georg Vaimel.

38. Admiral Johan Pitka.

Provintsi esindaja hoolitses sisserändajate eest sõidul läbi Kanada, mis kestis viis päeva. Raudteesõit lõppes Vanderhoofi jaamas, kust järgmisel päeval alustati küüthobustega teekonna viimast järku Stuarti järve äärde. Et sõit toimus teelagunemisajal, võttis mööda tolleaegset kõverat 48-miilist teed sihtkohta jõudmine kaks päeva. Kogu tee ulatuses oli vaid kolm elamut, aga palju kidurat polenud metsa ja igal pool tühjus ja vaikus. Vahelduseks lasti tee äärest jäneseid, enne kui 4. aprillil 1924 jõuti Fort St. James'i külasse järve otsas, kus saadi peavarju Hudson Bay kompanii majades [20]. Küla ise koosnes peale Hudson Bay kompanii ostumüügipunkti karusnahkade ülesostja poest, kahest katoliku kirikust indiaanlastele, koolimajast ja reast palkmajakestest, kus elunes ligi poolsada valget, enamasti üleostjad ja Hudson Bay ametnikud.

Asumiseks valitud maa oli kuus miili eemal üle Stuarti järve nurga. Sügava lume tõttu sõideti reega otse üle järvejää teise kaldani, kus tuli leppida sellega, et nähti vaid metsa ja võsa, mis lumest välja ulatus. Admiral Pitkat see ei kohutanud. Immigratsiooniosakonna kaudu sai ta paraja elumaja suuruse telgi (22x48 jalga), ostis indiaanlastelt ree ja kaks hobust ja läks meestega paari päeva pärast uuesti üle järve telki üles panema.

Eestlastest ümberasujate saabumine väikesse Fort St. James'i oli küllaltki suursündmuseks, et seda samal õhtul tähistada koosviibimise ja tantsuga, mida Pitka noorem tütar hiljem kirjeldas järgmiselt:

"Tants peeti väikeses koolimajas, mille ümber oli kogunenud uudishimulikke indiaanlasi. Need pressisid oma tumedaid nägusid vastu aknaruutusid, et hästi näha, mis sees toimub, kus oligi tants täies hoos grammofoni saatel. Koosviibijad moodustasid kirju pere vabas riietuses pühapäevaülikonnast värvilise särgi ja tööpüksteni. Seal oli trappereid, kullaotsijaid, rantsheerosid, kaubitsejaid, pastor, kooliõpetaja ning üksikuid pool- ja veerandindiaanlasi, kes valgete standardi välja andsid. Tegin esimese tantsu noore trapperiga, kelle päevitunud nägu paistis veel läikivat rohkest seebi tarvitamisest. Tal oli seljas pargitud põdranahast jakk ning jalas mokkassiinid, mis olid kõik näinud paremaid päevi. Aga ta oli tore mees metsadest, kes veetis kuus kuni kaheksa kuud üksinduses oma trapp-liinil üle 75 miili eemal Fort St. James'ist" [21].

Kui asumisalale oli telk püstitatud, kus okstele laotud heinakotid olid asemeiks, kolis ka naispere sinna üle. Peale Pitka pere elasid telgis Kuusk ja Olem, kes Pitkale sõiduraha arvel tööd tegid. Telgi soojendajaks olid plekkahi ja tuliuus raudpliit. Lauad, pingid ja riiulid löödi kokku kolm miili kaugel olevast saeveskist ostetud puitmaterjalist. "Ma pole kunagi nautinud und paremini kui neil öödel, kus uinutajaiks olid metsahääled, mis kostsid läbi õhukese telgiseina. Tihti kostis rebase haugatusi ja koiottide ulgumist", meenutab admirali tütar Saima oma elu [21] voodilinadega eraldatud Pitka pere "magamistoas" [20].

Sügiseks kerkis Pitkale väimehe ja kahe töömehe abiga ehitatud ruumikas seitsmetoaline palkmaja, millel kaks magamistuba olid katuse all. A. Päären ehitas endale samasse ligidusse kolmetoalise palkmaja. "Köögikappidel ei olnud küll veel uksi ees", jutustab Saima, "aga kõik oli nii värske ja lõhnas puuvaigu järele. See oli tõeline pioneerielu". Selle pioneerielu pühapäevane külg sisaldas mootorpaadisõite saarte ja ilusate lahtedega suurele Stuarti järvele. Järve kaudu saabusid ka külalised, nende hulgas palju indiaanlasi, sageli perekondade viisi. Maaühendus Pitka Pointist, nagu seda kohta hakati hüüdma, kuni maanteeni toimus teerada mööda jalgsi või ratsa, sest hädaline vankritee valmis alles aasta hiljem. Juba esimesel talvel olid eesti asunikud sisse tuisatud: lumi oli kohati kuus jalga sügav. Kord nädalas Forti posti järele sai minna vaid lumeräätsadega. Suvel olid nuhtluseks sääsepilved, mustad kärbsed ja erilised imepisikesed liivakärbsed (sandflies), mida indiaanlased kutsusid 'no-seeum'. Hädaohuks asundusele olid kuiva ja kuuma perioodi ajal metsapõlemised, mis täitsid õhku suitsu ja langeva tuhaga. öösiti võis näha tulekuma.

Ühisest reisiseltskonnast lahkus pärast kohalejõudmist kohe Puhm. Partelsonid käisid maad vaatamas ja läksid peatselt minema. Kohalejäänute mureks oli tasuva töö leidmine. Joh. Pitka võttis endale 640 aakrit maad tulekahjudest laastatud aladele kasvanud suure metsaga. A. Päären võttis järve kaldale 229 aakrit, lootes seal kanakasvatusega sissetulekut saada. Kõrgete veohindade tõttu läks kanatoit nii kalliks, et osutus odavamaks mune poest osta. Ja munadel puudusid siin ostjad niikuinii. Endine veskimeister Sulakatk võttis ka maad, hakkas maja ehitama ja lootis karusloomade pidamisele. Ent lihtsam oli jahti pidada, sest ümbruskonnas oli arvukalt

39. Johan Pitka (äärmine paremal) ehitusmaterjali valimas.

40. Johan Pitka seitsmetoaline palkmaja põlismetsas (ehit. 1924 sügisel).

nii nääritsaid kui rebaseid, ilveseid, nirke, saarmaid, piibred ja biisamrotte. Suurtest jahiloomadest elas metsades peale põtrade, hirvede ja mägikitsede ka murdjaid mägilõvisid ehk kuuguare ja ohtralt karusid. ühel ööl, viibides ehitustöödel väljaspool asundust, kui õhk telgis oli liiga palav ja paks, pistnud üks meestest oma kiilaspea telgi serva alt välja värskesse ühku. Ta ärganud tundest, et keegi silitab ta pead, avanud silmad ja vaadanud mustale karule otsa. Karule oli nähtavasti meeldinud kiilaspea lõhn ja ta oli asunud seda lakkuma [20]. Asunikud juurisid kände ja harisid maad. G. Vaimel katsetas kaera, odra ja suvinisuga. Pitka kasvatas

41. A. Päären'i kolmetoaline palkmaja Stuart järve lõunatipus (ehit. 1924 sügisel).

pikapeale ilusat aedvilja, nii porgandeid, kaalikaid, kapsaid, kurke, herneid-ube, tomateid ja sibulaid, mis kõik kasvasid tohutu suureks, ent neid polnud kellelegi turustada. Admiral Pitka katsetas ka karjapidamisega, selleks oli loomalautki ehitatud, kuigi kohalik rahvas hoidis hobuseid ja lehmi aasta ringi lahtise taeva all, kus nad pidid ise endi eest hoolitsema, nii et kevadel leiti mitmed neist nälga surnult metsa alt. Esimesed ostetud lehmad olid poolmetsikud lihaloomad. Ainult jalust ja sarvist kinniseotud lehmalt sai vasika kaasabil õnnekorral tassitäie piima. Need lehmad tuligi müüa lihaloomadena või selle maa tava kohaselt püssiga maha lasta ning Pitka perel enestel süüa, kuigi metsas leidus küllalt jahisaaki. Parem piimalehm saadi osta alles järgmisel aastal. äpardus ka sigade pidamine. Pool tosinat musti, kõrgete jalgadega ja terava seljaga sigu oli valmis esimesel võimalusel metsa põgenema.

Vajalikku sissetulekut asundusse juurdetulijaile pidi hankima mujalt. Pitka oli sõlminud lepingu 10.000 liipri müügiks, lubades need Vanderhoofi jaama toimetada hinnaga üks dollar tükk, mis oli selle aja kohta hea hind. Selleks võeti hulga puid maha, aga kaugemale asjaga ei saadud. Mehed leidsid, et käsitsi palkidest liiprite lõikamine ja tahumine olevat võimatult raske. Nende plaan oli tammitada oja, mis voolas Pitka maa kõrvalt, et veskimeister Sulakatk saaks veskiratta ehitada ja panna saed veejõul liipreid lõikama. Jõudmata kokkuleppele lahkusid mehed ühel hommikul, lootes läänerannikul kergemat tööd leida. Ligem vesiveski, kust Pitka laudu ostis ja mida oleks saanud kasutada, oli 16 miili ülespoole. Pitkal tuli liiprite leping tühistada suure kahjuga temale, kuna ta oli Hudson Bay kompaniilt avansina võtnud nii toiduaineid, riideid kui ka raha. See tuli tal hiljem tasuda. Ta ostis bensiinimootoriga käivitatava kreisaeveski, mille ülespanemiseks tuli Vanderhoofist mehhaanik kohale tuua ja sellele 8 dollarit päevas maksta. Lõpuks hakkas siiski laudu tulema. Pitka veski võis lõigata laudu, mis olid kuni 32 jalga pikad. Suurt läbikaiku saeveskist ei saadud, kuna Pitkal tuli perekonna abiga kõik ise teha, alates puude maha võtmisega ja lõpetades müügihinna sissekasseerimisega tõrksailt ostjailt, kelledeks olid peamiselt indiaanlased.

Teistel Pitkaga kaasatulnuil oli veel suuremaid raskusi teenistuse leidmisega. Rohuteadlane G. Vaimel kavatses hakata ravitaime hydrastis canadensis kasvatama, mis tol ajal oli kõrges hinnas. Sobivat tasast maad otsides asus ta kuus miili eemale oma telgi, panni ja teekatlaga. Alles mõni kuu hiljem, kui ta oli hobuste ja kahe indiaanlase abiga paar aakrit üles harinud, selgus, et selle ravitaime kasvupiirkond on hoopis lõunapool Kanadat. Vahepeal käis ta põhjas kuu aega sildu parandamas: prii söök ja kaks dollarit päevas. Tagasi tulnud, leidis ta, et hirved olid ta viljavälja puhtaks söönud. Jäi lootus kartuleile ja aedviljale. ööl vastu 4. augustit, kui ta, püss kaenlas, vankril kössitades rakmeis peetavaid hobuseid valvas, et koiotid ei tuleks neid hirmutama, ärkas ta tukastusest külma tõttu ja vaatas: kõik maa valge, hall maas. Kartulid, mis kasvasid puusani, aina kolisesid. "Well, vaatasin, et siin on siis kõik mu töö ja vaev. Istusin kännu otsa, panin piibu suitsema ja mõtlesin, siin ei ole minul kodumaa", jutustab Vaimel [20]. Ta lahkus Ontariosse ja ta maad kasutas Pitka oma heinamaaks.

Mõned katsusid end elatada käsitööga. Nilk hakkas kingsepaks Fort St. James'is, asudes sealt hiljem ümber Prince George'i linna. M. Saarest sai mõneks ajaks indiaanlaste püsside parandaja. Ent tasu indiaanlastelt tuli enamasti põdrakintsude näol, millele ei saanud oma tulevikku ehitada. Hiljem tulnuist pidas kõige kauem vastu Georg Andrekson, kellel oli naine kahe lapsega Eestist järele tulnud. Nad elasid Fort St. James'is 1929. aastani, siirdudes siis Albertasse farmi pidama. Peeter Linger tegeles hiljem karusloomade kasvatajana Vancouveri löhedal. M. Saarest sai Vancouveri Eesti Seltsi asutaja ja esimees. V. Rosin oli hiljem Winnipegi Eesti Seltsi esimees: vähemalt energilisi eesti tegelasi tõi siia maale admiral Pitka asunduskatse. ühed läksid, teised tulid juurde Eestist ajalehesõnumite põhjal. Ajutist ulualust pidid nad Pitkade majas saama, kuhu suurem ruum juurde ehitati. üks hilisemaist tulijaist oli 1927 saabunud kolonel N. Steinmann, kes ostis Sulakatku maa ja ehitas sinna palkmaja. Steinmannid

42. Kol. N. Steinmann'i maja Stuart järve lähedal (ehit. 1927).

jäid ainsate eestlastena pärast Pitka lahkumist Stuarti järve äärde, pöördudes siiski hiljem tagasi Eestisse. üks suuremaid ettevõtjaid Eestist tulnute hulgas, kuigi mitte ühenduses Pitkaga, oli Uulu parun Stael von Holstein, kes tahtis põhja poole, Pinchi järve äärde mõisat rajada. Ta ehitas suure maja ja kanala; kui raha lõppes, lahkus ta 1929, kõike maha jättes.

Admiral Pitka võitlus ebasoodsate tingimustega oli lootusetu. Aastast aastasse tuli rasket pioneerielu jätkata - künda, külvata, lõigata, saagida ja vedada ilma paranemiseta tulude osas. Väljavõte ta poja Stanley päevikust teisip., 9. juulil 1929 näitab raskustest tüdimise tundemarke: "Hommikul saagisin ühest vanast puust kena palgi, kui kuulsin papat hüüdmas ning jooksin veski juurde, aga hääl oli nüüd Rosina poolt. Sealt ta tuli lehmaga vastu, vihane, et miks ma ei olevat lehma kinni pidanud, kui ta hüüdis. Kuidas ma võisin pidada, kui ma metsas olin, ei näinud lehma ega kuulnud. Lubas asja likvideerida ja päevatööliseks hakata, sest sellest põrgust olevat küllalt" [22]. Pitkal oli teisigi muresid, näit. päevikut pidava ja rasket tööd rühkiva noorema poja koolitamine. Sündmuseks oli ka tütre Saima abiellumine Hudson Bay kompanii shotlasest teenistujaga.

"Teen väikest mänguaeda Saima poisile", kirjutab Stanley oma päevikus 25. mail, kui "Saima poiss" oli kuus kuud vana. Samal 1929. a. jõudis Pitkale teade, et talle on kodumaal pension määratud. Järgmisel varakevadel ta alustaski reisi Eestisse, et oma vanemat poega külastada ja pensioniasja korraldada. Eestisse jäämise mõtet tal sõidu algul ei olnud. Suurejooneline vastuvõtt, mille osaliseks ta Eestis sai, muutis nähtavasti ta meelt. Kõik ajalehed kirjutasid temast ja "Päevaleht" avaldas pika jutuajamise admiraliga tema vagunis Valgast kuni Tallinnani [23]. Admiral Pitka valiti Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimeheks. See kõrgepalgaline koht sobis 58-aastasele mehele kindlasti rohkem kui lehmade tagaajamine põlismetsas. Ta hakkas Eestis uuesti kodu rajama ja nii oma talumaja ehitamisel Väike-Maarjas kui ka elumaja ehitamisel Nõmmel võttis ta kasutusele kanada ehitustehnika: hooned ehitati puuraamistikule loodud laudadest, vaba õhuruumiga seinte vahel, kusjuures sisemiseks vooderduseks olid vineerplaadid [24]. Admiral Pitka abikaasa noorema pojaga tuli mehele järele sama 1930. a. sügisel, keskmine poeg Edward järgmisel aastal, kuna mõlemad tütred abikaasadega lahkusid Fort St. James'ist 1932. aastal.

Nende lahkumisega oli ka asundus likvideeritud, enamik sisserändajaid kodumaale tagasi pöördunud, teised mööda Kanadat hajutatud. Pitka üritusel polnud noil aegadel mingit majanduslikku eluõigust, kuna turg nii metsa- kui põllusaadustele oli kauge ja väike. Mis mõjutas admiral Pitkat valima kohta, mis asus 40 miili ligemast raudteejaamast, kui Kanadas oli palju soodsama asukohaga maid ja metsi valida? Vastuse andis J. Pitka ise jutuajamises "Päevalehe" esindajale [23], kui ta kinnitas, et oma valjarännu sihtkohas ta on tahtnud olla kui sanatooriumis, kuna ta vaimne seisukord on tungivalt nõudnud puhkust. "Olen õnnelik, et olen jõudnud parandada piinava jooksva, mis mind eriti raskelt tabas vabadussõja tagajärjena. Minu Kanada asukoha kliima oli selleks ülimal määral soodus: 2000 jalga üle merepinna, tüüpiline kontinentaal-kliima. Kordiljeeride mäeahelike vaheline kõrgustik oma erilise ilmastikuga, kõik see on mõjunud ainult tervendavalt... Minu asukoht oli tulevikumaa. Usun, et 50 aasta pärast on seal elu, mida minu silmad kahjuks näha ei saa. Mind aga köitis sinna looduslik ilu. Minu lootusi elustas asjaolu, et sinna pidi asutatama suvituskoht... Kuid minu asunduse asukoht on sarnane, et vähemalt praegu ei võimalda väga palju lootusi. Tõtt öelda asusin sinna varem, kui oleks olnud soovitav. Seepärast ei olnud seal ka mingisuguseid väljavaateid põlluharimiseks. Olin sunnitud avama saetööstuse ja teenisin sellega endale ülespidamist. Olin seal ametis ise ja samuti kogu minu perekond -16- ja 20-aastane poeg ja kaks tütart ühes minu väimeestega. Fort St. James'i asukoht on umbes 700 miili Vaiksest ookeanist".

Nii siis olid majanduslikud kaalutlused asumispaiga valikul ja paljude inimeste käekäigu otsustamisel ilmselt tagaplaanil ühe inimese hingeliste tegurite kõrval, isegi kui arvestada sissekukkumist vabandavate asjaolude otsimist eeltoodud seletuses. Täitmata jäänud lubadus raudteed ehitada, millele valitsuse esindajad olid vihjanud, sai kaasteguriks asunduse vähikäigule. Fort St. James sai küll raudtee, aga 40 aastat hiljem. Eesti asunike ehitatud majadest pole enam palkigi järel ja ülesharitud põllumaa on uuesti kõrge metsaga kaetud. Säilinud on Pitka nimi umbes 20 miili asundusest eemal oleval mäel, pisikesel järvel ja endisest talust mööduval ojal. Muide, Pitka nimega kõlaliselt sarnanevaid kohanimesid on esinenud

43. Stuart järve piirkonna ametlik kaart, millel jäädvustatud Pitka jõgi, Pitka järv ja Lind(a) järv.

indiaanlaste seas kaugemal põhjas juba varem. Väike Linda järv on jäädvustanud Pitka vanema tütre nime ja Paaren Beach avaliku supelranna nimena kohaliku rahva hulgas märgib kohta, kus oli omal ajal Pääreni maja.

J. Pitka asunduse lühike kestvus ja selle romantiline mälestus olid ühenduses asunduse rajaja isiksusega, kelle kohta on öeldud: "Temast oli raske aru saada, kus algab või lõpeb temas meremees, sõjamees, ärimees, põllumees, kirjanik või isegi kunstnik, sest isegi sellena oli vana admirali hing väga tundelik" [24]. Inglise admiral Covan oli ütelnud vabadussõja ajal, et Pitka tunneb ainult kahte käiku: täiskaik edasi ja täiskaik tagasi [25]. Mõlemaid käike oli Pitka kasutanud ka asunduse rajamisel, mille saatus oleks võinud teissuguseks kujuneda, kui Pitka ise oleks asunduse rajamist tõsiselt võtnud. Eesti asundus Pitka Pointis rajati iseseisvast Eestist saabunute poolt, kes olid rahvuslikult meelestatud ja hariduselt kõrgemal vanadest asunikest. Mitmed olid Eesti iseseisvuse eest võidelnud ja mitmed neist olid Eestist lahkunud oma idealistlike vaadete tõttu. Nende side kodumaaga püsis elavana, sealt saabus uusi juurdetulijaid, mis tagas ka omakultuuri jätkamist. Ent Pitka ise katkestas põlismetsa asudes kõik sidemed kodumaaga ja hakkas esiisade kombel mittetasuvat maatööd rühkima, selle asemel et kaunis ümbruses uusi ideid rakendada.. (Ameerika miljonäri W. J. Winebergi poolt rajatud suvitushotell Stuart järve kaldal. Fort St. James'i lähedal, toob aastas sisse miljon dollarit peamiselt ühendriikide turistide arvel [27].) Tõeparaselt, kui asunduse koha valikut oleks rohkem kaalutud ja selle majandust realistlikumalt plaanitsetud, siis oleks sellest võinud kasvada mitme tuhande elanikuga Uus Eesti, nagu kasvas Winnipegi järve äärde teatud ajavahemikul isegi oma konstitutsiooni ja omavalitsust omav Uus Island (Gimli) palju väiksema rahva väljarandajaist [26:61].

Eestlaste väiketalusid

Kolm vähemat eesti talumajandit asus Winnipegi linna ligidal Manitoba provintsis. Neist oli laiemalt tuntud ja eelistatud kooskäimiskohaks ümbruse eestlastele, ka neile, kes sel ajal elasid Winnipegis, Johansonide talu, kus käidi viljalõikamistalgutel ja eesti tahtpäevadel [28]. üldiselt oli nende talude tuluallikaks piimakari ja juurviljakasvatus. Umbes samaarvuline eesti talude grupp leidus ka Vancouveri lähedal Fraseri jõe deltas. Siin-seal leidus veel üksikuid eestlaste kanafarme, kus peale munade tootmise kasvatati ka lihakanu. ükski neist väikefarmidest ei suutnud perekonda ülal pidada ja perekonnapea oli sunnitud mujalt lisasissetulekut hankima. Talu rajamine algkapitalita oli ääretult raske. Näitena võiks tuua perekond Lingtoni visa võitlust oma maalapi pidamiseks. Isa Lington ja ta poeg Arthur saabusid Kanadasse juba 1912, ent nende raskused talu rajamisel 43-aakrilisele maatükile Fort Williami ümbrusse kuuluvad ajajärku kahe maailmasõja vahel. Esimese kapitali said nad maatükil asuva surnud metsa müügist küttepuudeks - vagunitäie puude eest 16-20 dollarit. Nad ehitasid elumaja, muretsesid hobuse ja lehma ja katsusid sissetulekut hankida piima, või ja munade müügiga. Kogu aja pidid lapsed väljaspool kodu töötama, isegi siis jätkus vaid napilt elatumiseks. Pärast maailmasõda tõusid järsku kartulihinnad ja kotist maksti 9 dollarit. Sellest julgustatuna külvati järgmisel kevadel 30 kotti kartuleid ja sügisel läks Arthur linna 300 kotiga. Ent siis pakuti ainult 25 senti kotist ja kartulid tuli poolmuidu ära anda. Väiketaluniku elu ei paranenud ka depressiooniaastail. Arthur pidi minema kolmeks aastaks põhja karusloomi küttima. Isa suri 1937, ema oli surnud juba varem. Metsadest naasnud Arthur töötas kõvasti talus, katsetas heina müügiga ja aedviljakasvatusega, ent sellestki ei saanud ta küllalt sissetulekut. Tihti tuli olla poolnäljas ja vaadata, kust leiaks tööd väljaspool kodu. Haiguse tõttu töövõimetut venda tuli ülal pidada, kuni see suri 1950. a. paiku, siis müüs Arthur talu. Pärast seda oli tal kindel otsus kodumaad külastada, ent Vene saatkonnast ei antud talle külastusluba. Uute eestlaste saabudes 1947. aastast peale, hakkas ta agaralt osa võtma Port Arthuri eestlaste seltskondlikest üritustest [29].

Niagaara poolsaare pehme kliimaga alale kasvas kahe maailmasõja vahel eestlaste puuviljafarmide asundus: andmed katavad 12 talundit St. Catharines'i ümbruskonnas. Nende keskmiseks suuruseks oli 10 aakrit [30]. Muidugi olid kõik need aiamaad juba varem kultiveeritud ja seetõttu tuli farme osta ja suur osa hinnast sularahas maksta, mis nõudis teatavat kapitali. Keegi majadeehitaja eestlane ostis suurema, 50-aakrilise puuviljafarmi 15.500 dollari eest, kusjuures ta pidi 9000 dollarit sularahas maksma, millist raha ainult vähesed omasid. Samal ajal sai Torontost umb. 120 miili põhja poole, Parry Soundi linna ümbrusse maad osta 160 aakrit 775 dollari eest [31]. Sinna tekkiski aastate jooksul kolm eesti farmi. Tavalisel 100-aakrisel talul oli umbes 35 aakrit või vähem põldu, ülejäänud oli kalju ja mets [32]. Peamiseks tuluallikaks oli algul karjakasvatus, kanadest saadi lisa, hiljem läks paar farmi üle maasikakasvatusele, turustades neid Parry Soundis. St. Catharines'i ümbruse väikefarmid olid tõmbejõuks ka Lääne-Kanadast tagasipöörduvaile eesti meestele. "Maastik ja olukord, viljapuud ja vesi siin läheduses - see tõmbas mind siia elama", jutustab üks vanaolija, "esialgne mulje eestlastest siin oli väga hea. Nad olid endaga rahul, majade sisustus puhas ja korralik. Viinamarjad, mis neil turult üle jäid, nad oskasid nii ilusti ära pigistada ja vaatides alal hoida, kuni võõrad tulid .., igatahes need eestlased old enam-vähem keskpärases olukorras [33]. Kes ei jõudnud farmi omandada, võis selle rentida [31]; tööta eesti mehed leidsid seal ajutist tööd ja teenistust hooajalistel abitöödel [34].

Elukutsed sinirohelises üksinduses

Kolmest maaeluga seotud elukutsest kalurite, küttide ja metsameestena võiks pidada kalurite oma kõige piisivamaks. Kanadas on leidunud kõigil aegadel väikearvuline eesti kalurite pere, kelle ülalpidajaks ja toiduandjaks oli rannavesi. Neid kutselisi merel kündjaid leidus Vaikse ookeani rannikul Prince Ruperti ja Vancouveri vahelisel veeribal. Kokku võis arvestada sel alal kümne eesti kaluriga, s.t. 30-liikmelise perega, keda toitis meri või pidas ülal kalakonservimistööstus. See on väga väike protsent, võrreldes Kanada 80.000 elukutselise kaluriga, isegi kui juurde arvata võimalikke üksikuid eesti kalureid muil rannikuil ja sisevetes.

Kala püüti purje- ja aerupaatidega kuni 1935-ndate aastateni. Kalakompaniid rentisid kalureile paate hooajaks, kalur ise tõi kaasa selja- ja magamiskoti. Vastavalt kokkuleppele varustas kalakompanii kaluri nii püügiriistade kui toiduainetega. Peamiseks püütavaks kalaliigiks oli lõhe, kusjuures ühest mehest oli küllalt võrgu vedamiseks ja ka sissetõmbamiseks. August Ots, kes saabus Kanadasse 1926 ja elatus kalamehena 1935-1952, jutustab, et tema kompaniil oli 40 purjepaati kaluritele laenutamiseks. Kasutamisel oli ka võrgupaate sisepõlemismootoriga [35]. Kuigi lõhepüük moodustab kaks kolmandikku lääneranniku kalandustuludest, oli töö hooajaline ja mitte iga suvi polnud lõherikas. Et püügikohad olid kodust eemal, siis see eraldas mehi paljudeks nädalateks sinivete üksindusse maaribade vahel ja jõgede suudmeis. Mõnigi eesti kalur ühines kalalaeva meeskonnaga kaugemaiks püügiretkiks Alaska vetesse lestade, turskade ja heeringapüügi hooaegadel. Ent see jõi enamikule eestlastest unistuseks sidemete ja tutvuste puudumise tõttu, mis olid vajalikud kindlasse meeskonda vastuvõtuks.

Samuti kui kalapüük oli ka jahilkäik lisasissetuleku hankimiseks põllupidajale. Ent leidus eesti mehi, kes valisid rohelise üksinduse metsade sügavuses elukutseks. Tuntumaid jahialasid asus Albertas, Peace Riveri ehk Rahujõe piirkonnas, kus oli juba eesti asunikke ees ja kust võis põhja poole voolavat jõge pidi kergesti metsade sügavusse siirduda. Siin tegeles väike rühm eestlasi karusnahaküttidena ehk trapperitena, mõned ka nahkade ülesostjatena ja kaubitsejatena. Paul Simm, kes tuli Kanadasse 1929. a., sai viie aasta järel Kanada kodanikuna endale jahiloa ja oma jahimaa ehk jahiliini metsas. Igal sügisel alustas ta pikka rännakut kaaslase ja kahe paadiga kuni 200 miili põhja poole - ühes lootsikus kelgukoerad, teises toidu- ja laskemoon, relvad, püünised ja muu varustus. Ta jahialal oli viis jahionni. Hommikul ta algas püüniste panekuga esimesest onnist ja jõudis normaalselt õhtuks viienda onnini. Koerad tuli seejuures koju jätta, et nad loomi ei hirmutaks. Järgmisel hommikul algas tagasitee, korjates seljakotti püünistesse langenud loomad. öösiti tuli nülgida loomi ja kuivatada nahku. Kui pakane oli nii kange, et õhk oli hall ega saanud enam hingata, tuli päev veeta onnis, kuhu koeradki kippusid öösiti magama, kartes karusid. Karusnahkade hinnad olid head ja Paul Simm oli oma eluga rahul. Kevadepoole talve tuli ta nahkadega Peace Riverisse, kus ülesostja ees ootas. Aprillis läks ta uuesti tagasi metsadesse piibreid püüdma. Nende arv oli iga jahimehe kohta kindlaks määratud ja laevaga tagasitulekul kontrolliti laeval piibrinahkade arvu.

44. Kaubapunkt E. Kilgas ja A. Kütt. Teine paremalt A. Kütt indiaanlaste keskel.

Samalahedasi radu tallas ka endine meremees Ernst Kilgas, kes muretses endale kaks hobust ja vankri ja liikus koormaga maad mööda 70-80 miili kaugusse Väikese Orjajärve piirkonda "nahkasid ostma ja turule tooma". Tema kaaslaseks oli eestlane Kütt. Metsateele võeti kaasa kaks tonni kaupa, mis koosnes rasvast, suhkrust, soolast ja tubakast. Ulualuseks ja "poeks" ehitati kohapeale kaheruumiline onn ja alustati vahetuskaubandust jahimeestega. Kuid ka ülesostjate vahel oli võistlus käimas ja turuhindade kohta andmete hankimine raske. Nii osteti kallilt ja müüdi odavalt alla oma hinna. Kilgas alustas oma uut elukutset kahetuhande-dollarise säästusummaga. Kui ta pärast nelja-aastast hangeldamist, arved õiendatud, Edmontoni jõudis, oli tal 75 dollarit "ülejääki" taskus. Ta oli kogenud, et eduka kaubitseja eelduseks on keelatud puskari pruulimine ja selle tulevee vahetamine indiaanlastega karusnahkade vastu [36]. Paul Simmi jahipidamine lõppes pärast Teist maailmasõda, millal karusnahkade hinnad langesid ja metsades levis marutõbi: erilised meeskonnad saadeti metsadesse marutõve vastu võitlema, mis tegi jahipidamise võimatuks. Paul Simmist sai haigla ahjukütja kuni ta surmani 1960: raske trapperitöö polnud talle võimaldanud muretuid vanaduspäevi [15]. Albertas elatus sellal umbes kuus eestlast küttidena. Nende jahi- ja püügiloomadeks olid nirgid, oravad, naaritsad, hõbe- ja punarebased, saarmad, piibrid ja sooblid. George Madisson kirjeldab oma mälestusteraamatus suure depressiooni ajast jahimehe elu Briti Kolumbia Cassiari mägede nõlvakuil [37].

Metsatöö oli eesti talunikele tähtsamaid kõrvalsissetulekuid, aga tihti ainsaks tuluallikaks Kanadasse saabunud kindla teenistuseta eestlastele. Metsatöö oli hooajaline. Ida-Kanadas, Albertas ja Briti Kolumbia sisemaal oli hooajaks talv külmunud soode ja veekogudega, kuid Briti Kolumbia rannikul ja saartel oli hooajaks suvi ja tihti terve aasta. Töötati kolmemehelistes langetajate gruppides ja ka masinail - sel ajal olid kasutusel palkide väljalohistamiseks aurujõul töötavad vintsid teraskaablite tõmbamiseks. Aurukatelde kütmine nõudis kütjaid ja põletuspuude lõikajaid, mis oligi sissejuhatavaks tööks algajale metsamehele enne vilumust nõudva töö juurde asumist mäenõvakuil, kus kasvasid hiigelpuud.

Ida-Kanada selleaegseist eesti metsameestest võib rääkida Port Arthuri ja Fort Williami piirkonnas Ontarios, kus oli metsakompaniisid tegevuses 200-miilise raadiuse ulatuses.

Nende metsameeste arv enne Teist maailmasõda oli väike ja suurem osa neist töötas metsas, kuni oli endale leidnud püsiva ameti teisel alal. Port Arthuris elas veel 1966 kolm metsatöö veterani, kes olid oma alale truuks jäänud ja ootasid puhkepalgale minekut. Nende töö raskusest ja elamistingimustest jutustab metsamees ise:

"Metsakamp koosnes palkidest ehitatud hoonetest väikeste akendega ja tõrvapapist katusega, põrandad toorestest laudadest, laudade vahel tollilaiused praod, nii et põrandaalused elanikud saavad vabalt üles ja alla käia. Magamiseks kahekordsed voodid või narid, mõnes kämbis puudub voodipesu üldse ja selle täitsid heinad või kuuseoksad. Vesivarustuseks kaev, jõgi või järv, valgustuseks gaasi- või õlilambid. Mõnes kämbis on saun, paljudes mitte. Ainult toit oli metsas alati hea, kuigi külmutushoonete puudusel saadi mõnikord suvel seedimisrikkeid. Töö kestis tavaliselt 7 päeva nädalas, meelehärmaks jutlustajatele, kes käisid aegajalt kämpides patuseid metsamehi õigele teele pööramas. Metsamehe tarberiistad olid käsisaag, kirves ja hobune. 1950-ndate aastate alguseks tulid metsa esimesed mootorsaed ja praegu on ka hobune läinud käsisae teed. Vastandina üldisele arvamisele olid töötasud metsas tagasihoidlikud. Enne kriisiaega (1930. a-d) oli cordi (128 kuupjalga) hinnaks 2-2,50 dollarit ja normaalne produktsioon oli käsisaega 2 cordi päevas, kehvas metsas veel vähem. Kriisi ajal olid töö hinnad nii alla surutud, et mitme kuu töö jarel oli mehel vaid mõni dollar taskus ... Metsatöö mehhaniseerimine on kaotanud palju selle romantikast. Enam ei tule masinate müra tõttu karu, põder, nugis või mõni teine metsloom uudishimutsema töökoha juurde. Kadunud on ka see kärarikkalt suurustav metsamees, kes mitmekuise teenistuse lähemas linnas mõne päevaga "lendu laskis" ja pärast sõbralt mõne dollari laenas, et metsa tagasi saada" [38].

Kõige edukamaks metsameheks, kes tõusis töösturiks, oli Eugen Lasn, kes asus Eestist Kanadasse 1926, töötas metsamehena, võttis sõja ajal iseseisva kontrahi ühe paberikompaniiga [39] ja jõudis väga hästi edasi, töötades sel alal oma surmani 1958. Tema töögarantiide alusel saabus Port Arthurisse pärast teist sõda üle 200 eestlase. üldiselt oli eestlaste tegevus ettevõtjatena metsatööstuse alal väga tagasihoidlik, piirdudes mõne saeveskiomanikuga ja -ehitajaga Briti Kolumbias, Peace Riveri linnas ja Ontarios.

õnne otsiti ega leitud nii mõnegi eesti mehe poolt kullaotsijana Briti Kolumbia jõgede orgudes.

45. Eugen Lasn abikaasa Lempiga oma kodus 1951.

Vaadeldaval ajajärgul suurenes tunduvalt ka eestlastest farmitööliste arv. Kanadasse sisserändamise eelduseks oli põllutöölise elukutse ja nii mõnigi mees pidi enne konsulaati minekut oma peopesi kunstlikult karestama ja habemekontsud ajamata jätma, et viisat taskusse saada. Halifaxi sadamast sõidutati maabunud immigrandid puupinkidega lukustatud vaguneis kolm-neli päeva ligi 2050 miili läbi Kanada Winnipegi linna, kus oli sisserändajate kasarm ja jaotuspunkt. ümbruskonna farmerid tulid nende hulgast valima pikemaid poisse, kel polnud veel kindlat töökohta. Farm, kuhu tööle satuti, võis olla heatahtliku pererahvaga, kes hoolitses oma sulase eest, aga võis sagedamini juhtuda farm, kus tagasundimisele lisandusid palgakärpimised: vahel keelduti isegi palka maksmast, põhjendades rahupuudusega. Mida võis vaene uustulnuk teha enesekaitseks, kui ta tihti ei osanud sõnagi inglise keelt. Hea palk oli sulasel 20 dollarit kuus. Selle eest tuli künda 8 hobusega, 4 hobust taga tiislis ja 4 ees. Maa paistis olevat lõputu nagu meri ja teist vao otsa ei näinudki. Kui olid ringi teinud, pidi laskma hobustel puhata. Kahed ohjad olid peos ja need hõõrusid naha maraskile. Kirjeldatav 480-aakrine farm oli Saskatchewanis ja selles oli tööl 7 meest. Viljapeksumasina omanik käis tasu eest farmist farmi vilja peksmas: 7 senti kaera-, 8 senti odra- ja 9 senti nisubusheli eest. Viljapeksuajal maksti sulastele palgalisa, tavaliselt poolteist dollarit päevas, aga seda tuli nõuda. Selles farmis peeti ka loomi ja 500 siga - nende eest hoolitses taanlaste abielupaar. Preerias valitseva veepuuduse tõttu ei saanud töölised endid üldse pesta, sest vett veeti 4 miili kauguselt. Tavaliselt kanti aluspesu niikaua, kui see oli katki ja siis osteti uus. See oli puhtale eestlasele vastuvõtmatu. "Iga õhtu, kui tulin põllult ära, reied olid nagu ahjutorud, see muld on nii peenike ja tohmab. Võtsin siis pesukausiga vett, läksin maja taha ja tõmmasin selle kausiga end natuke üle", jutustab endine sulasepoiss. Ta pidi peagu vallandatama vee raiskamise pärast [40]. Esimese tööaasta jooksul õpiti niipalju inglise keelt, et järgmisel töökohal suudeti paremaid tingimusi välja kaubelda. üldiselt olid põllutöölise aastad ajutised ja need lõppesid kas linna asumisega või oma farmi soetamisega.

Majanduskriisi aastail ruttasid ka paljud eestlased linnadest maale farmidesse tööd ja leiba otsima, "et saaks söögi eestki! ...". Mõnes talus oldi söögiga nii kokkuhoidlik, et eesti töölisel tuli kanapesast omavoliliselt lisa hankida [40]. Tööd otsides reisiti ringi "jänestena" kaubarongidega. Aastal 1932 pigistas politseigi ühe silma kinni neile priisõitjaile ja nii sõitis üks eesti mees kaks korda aastas tööd otsides Vancouveri ja Toronto vahet - talvel Torontos ja suvel Vancouveris [34]. Nii õpiti kogemuste varal tundma Kanada olusid ja paremate töövoimaluste leidmist.

SUITSEVATE KORSTNATE VARJUS

Eestlased Kanada linnades

Kanada linnastumise protsess käsikäes tööstuse kasvuga on olnud kiire ja pidev. Kui konfodereerumisaastal 1867 ja järgnevalt elunes ainult üks kaheksandik inimestest linnades, siis 1921. a. rahvaloendus näitas tasakaalu maa- ja linnaelanike arvu vahel: 50,4% maa- ja 49,5% linnaelanikke. Kakskümmend aastat hiljem, 1941. a. rahvaloenduse andmeil elunes maal ümmarguselt 5¼ miljonit ja linnades 6¼ miljonit kodanikku. Ja kakskümmend viis aastat hiljem, 1966. a. rahvaloenduse andmeil, asus juba kolmveerand Kanada elanikest linnades, mille elanike arv oli üle tuhande.

Kiiresti arenevad linnad alaliselt sägiva inimmassiga olid piiramatute võimaluste alaks ka uutele sisserändajatele. Tööstuste suits tõotas tööd ja leiba. Katusekambreis, üüritoakestes ja "oma maja" seinte vahel ammutati uut jõudu perekonnaliikmete, sõprade ja rahvuskaaslaste ühises huviringis. Linn vabastas inimese otsesest leivatöötmise koormusest ja lubas täiskõhtu ning kaetud lauda vähema vaevaga. Ent linn nõudis tööstustööliselt vastutasuks töödistsipliini, kutse- ja tööoskust või lihttööliselt tugevaid muskleid.

Oleks olnud ainult küllalt tööd! Isegi häil aastail kahe sõja vahel polnud Kanadas just lihtne tööd leida, eriti kui tööotsija oli piiratud kutseoskusega ja meessoost. Naistel oli kergem - maja- ja hotelliteenijate järele oli pidev nõudmine ja nende töötasu aitas tõsta üürivaba korter ja tasuta lõunad. Keeleoskusega eestlannasid ei meelitanudki kontoreis ja ärides teenimine peamiselt madalate töötasude tõttu. Vallalised naismajateenijad olid rahuldavas olukorras, teenides 15-20 dollarit kuus, kuna äriteenijad pidid leppima kümne dollariga kuus, kusjuures neil puudus veel majateenija töötasu eelis - tasuta korter või tuba ja toit [41]. Mõnigi usin naine teenis 30-35 dollarit kuus, mis lubas tal korralikult riietuda ja isegi mõnd pikka matka Eestisse või mujale ette võtta. Nii teenisid kolmekümnendail aastail Hamiltonis seitse tütarlast, kes säästetud rahaga sõitsid kodumaale tagasi, et sinna jääda. Kuid mõne aja möödumisel olid nad Hamiltonis tagasi, sest kodumaal ei leidunud samasuguse sissetulekuga töökohta [42]. Vallalisi naisi liikus paremate töökohtade otsimisel Kanadast Ameerika ühendriikidesse ja väikelinnadest suurlinnadesse Kanadas [43]. Kesk- ja kutsekooliharidusega eestlannasid oli suhteliselt rohkem kui mehi, kuid haridus erilisi soodustusi töökoha valikul ei toonud ja eelistatud tööalaks jäi ikkagi majades teenimine. Mõnigi perekonnapea muutus kriisiaastail koduseks peremeheks ja jättis rahateenimise abikaasa kätesse, kes siis "passis" hotellides ja hoidis lapsi "sakste juures" [8].

Meestel, kes olid suutelised töötama mitmel alal, oli rohkem väljavaateid töö leidmiseks. Paljud väiketalupidajad käisid linnades tööl puuseppadena või mootorimehhaanikutena [42]. Püüti õppida uusi oskusi ja prooviti töötada kas või ajutiselt mõne meistri juures käealusena. üheks kiiresti õpitavaks tööalaks kujunes hoonete välimine ja sisemine värvimine, ja mõnigi uustulnuk pärast Teist maailmasõda sai esimesi värvimise juhtnööre eelpool kirjeldatud kogenud eesti maalritelt [43].

Oskustööliste hulgas tekkis suurlinnades "eliit", kelleks olid peenmehhaanikud, treialid ja lukksepad. Neist ei jäänud palju maha rätsepad ega sadulsepad ja eriti mõnigi viimastest proovis õnne oma töökojaga vahelduva majandusliku eduga. Oskustöölised jõudsid kiiresti "haljale oksale", s.o. muretseti maja ja auto. Majaomanikest eestlastel oli suurem ühiskondlik tähtsus - nende majades leidsid uustulnukad esimest ulualust, õpiti tundma kohalikke olusid ja neist eestlaste majadest said kokkutulekukohad.

Treialitest ja rätsepatest kujunesid seltskondliku tegevuse eestvedajad ja kandvad jõud.

Oskustöölised teenisid kriisiaegadel 45 kuni 55 senti tunnis. Esimesed töökohad leiti ja tuleproov tehti läbi harilikult Põhja-Euroopast pärinevate tööandjate juures, kus eestlasi soodustas saksa ja vene keele oskus. Briti saartelt päritolevad töökaaslased suhtusid aga uustulnukaisse tihtipeale halvustavalt: "Nendele ei olnud vastuvõetav, et väljamaalane hankis sama tööd, kui nemad ehk tegid" [33]. Vaenulikust kohtlemisest, eriti inglaste poolt on paljudel eestlastel kurbi malestusi [46].

Mitme ameti harrastamine sobis tihti isikliku eriharrastusega ja lemmikajaviitega. Rätsepmeister Karl Lubja oli õppinud muusikat Eestis ja kuulus omaaegsesse "Vanemuise" teatri orkestrisse. Olles osav mitmel instrumendil esines ta orkestrites Winnipegis ja Torontos, kus ta teenis õhtuti poolteist kuni kaks dollarit tunnis ja tema pillimang kaunistas mõndagi kaasmaalaste kokkutulekut ja õhtut tasuta [28].

Kuid kui puudusid oskused ja vilumused, tuli selle eest rohkem "nuputada". Mõnelgi nupuga mehel oli elu isegi mõnusam võrreldes alalise töötegijaga. Oli neid töötuid, kes käisid kalal ja müüsid saagi turul, teenides kuni 10 dollarit päevas, kusjuures hoolekandeasutused sellist juhuslikku sissetulekut ei võtnud arvele ja aitasid omakorda "hädalist". Nii jõudis mõni eesti töötatööline oma majani ja autoni oma nupukuse ja virga abikaasa abil [44]. Abielus ja perega isikul oli suhteliselt kergem kriisiaegadel läbi ajada kui tööta või tööga vallalisel ja üksikinimesel. Riik ja linn muretsesid perekonnale kütte, korteri ja ülalpidamise, olgugi et "linna abi oli tol ajal vilets, anti söögikraami ja alati pähklivõid, mida keegi ei söönud ja mees loopis ahju kütteks. Pärast hakati andma kuponge ja inimesed ostsid mida tahtsid", kirjeldab tolleaegseid elamusi ja malestusi keegi eestlanna [41].

Vallalistele ja üksikutele abi ei antud. Need suunati avalikesse usuühingute ja omavalitsuste supiköökidesse. Neist paljud muutusid hulkuriteks-õnneotsijateks, koduks kaubavagun, heinakuhi või odavahinnaline voodikoht linnas, kui juhtus taskus olema mõni veering selliseks luksuseks.

Tööotsimisel tuli tihti vältida riiklikku tööametit. 1931. aastal oli tööpuudus nii suureks läinud, et Edmontoni tööameti juurde ei julgetud minna, sest seal nabiti kinni ja saadeti tagasi maale talumehe juurde, kust just inimesed olid põgenenud lühikest aega tagasi [45].

Ulualuse leidmine kaasmaalase juures, kui oli teada aadress, oli mitmeti kergenduseks ja moraali tõstjaks. Paljud eestlased üürisid endile majad rendi-ja ostulepingu alusel, kus üürnikuna eelistati eestlast ja usaldati omamaa-last, kui viimasel puudus raha uuri maksmiseks. Maja omandamine oli majanduslikult tasuv ja üüritubadega elamu muutus "isemaksjaks" [41].

Kõrgema haridusega eestlasi oma tööalal oli ainult üksikuid. Waterloo Luteri Seminaris töötas mõned aastad enne oma surma professorina pastor Eduard Aksim, kel oli juhuslikke kokkupuuteid kaasmaalastega ja Albertas jätkas tegevust eesti asundustes rändõpetaja-usuteadlane J. Sillak, kes oli seda teinud asunduste algaegadest saadik läinud sajandil. Naisharitlaskonnast astus hilisemal sõdadevahelisel perioodil loodusteadlaste-bioloogide ritta dr. phil. Ella Kuitunen-Ekbaum, kes suutis tõusta majateenijast Toronto ülikooli õpetlaste peresse. Ta oli abielus soomlasest kirikuõpetajaga [8].

Eestlasi asus linnadesse metsatöödelt, kaevandustest ja farmidest. Alalised ja ajutised linlased segunesid ja muutusid ühistundega rühmaks teiste rahvuste hulgas. Kuusemetsade ja saeveskite pealinna Briti Kolumbias, Prince George'i linna, kogunesid metsamehed, kes hooajaliselt langetasid palke ja lõikasid raudteeliipreid metsalaagreis ning linnas ühiselt üürisid väikese hurtsiku, kus "puhkuselolijad" peatusid kuni uue tööjärguni. Siia ilmus ka osa uusasunikke Pitka asundusest Stuarti järve äärest. üks eestlane ehitas "pärismaja", teine avas töökoja ja kellegi kolmanda tütar abiellus kohaliku jõuka kreeklasega, kel oli maja, restoran, auto ja hotell [45].

Edmontonist siirdus vabadussõjalane Hühne perekonnaga Vancouveri ligidale Port Coquitlami linnakesse, alustades seal kanakasvatusega ja munade ning kanaliha töötmisega.

Edmontonis küpsetas Nurkse perekond oma pagaritööstuses ka rukkileiba. Sudbury, Timminsi ja Sault Ste. Marie linnades Ontarios kõlas eesti keel tihti seltsis soome keelega. Montreal oli nagu esimeseks peatuskohaks enne edasisõitu Winnipegi ja vastupidi. Kuid Toronto kasvas märkamatult tugevaimaks eestlaste keskuseks linnade hulgas Kanadas [45].

Prince Rupert Briti Kolumbias oli mõnelegi eestlasele pikemaks tööpaigaks samuti nagu Ottawa Ontarios. Ainult suurlinnade õhus kadus pikkamööda üksinduse ja abituse ängistav tunne.

ühiskondlike ja isiklike raskuste lahendamiskatseid

Värske sisserändaja koges peagi, et teda koheldi võõrana kohalike pärismaalaste poolt, kuna ta erines neist mitte ainult puuduliku inglise keele oskuse poolest, vaid ka kommetelt ja käitumiselt, mis oli tihti kartlik ja ebakindel. "Oli küll niisugune tunne, et maailma otsa poole sõidad", jutustab 1926. a. saabunud eestlane, "ühes kartusega ei oskandki midagi oodata" [33]. Ometi oli see noormees teele asunud suure sooviga maailma näha ja et "eestlastel on alati olnud soov paremaid karjamaid leida ja ka leiutisi tagasi tuua". Teine eesti mees, kelle tulekuaasta oli hoopis varem - 1907, jutustab: "Kui rong sõitis Ottawa vaksalisse sisse, konduktor võttis kraest kinni - uksest välja, nüüd oled sina isi! Siis ei olnd kedagi, et sul keegi oli vastavõtja või kuskile viis. Vene keelega saime igal pool hakkama. Vene keele kuulutus oli kohe seal vaksali seina peal: immigrantide office" [47]. Sõbralikku kohtlemist ja arusaamist leidis sisserändaja eestlane, suheldes soomlastega, ukrainlastega, sakslastega ja teiste Euroopa mandrilt tulnutega. Inglastele ja shotlastele oli ta linnades ebasoovitavaks võistlejaks, prantslastele oli ta tundmata isik, kel polnud usuliselt, temperamendilt ja keelelt midagi ühist. Vahetegemine eri rahvuste vahel torkas silma tööd otsides: "Tööga oli see lugu, sa ei tohi ütelda, et oled venelane. Eestlast, seda nad ei teadnd. Sakslane, siis oli hea. Siis said igale poole tööd. Venelane oli labidamees, poolakas oli labidamees ja itaallased. Sakslased olid - ametimehed", jutustab eestlane, kes jõudis Torontosse 1912. aastal [48].

Kui eestlased suhtlesid meelsamini eestlastega, siis ei toimunud see teadlikult "isamaalistel" põhjustel peale üksikute erandite. Enamik eestlasi pärines ju Venemaalt ja tsaariaegsest Eestist. Isegi hilisemad saabujad olid iseseisvas Eestis suhteliselt lühikest aega elanud, et omaks võtta rahvuslikke tõekspidamisi, huvisid ja uhkust. üksteisele läheneti ja hoiti kokku üksinduse vältimiseks, ühise keele tõttu ja ka enesekaitseks. ühiste kogemuste põhjal leiti teid oma olukorra parandamiseks. Vabrikus tööd rühmates polnud aega igatsusteks, aga see tuli hiljem. "Noore mehena, üksildasena, mitte kellegagi eesti keelt rääkida, tuli niisugune tunne, et kaasmaalased üles otsida. See oli aga kõige raskem töö", jutustab eestlane Winnipegist [33]. Esialgseist juhuslikest kokkusaamistest kujunesid järjekindlad koosviibimised Winnipegis, Montrealis, Torontos ja mujal. Käidi koos tuttavais eesti perekondades, nagu Torontos Kulpide ja Rosenbergide juures Melitta avenüül ja nr. 200 Beverley tanavas, kus elas vahest isegi 4-5 eesti perekonda ühe katuse all [49].

Kuid seltskondlik suhtlemine ei lahendanud alati töömuresid. Majanduslikule kitsikusele tuli lahendust otsida parema töökoha leidmisega ja selleks liiguti maalt linna ja ühest linnast teise, aga ka linnast maale, kui tuli tahtmine oma maalapikese järele. Ainult üksikud lahkusid Kanadast mujale või sõitsid tagasi Eestisse, et sealt aastaid hiljem uuesti Kanadasse tulla. Majandusliku kriisi raskeil aastail abistasid eestlased üksteist tunduvalt. Kes oli paremal järjel ja kel oli oma maja, selle juures leidsid ulualust paljud tööotsijad. "Eestlased tulid seie minu juurde", jutustab omaaegne mitte-ametlik "eesti konsul" Torontos. "Mõnel oli raha, mõnel ei olnd. Paljud tulid, metsapoisid, saarepoisid, all keldris magasid kottide peal. Polnd ruumi!" [48]. Oli neidki, kes pidasid ainsaks lahenduseks vabasurma [41, 43]. Lootusetust kajastus tolleaegset elu kirjeldavas G. Madissoni teoses: "Juba varasemast lapsepõlvest saadik olin harjunud isatalus ka raskemaid töid tegema. Kuid kõigest sellest ei olnud mul uuel kodumaal kasu ja õhtul hotelliruumis magama heites tundsin end alaväärtusliku liikmena ühiskonnas" [37].

Osavad eesti käsitöölised, kel jätkus tööd ka kriisiaegadel, elasid jõukalt. Nii oli ühel eesti rätsepmeistril nii maja kui auto, elevandiluust nuppudega itaalia akordion, lauaserviisid puhtast hõbedast ja ta jõi veini kullatud hõbekarikast [44].

Koondumine ja organiseerumine

Kõige vanemad eesti organisatsioonid Kanadas olid Alberta eesti asunduste põllumeeste seltsid: "Medicini Oru Eesti Selts" asutati 1910 ja samal aastal pandi alus ka "Linda Eesti Põllumeeste Seltsile" Stettleris. Kulus ligi paarkümmend aastat, enne kui liikuvam eesti linnarahvas hakkas end seltsiks koondama kohusetundlike eestvedajate õhutusel. üks selliseid algatusvõimelisi organiseerijaid oli Kuressaarest pärinev Gustav Koost, kes otsustas 19-aastasena ühe oma onu eeskujul Ameerikasse välja rannata ja saabuski 1926. aastal Winnipegi,

44. Gustav Koost (Kuressaarest) tuli 19-aastasena Kanadasse 1926.

keelt oskamata ja uuele elule ette valmistamata. Kui ta Winnipegis tühja kühtu kannatas, sest häbi oli restorani minna, kui ei osanud toitu küsida, ja kui ta pargipingil konutas, sest ta ei osanud teed töökohta leida, siis oli ta endale tõotanud, et kui ta jalad alla saab, siis ta aitab oma kaasmaalasi nii kaua, kui nad ta abi vajavad. "Ja seda ma tegin siis 30 ehk enam aastaid ennastohverdavalt ja mingisugusele tasule lootmata", lisab G. Koost oma elulugu jutustades [33]. Immigratsiooniametist saadud andmeil kohtas ta kõiki Winnipegi saabuvaid eestlasi ja andis neile juhtnööre Kanada elu kohta. Ta ise oli oludega kohanenud, teenis peenlukussepana 55 senti tunnis ja täiendas keeleoskust õhtukoolis käies. Aja jooksul omandas Gustav Koosti tegevus eestlaste abistamise alal peagu konsuli üleannete ulatuse, pealegi oli tal kontakt Eesti konsulaadiga Am. ühendriikides [50]. Nii sealt kui ka "Välis-Eesti" ühingult sai ta juhtnööre, kuidas välismaal eesti elu edendada. Seltsi asutamise otsus oli ühenduses paremate võimaluste otsimisega kaasmaalaste abistamiseks. Seltsi asutamiskoosolek peeti väikese kompvekitööstuse tagakambris suhkru- ja jahukottide vahel 1929. aasta maikuus. Asutajaid liikmeid oli 32. Et seltsi sihiks oli "eesti rahvast, keelt ja kõik mis sellega ühes on, alal hoida ja neid koondada" [33], siis pandigi seltsile nimeks "Side". Seltsi püüe oli registreerida kõiki eestlasi, kes Winnipegist läbi käisid teel idast läände ja vastupidi. Liikmemaksuks määrati kolm dollarit, "kõva raha", G. Koosti arvates.

47. Winnipegi E. S. "Side" juhatus 1929. Vasemalt: Adele Adfeldt, Vold. Rosin, Ragna Peterson; tagareas Julius Blande ja Gustav Koost.

48.Esimene suurem kokkutulek Winnipegis. Jõulud 1930.

Selle otsuse tegemisel kukkus üks liikmeist, kes istus jahutünni otsas, läbi tünni kaane jahutünni, nii et tolmupilv käis kõigil üle pea. Esimese juhatuse koosseisu kuulusid V. Rosin (esimees), J. Blande (abiesimees), G. Koost (kirjatoimetaja) ja preilid

49. Eesti lipp Winnipegi suurema ajalehe "Free Press" vardas E. V. aastapäeval 1928.

A. Adfeldt (kassapidaja) ja R. Pedersen (majavalitseja), kes esindasid seltsi naisperet [33]. Seltsi "Side" tegevus piirdus peamiselt Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisega aktuse ja ühislauludega, ühise jõulupuuga üüritud peosaalis ja jaanipäeva väljasõiduga linna lähedale eestlaste taludesse. Seltsi juhatusest kujunesid hiljem G. Koost ja A. Adfeldt uute seltside organiseerijaiks Torontos ja Montrealis. Selts tellis kodumaalt ajalehti, näitekirjandust ja lauluvara. Majandusliku surutise aastail vähenes seltsi tegevus liikmete mujale siirdumise tõttu, ka alandati liikmemaks viimaks kahekümne viiele sendile aastas. Seltsi tegevus soikus täielikult 1936.-1948. aasta ajavahemikul [51]. G. Koosti energia teeneks on, et Winnipegi suurema ajalehe "Free Press" lipuvardas lehvis 1928. a. eesti lipp ja lehes ilmus kirjutis Eesti kohta. G. Koost elas Winnipegis kaheksa aastat, siis asus Torontosse.

Montrealis elunes kolmekmnendate aastate algul umbes 40 eestlast. Eestlased kohtusid tihti end. meremehe Herbert Toomani suurs söögitoas (Tooman üüris tube), kus idaneski mõte seltsi asutamiseks. Ametlik asutamine toimus 18. märtsil 1933. a. eestlanna prl. Schmidti kohvikus. Kahel asutamiskoosolekul töötati välja seltsi ajutine põhikiri ja neist koosolekuist võttis osa 18 ja 17 isikut. Liikmemaksuks määrati aastas üks dollar ja esimesse juhatusse valiti esimeheks H. Tooman, sekretäriks R. Jürine ja 4. mai koosolekul kassapidajaiks pr. A. Lunt ja Ed. Kagu. H. Tooman oli kuni 1938. a. esimees ja sekretäriks kaua aastaid pr. Adele Grunau, end. Adfeldt, kes 1931 asus Winnipegist Montreali, tuues kaasa kogemusi seltskondliku töö alalt [52]. Selts avaldas aastate jooksul aktiivset tegevust: kokkutulekuil etendati näidendeid, kuulati segakoori ettekandeid jne. Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine piduliku aktusega oli alati tegevuskavas. üheks tihedamaks kokkupuuteks kodumaaga oli laeva "Eestirand" peatumine Montrealis juulis 1939. a. [53]. Poliitilisi lahkhelisid seltsi tegevuses ei ilmnenud - põhikirja järele oli selts apoliitiline. Pr. A. Grunau oli viimaseks seltsi esimeheks, kui puhkes Teine maailmasõda ja seltsi tegevus soikus sõja ajaks.

50. Montreali Eesti Selts (asut. 1933). E. V. aastapäeva koosviibimisel 1933. Vasemalt seisavad: Rob. Jürine, pr. A. Reinhold (Alias), hr. Romesson, prl. Lidia Tammer, prl. Leis, prl. Sagrits. Istuvad: Adele Grunau (Adfeldt), --, Linda Cooper (Sander), hr. Tamm, Salme Siim, Anna Schmidt, pr. Tooman, H. Tooman, Helma Karik, hr. Abel, konsul Karstin. Istuvad vasakult paremale: Fred Alias, prl. Sild, hr. Lentsman, --, hr. Mets, pr. M. Mets, hr. Martinson, --.

51. Toronto eestlaste koosviibimine Ludvig Juht'i külaskäigu puhul, 24. sept. 1938, mis tõuke andis E. S. "Sopruse" asutamiseks. Pildil esimeses reas paremalt neljas asekonsul Ernst Jaakson, temast vasemale Ludvig Juht ja konsulaadi ametnik Aug. Waldman.

Kolmekümnendate aastate algul oli Toronto eestlaste väike pere väga liikuv - ühed tulid, teised läksid, kuid kunagi ei tõusnud nende arv üle viiekümne. Tööpuuduse tõttu oli siis raske aeg ja ainult oskustöölised leidsid pidevat tööd. Organiseeritud seltskondlikku tegevust tollal polnud, käidi koos tuttavais eesti perekondades. Suhted perekondlikel aluseil ulatusid teistesse Toronto lähedaisse linnadesse ja maale, kaasa arvatud St. Catharines'i eestlased. Eestlaste arv Torontos suurenes pidevalt ja tõusis umbes sajale, kaasa arvatud lapsed [55]. Seltsi asutamise mõte liikus paljudel peas ja selle mõtte peamiseiks õhutajaiks olid naised. Linda Truu Hamiltonist rääkis Torontos käies alati eesti seltsi asutamise vajadusest ja hankis New Yorgi Eesti Haridusseltsi põhikirja, et seda Torontos oludekohaselt ümber kohandada. Seltsi asutamine venis, kuna teatud ringkondades oli selle kava vastaseid nagu pahempoolne Jaan Eman [49]. Otsustava tõuke seltsi asutamiseks andis tuline rahvuslane ja kontrabassikunstnik Ludvig Juht, kes kirjutas, et ta kontsert oleks hõlpsam korraldada, kui eestlastel oleks oma organisatsioon. Agarad naised aitasidki organiseerida kontsert-külaskäigu kanada sõprusorganisatsiooni (Council of Friendship) vahendusel. Kontsert toimus koosviibimisega eestlastele laup., 24. sept. 1938 vene kiriku väikeses saalis ja sellest võtsid osa ka asekonsul E. Jaakson koos Eesti konsulaadi ametniku Aug. Waldmaniga New Yorgist [54]. Kui Ludvig Juht oma kuulsal Cremona pillil võlus helisid, mis panid kuulajatel pisarad veerema, eriti "Ema süda", siis E. Jaaksoni kõne iseseisva Eesti saavutustest kahekümne aasta jooksul täitis väikese auditooriumi uhkusetundega. Sellele omavahelisele kontserdile järgnes teine kesknädal 28. sept. Eesti-Soome ühiskontserdina Margaret Eaton Hallis aukülalistega Soome konsuli jt. diplomaatiliste esindajatega. Toronto ajaleht "The Evening Telegram" avaldas Eva-Lis Wuorio sulest pika kirjelduse kontserdist

ühes kontrabassi-kunstniku pildiga. Kontsertringreis sai pöördepunktiks eestlaste tegevusele Torontos, sest nüüd oli ka mehi õhutatud organiseerimistööle: "Esimeesteks olgu mehed, mitte naised!" [55]. Koosviibimine oli toimunud ülevas meeleolus, kuigi naised olid viina kaasatoomise keelanud.

52. Haritud Naiste Klubi liikmeid näituse korraldajaid. Vasakult: Hella Putnik, Linda Gromov, Linda Truu, dr. Ella Kuitunen.

Torontos oli seesuguseid kokkutulekuid väliskülalistega olnud varemgi. Nii külastasid 1931. a. Toronto eestlasi piiskop H. Rahamägi koos gümnaasiumi direktori Westholmiga, kusjuures kokku tuldi Toronto ülikooli Hart-house'is. Kuid ainult kunstnik Juht oma andega ja rahvaliku käitumisega suutis tiivustada inimesi tihedamaks koostööks. Tol ajal oli kultuuriliste ürituste läbiviimine ainuüksi eesti naiste kätes. Nende omavahelised kooskäimised nn. naiste ühinguna, mida mõnikord hüütiti ka Haritud Naiste Klubiks, olid aluseks laialdasele eestlaste tutvustamisele Torontos. Klubi liikmeiks olid pr-d Hella Putnik, Linda Gromov, pr. Januschka ja prl. Linda Truu. Nendega liitus loodusteadlane dr. phil. Ella Kuitunen (neiuna Ekbaum). Klubi valmistas diapositiive Kodu-Eesti aineil, mida näidati Toronto koolides ja klubides. Igal sügisel esineti näitustel, kusjuures väljapanekuid hangiti Eestist ja kohalike eestlaste kodudest. Hollandi konsul aitas kaasa sobiva koha hankimisel näitusehoones. Väljapanekud koosnesid kasitöödest, nagu vaibad, kindad, rätikud, hõbesepatooted, õllekapad jne. Rahvusvahelisel väljapanekute võistlusel 1938. a. saadi esimene auhind käsitööde eest koos 25-dollarise autasuga. Kõigi Rahvaste Kiriku väljamuukidel esineti igal sügisel ja kord ilustas eestlaste väljapanekute lauda ühtaegu esimene ja teine auhind koos kiituskirjaga. Mitmesuguseid esemeid saadeti ka Toronto suuremaile kaubamajadele väljapanekuks. Hinnata tuleb selle omavahelise koondise moraali hoidvat ja kasvatavat tähtsust. Naised suhtusid eitavalt joovastavaisse jookidesse, kuna halvakspanu osaliseks sai mõne eestlanna suhteliselt vaba kaitumine ja ebasündsad väljendused [43].

53. Rahvusvaheline hoone Toronto näitusel kus toimus eesti käsitööde näitus. Välisseinal Estonia ja lipuvardas Eesti lipp. All: Näituse väljapanekuid. 1939. a.

Näituse väljapanekuid. 1939. a.

Naised olid need, kelle teeneks tuleb peamiselt pidada ka seltsi asutamist, eesotsas Ella Krausi, Ella Riedeli ja pr. Emaniga. Linda Truu käis isiklikult rea perekondi läbi, neid koosolekule kutsudes. Asutamiskoosolekust 1939. a. võttis osa üle 20 inimese, seltsile pandi nimeks Toronto Eesti Selts "Sõprus" ja esimesse juhatusse valiti G. Koost, J. Putnik, L. Zirk, pr. E. Kraus ja pr. Eman. Nii sai teoks kavatsus, millele mõtteline algus pandi septembris 1938 ja mida oli õhutanud juba vana maailmärandur Jakob Lukats mõne aasta eest, kui ta käis ringi suure ideega luua Kanadasse eestlaste iseseisev asundus. Seltsi põhikiri koostati Eesti konsulaadist New Yorgis saadud kavandi alusel. Selle põhikirja kohaselt olid seltsi siht ja eesmärk:

1. Keskpunkti loomine Kanada eestlastele, mis oleks kooskõlas püüetega ja sidemeks kodumaa ning Kanada eestlaste vahel.

2. Kunsti, hariduse ja kehakultuuri edendamine.

3. Raamatukogude ja lugemislaudade avamine.

4. Selts on väljaspool igasugust poliitikat ja usku.

5. Selts püüab olla vahemeheks väliseestlastele võimalust mööda, seltsi juhatuse äranägemise järele, samuti asjade korraldamisega ja aidata neid aineliselt kui selleks vajadus ja seltsil võimalust on. (Kirjaviis muutmata [56].

54. Toronto E. S. "Sõprus" juhatus 1939. Vasemalt E. Kraus, J. Putnik, G. Koost, L. Zirk ja N. Eman.

Liikmemaksuks määrati üks dollar ja seltsi tegevus algas ettenähtud raamides: korraldati koosviibimisi ja pühitseti tähtpäevi, nagu E. V. aastapäev, Välis-Eesti päev ja teatavad kalendritähtpäevad. Eriti suurejooneliselt pühitseti E. V. aastapäeva 1939. aastal, millest rohkesti ka kanadalasi ja soomlasi osa võttis. Aktusekõne pidas dr. Ella Kuitunen-Ekbaum. Esinedes rahvarõivais, andis ta ingliskeelse ülevaate Eesti arengust. Kitsamas eestlaste ringis peetud aktusel esines G. Koost patriootilise kõnega, kuna Robert Jürine kõneles võitlusest Eesti iseseisvuse eest.

Kui Eesti olukord 1940. a. pinevaks läks, tekkis venesõbralik liikumine seltsis kahe pahempoolse seltsiliikme juhatusse pääsemisega [57], kes kerge vaevaga võtsid "Sõpruse" üle, kuna mitmed rahvuslikud tegelased olid mujale valgunud. Rahvuslikult mõtlevad "Sõpruse" liikmed, kes olid vähemuses, astusid punasest seltsist välja ja asutasid 9. nov. 1944 uue seltsi "Edu", mis kujunes praeguse Toronto Eesti Seltsi aluseks. Esimeheks sai Karl Tuimaa ja asutajaid liikmeid oli üheksa. Põhikirja esimeses sättes seisis: "Klubi on nende eestlaste koondis, kes austavad oma sünnimaad ja eesti päritolu ning kes tunnistavad oma kodumaa iseseisvust kõrgema rahvusliku ideaalina". Loodi kohe side vabasse maailma pääsenud eestlastega Rootsis ja telliti Rootsist eesti ajaleht. Korduvalt saadeti rahalist toetust, esiteks Rootsis ja hiljem Saksamaal asuvaile eesti põgenikele. Klubi tegevus oli esialgu rohkem perekondliku läbikäimise laadi ja rahalised läbikäigud ulatusid vaevalt üle saja dollari aastas. Uueks esimeheks sai 1945. a. J. Raud ja jäi selleks kolmeks aastaks, kuni algas suur sisserändamislaine Euroopast.

"Sõpruse" ridadesse jäivaid 6-7 inimest ja peagi läks see esimene Toronto eesti selts hingusele [49].

Mujal Ontarios ei jõutud oma seltsi asutamiseni. St. Catharines'is suheldi omavahel,

55. Toronto E. S. "Sõprus" jõulupuu 1939.

56. Toronto näitetrupp 24. veebr. 1940. Oskar Lutsu "Arusaamatu lugu" esitamas.

korraldati E. V. aastapäeva ja jaanipäeva puhul vaheldumisi üksteise talus pidusid, kust võttis osa külalisi ka Torontost ja Hamiltonist. Naispere hoolitses tavaliselt söögi eest, meespere muretses joogid ja ruumid, muusikat tegi "oma trio". Omavahelise suhtlemise alguseks tuleb lugeda eestlaste pere suurenemisaastat 1929 St. Catharines'is [58].

57. Jaanipäeva väljasõit St. Catharines'is 1937.

Vancouveri eestlased olid ükskõiksemad organiseerumise suhtes, kuigi nende arv ületas mõnegi teise keskuse. Albertast saabunud ei tundnud vajadust teiste eestlastega suhtlemiseks ja ümberrahvustumine teises põlvkonnas suurenes [59]. Kuid piiratud ulatuses hoiti siiski omavahel sidet ja loodi sõprussidemeid.

Perekond uues ühiskonnas

Eriti taluühiskonnas kodumaal oli perekond ühiskondlikuks ühikuks, kus igal liikmel oli oma koht ja ülesanne. Väljarändamisega muutus perekonna osatähtsus. Eesti maaühiskonnas oli suur perekond omaette tugevus, uues uhiskonnas Kanadas osutus suur perekond nõrkuseks, kui selle liikmeiks oli vanu ja töökõlbmatuid ehk muiduleivasööjaid. Siin oli tootmisühikuks indiviid, kel oli oma sissetulek. Perekonna mõiste kattis vaid abielupaari ja nende alaealisi lapsi.

Ka vanemate kasvatuslikud kohustused nõrgenesid leivateenimisega seotud raskuste ja ajapuuduse tõttu. Harva jätkus aega lapsi juhatada ja õpetada, veel vähem neile põhilist üldharidust anda. Laste elusuunajaks said kool võõraste ideedega ja tänav, kus lapsed püüdsid kõigiti mitte erineda oma mängukaaslastest ja naabrilastest. Emakeele kõnelemist hakati vältima ja eestipärane nimi tundus takistusena uude ühiskonda sisselülitumisel. Nii mõnigi Juhan Kuusik muutus John Kusickiks, Jaan Altmannist sai Jim Harding ja Ella Sepast Helen Smith. Kuid konarlik uue kodumaa keel sai ta kasutajale alati reetjaks ja töökaaslaste või laste ees pilke põhjustajaks. Paljud vallalised ja üksikud eelistasid kaduda äärelinnade dzhunglisse, vältides kokkupuuteid rahvuskaaslastega, lootes nii ühte sulada ümbruskonnaga - ennast on kerge petta. Mitmed eesti neiud veetsid aastaid, töö kõrval "südamemiljonäri" otsides ja oodates, ent parimal juhul abiellusid nad mõne muulasest immigrandist restoranipidajaga [43] või Venemaalt pärineva tööjuhatajaga kuskil vabrikus. Eestlaste arv oli liiga väike, et luua eeldusi soovijaile vallalistele eesti perekonna asutamiseks. Seda suutsid ainult erandid.

Mõnigi eesti farmer Albertas tõi endale pruudi kodumaalt ja seda tegi ka mõni kindla teenistusega poissmees linnas. Ja oli neidki pruute, kes saabusid Eestist Montreali kirjavahetuse tulemusena. Oli ka asjatuid pulmareise.

Näiteks tuntud lesk vana-eestlane Albertas, aastailt üle kuuekümne, kuulutas korduvalt ajalehtedes Eestis ja varustas neid tütarlapsi, kes ta kuulutusele vastasid, päevapiltidega, mis võetud tema 30-ndais eluaastais. üks neist eesti neiudest pajatab ise oma pidamata jäänud pulmadest: "Mul oli temaga elav kirjavahetus. Ta oli elav, luuletas ja kirjutas lillelisi kirju. Montreali saabudes sain temalt telegrammi: - Tule ruttu, pesa on valmis, aga ei ole kana, kes sinna mune muneks! Muidugi läksin ja ka lahkusin otsekohe. Nagu hiljem kuulsin, oli sama teed reisinud kaks noort tütarlast varem" [43].

Elukaaslase otsimine viis paratamatult segaabieludeni. Briti Kolumbias 1961. a. korraldatud eestlaste uurimus toob andmeid 692 isiku kohta, kes jagunesid 252 leibkonda, kusjuures vähemalt üks abielupool oli eestlane. Leibkonnad koosnesid 280 mehest, 214 naisest ja 198 lapsest. Nende eesti keele oskus oli järgmine:

Mitteoskajate seas oli 116 muulast segaabielude tõttu ja umbes 82% teise põlvkonna lastest. Segaabieludest oli mitte-eestlasi 50 naist ja 66 meest. Rahvuste järgi jagunesid muulastest abikaasad järgmiselt: 61 "kanadalast", 19 inglast, 10 ukrainlast, 8 sakslast, 6 soomlast, 5 iirlast, 4 poolakat, 3 kreeklast, shotlast ja "ameeriklast" ning 2 tshehhi ja itaallast. Vana-eestlaste 129 perekonnas oli 32 segaabielu ja kõigil perekondadel kokku oli 207 last. Lisades vallalised, saame kokku sisserändajaid 338 isikut teises põvkonnas 207 lapsega, mis äahendas rahvastiku langust 33% võrra.

Esimese põlve lastest oskavad eesti keelt 152, s.o. 73,5%. Immigrantide lastest on abiellunud 71, neist 6 omavahel, 2 uuseestlastega ja 63 muulastega. Lapsi neist abieludest on 93, kelledest eesti keelt kõneleb 14, s.o. 15%. Võrdluseks võiks tuua, et uuseestlaste lastest Briti Kolumbias on eesti keele oskajaid 88%.

Suhted kodumaaga

Ajajärk kahe maailmasõja vahel hõlmab iseseisva Eesti kahekümneaastast õitsengut ja sel ajal Kanadasse väljarännanud eestlased tundsid endid kodumaaga rohkem seotud olevat, kui Venemaa eesti asundustest Kanadasse saabunud vana-eestlased. Kaugusi ühendas mõttesillana kirjaside, mille kaudu tunti ühtkuuluvust kodumaaga ja kodustega, kuhu paljud tõotasid tagasi rännata. Ent kirjad vaikisid tavaliselt raskustest ja muredest maal, kus "roosid ei lõhna ja linnud ei laula". Nii omaksed ja sugulased uskusid, et võõraid radu tallaja elab "nagu miljonär Ameerikas". Kas ei tõendanud seda päevapildid kaugest vennast, kes istub uhke lõõtspilliga veel uhkema Ford-auto ees või õest, kes poseeris karusnahkadesse mässituna. Ja kas ei tõestanud Ed. Riismanni lood "Dollarite jahil Ameerikas", et hea töömees lööb ennast alati läbi raskuste kiuste.

Eestis teati Kanadast väga vähe ja napid olid ka maateaduslike õpikute kirjeldused. Eestis puudus mitmepalgelisest Kanadast tõetruud pilti pakkuv kirjandus [60]. Sugulane kirjades tihti vaikis ega jutustanud, et vahel kirja pistetud viis dollarit oli Eestis ostujõult suurem kui Kanadas, mida märgati otsekohe Kanadasse saabumisel. Kümne dollari säästmine kodumaale saatmiseks oli omaette pingutus saatjale. Kuid oma perekonnaliikmete abistamine oli südamelähedane kohustus ja perekonnaliikmeid püüti tuua Kanadasse, niipea kui selleks avanesid ainelised võimalused [41]. Kui oli uue asupaigaga Kanadas kohanetud ja majanduslikult kindlam seisukord saavutatud, koguti raha külastusreisiks kodumaale. See oli omaette uhkuseks ja rikkuse tunnuseks ka kaasmaalaste seas Kanadas, kui kellelgi oli võimalik sõita Eestisse laulupeole ja külastada sealset kodukula [42].

Seltside arenemisega tugevnes ka kultuuriline side kauge kodumaaga, kuigi nii kultuuritegelaste kui eraisikute külaskäike Eestist Kanadasse oli suhteliselt vähe. Omaette sündmuseks kohalikele eestlastele oli auriku ..Eestirand" sõit Montreali 1939. a. Kahjuks oli Kanadasse sõitmise võimalusi eesti laevadel vähe. Haruldased olid ka tuntud eesti tegelaste külaskäigud Kanadasse. Prof. Hugo Rahamägi ja koolidirektor Jakob Westholm külastasid Torontot 1931. a. Veelgi varem, 1926. a. jaanuaris esines kirjanik Aino Kallas kirjanduslikul ringreisil viibides ka Montrealis ja Torontos inglise naiste klubides (Women's Canadian Club) ettekandega, pannes auditooriumi pisaraid valama oma "Bernard Riivesega". Ta ei puutunud üldse kokku eestlastega, kelledest ta kuulajaile jutustas ja kelledest keegi midagi ei teadnud, sest Torontos küsis kirjanikult üks kuulajaid: "Kas Eestis on iirlasi?" [61]. Ei leidnud kontakti eestlastega ka need üksikud Tartu ülikooli õppejõud, kes olid siin läbisõidul ühenduses teiste ülikoolide külastamisega. Ainult Ludvig Juht oma kontserdiga 1938. a. kujunes eestlastele suursündmuseks, mida ei unustatud.

Kanadast tehti Eestisse ka poolametlikke vastukülaskäike. Nii võtsid osa XI üldlaulupeost 23.-25. juunini 1938 Tallinnas Neumann ja Kinna Eckville'ist Albertast kolmanda kaaslasega, esindades samal ajal toimunud välis-eestlaste kongressil Kanada eestlasi 200-300-liikmelise väliseestlaste pere hulgas: seal viibis mitmeid külalisi-kuulajaid ka Torontost. Montrealist külastas kodumaad Adele Grunau 1933. a. [52] ja veel teine eesti prõua. Pr. Jannsen Winnipegist isegi suri Tallinna laulupeol olles [33]. Tihedaimaks sidemepidajaks kodumaaga olid ikkagi eesti ajaleht, ajakiri ja raamat, mida telliti või saadeti sugulaste poolt. Ameerika eestlastega oli side tugev, sest New York eestlaste keskusena polnud Ida-Kanadast kaugel ja ajakiri "Meie Tee" oli eesti seltside häälekandjaks oma kirjasaatjate võrguga Kanadas. Oma tellijaskond püsis ka pahempoolsel "farmerite ja tööliste" ajalehel "Uus Ilm" New Yorgis, eriti Kanada vana-eestlaste hulgas.

Kahe suure sõja vahelisel ajajärgul olid paljud eesti sisserändajad Kanadas Eesti Vabariigi kodanikud ja seetõttu püsis teataval hulgal side Eesti konsulaadiga New Yorgis, kust saadi nii informatsiooni kui juhtnööre organiseerumiseks. Eesti riigipühasid tähistati aastast aastasse Montrealis, Torontos ja Winnipegis. Kuid side puudus kodukirikuga ja võõraist kirikuist hooliti vaid vajadust mööda. Ingliskeelsest jumalateenistusest ei saadud aru, kuigi pererahva kutsel tuli vahel sinna minna, nagu jutustab üks eesti farmitööline: "Siis kutsusid pühapäeval mind kiriku - kirikuskäijad inimesed. Ma läksin ka üks pühaba - aru midagi ei saand, uni akkas koledasti peale kippuma, küll näpistasin ennast ja katsusin ärkvel hoida. - See kirik oli rohkem nagu laadaplats, õpetaja rääkis ja naeris, inimesed naersid vastu ... rohkem palagan kui kirik. Mina järgmisel pühapäeval ei läind enam, parem pesin oma pesu ära" [40]. Oli neid, kes käisid inglise kirikus keele õppimise mõttes: "Kui ise õppisin inglise keelt, aktsenti ja arendasin kõnelemist, siis käisin ma igal pühapäeval kirikus, eriti Winnipegi Knox kirikus. Seal oli tol ajal prof. Kerr õpetaja ... Täieline oxfordi dialekt. Seal kuulsin mina, kaks kõrva sirged, et kuidas õieti inglise keelt räägitakse. Suuremate pühade ajal, eriti jõulu ajal, käisin saksa kirikus, sest olen ikka kirikumees olnud. Saksakeelsed jutlused, ehk ma küll kuidagi kolmveerand aru sain, jätsid ikka midagi rohkem oodata... Jumalakojas viibimine ja jumalasõna kuulamine, see on peaaegu ühelaadiline. Seal ei saagi üks sirgelt mõistja suurt vahet teha, kui see on samajooneline ususiht" [33]. Sama eesti mees nagu mitmed teisdki täitis ise tarviduse korral kirikuõpetaja ülesandeid, paljundades laululehti ja lugedes jõuluevangeeliumi.

Vaatamata tihedamaile suhetele kodumaaga sel perioodil, püsis siiski Kanada eestlaste hulgas kultuuriline erinevus ja mahajäämine kodumaisest arengust. Nende huvialad olid samad kui käsitöölistel Eestis, kuid võõras ümbrus surus peale ja see avaldus igapäevases emakeeles, mis õige pea kaotas oma värskuse ja paindlikkuse ning segunes ingliskeelsete sõnadega. Paljudel tekkis raskusi moodsast eesti keelest arusaamisega.

Teise maailmasõja sündmused mõjusid siinsesse eestlaskonda rabavalt. Sidemete katkemine kodumaaga tekitas omavahelisi lahkhelisid seisukohtade võtul ja Toronto seltsi "Sõpruse" lõhenemise. Selgus halastamata tõde sündmustest Kodu-Eestis, sest paljudel oli omakseid, kes küüditati, surmati või kes vabasse maailma põgenedes kirjeldasid sündmusi oma kogemuste kohaselt. Kui alates 1947. a. sügisest hakkas Montreali saabuma põgenikke Saksamaa laagreist, puhkes uus elu sõja ajal soikunud eestlaste tegevuses. Nii näit. kasvas kahekümnele langenud eestlaste arv Montrealis ühe-ainsa (1948.) aasta jooksul ligi kolmesajale [53]. Vanaolijail jäi vaid imestunult pealt vaadata saabunute energiliste organiseerumistegevust. Need, kes ei suutnud uustulnukatega kaasa lüüa või olid kinni endistes eelarvamustes, lõid käega, vabandades kõrvalejäämist lausega: "Vaba maa ja igaüks teeb nagu tahab". Nad ei tundnud, et uus kodumaa oli nad eraldanud kultuurist, milles oli kunagi veedetud lapsepõlv. Aga nad tundsid, et nende uue kodumaa kultuur oli neile samuti kauge ja võõras.

ALLIKAD JA VIITED

1. GRAHAM, R. Through the First World War. Koguteos The Canadians 1867-1967. Toronto, Macmillan, 1967, Ik. 183 jt.

2. MORTON, W. L. The 1920s, op.cit. Ik. 208 jt.

3. Kirjandusena kasutatud: COOK, R. jt. Canada, A Modern Study. Toronto, Clarke Irwin -?-.

4. McNaught, K. The 1930s. Koguteos The Canadians 1867-1967, op. cit. Ik. 239.

5. Stettleri eesti asundus ja selle tekkimine. Meie Tee, 21. 1956.

6. KOOST, Gustav jutustab 11.8. 1969. Andmed S. Peek.

7. HARDING (Uhring), August, saabus 1928. KEAK arh. nr. 89.

8. PUTNIK, Hella, nr 43 ja TOLPT, Hilda, nr. 18 KEAK arh.

9. Muusika ja rätsepakunstiga Kanadas. VE nr. 2, 6. 1. 1966.

10. McArthur, P. In Pastures Green. Toronto, 1915.

11. Eelmised ja järgnevad andmed Medicine'i oru asunduse kohta V. Matiisenilt.

12. ORO, A. Kiri 7. 11. 1965, KEAK arh. nr. 6.

13. Meie Tee 1956, Ik. 21. KEAK arh. nr. 86.

14. ORO, A. Kiri, KEAK arh. nr. 91.

15. SIMM, A. ja M. Peace River - linn ja maa. 0/s Raimla bulletaan 1966.

16. ROSENTHAL, H. O. Eestlased Rahujõel, 1952. KEAK arh. nr. 1.

17. Rosenthal, H. O. Peace Riveri esimesed eestlased. KEAK arh. nr. 80; ka järgnev kirjeldus siit.

18. WOYCENKO, O. The Ukrainians in Canada. Canada Ethnica IV. Ottawa-Winnipeg 1967.

19. JOASALU, A. Admiral Pitka asundus. Käsikiri 1969. Järgnev kirjeldus peamiselt selle põhjal.

20. VAIMEL, G. Jutustus helilindile 24. 4. 1965. KEAK arh.

21. Tallinnas Inglise Klubis peetud ettekandest. A. Joasalult.

22. Väljavõtteid Stanley Pitka päevikust 1929. a. A. Joasalult.

23. Päevaleht 4. 4. 1930. - K. E. kirjutis.

24. Kui Kanada ehitusstiil... VE 11. 5. 1966.

25. KEAK helilint Pitka asundusest 24. 4. 1965; tsitaat admiral Covani mälestustest.

26. Notes on the Canadian Family Tree. Ottawa, Q.P. 1960. Mõtted asunduse teissuguseks kujunemisest on peatoimetajalt.

27. Maclean's,93, nr. 10, 1970, Ik. 31.

28. Vanaeestlane K. Lubja jutustab oma mälestusi. VE, KEAK nr. 14.

29. Arthur Lingtoni elulugu. E. Mäehans 1966. KEAK arh. nr. 28.

30. St. Catharines'i eestlased. KEAK arh. nr. 22.

31. TIITUS, Tõnis jutustab. KEAK helilint.

32. Farmide omanikud hr-d 0. Tolpt, K. Lapp ja T. Tiitus. Toim.

33. KOOST, Gustav jutustab. KEAK helilint.

34. LAPP, Karl jutustab. KEAK helilint.

35. OTS, A. jutustab vanadest kalameestest A. Joasalule. KEAK arh. 45.

36. Hr. ja pr. Kilgase mälestused. R. Piirvee Vancouverist.

37. MADISSON, George. Hauad põlismetsas. Toronto, Orto, 1961.

38. AKSEL, Verner. Port Arthuri metsamees. KEAK arh. nr. 50.

39. The Great Lakes Paper co. vt. nr. 38.

40. TOLPT, Oskar jutustab. KEAK helilint.

41. TöLPT, Hilda. Mälestused ja kirjad. KEAK arh. nr. 18.

42. KUHI, John, NEUMAN jt. jutustavad. KEAK helilint.

43. Märkmeid jutuajamistest pr. E. Krausiga Torontos ja pr. E. Kilgasega Vancouveris. R. Piirvee.

44. Kui Kanadasse telliti kodumaalt pruute. Mida kirjutas eesti ajaleht Kanada eestlastest 1936. a. VE 23. 10. 1965.

45. Intervjuu hr. Aguriga Torontos. KEAK arh. nr. 39.

46. Nait. pr. S. Kala St. Catharines'is, kes saabus alles 1939 Eestist, ütles, ta nutnud viis aastat: viletsust isegi küllalt, kannata võõrana vaenulikku kohtlemist, eriti inglaste poolt, sest kohanemine hilistulijana on raskem. Andmed S. Peek.

47. MARKIE, Juhan jutustab. KEAK helilint.

48. KULP, Gustav jutustab. KEAK helilint.

49. Eestlaste elu Torontos 26 aasta eest. Meie Tee nr. 3/4 (290) 1957.

50. Jutuajamine Gustav Koostiga. KEAK arh. nr. 38.

51. Winnipegi Eesti Selts "Side". KEAK arh. nr. 49.

52. Jutuajamine Adele Grunauga 27. 2. 1966. KEAK arh. nr. 24.

53. Soomet, E. XXV aastat Montreali Eesti Seltsi "Koit" asutamisest. Albumist Juubeliaasta. Montreali Eesti Selts, 1968.

54. Vene kreekaõigeusu kirik, mille keldrikorral toimus kontsert, asus Glenmorrise tänavas.

55. PUTNIK, Hella jutustab. Usutlus. KEAK arh. nr. 43.

56. Toronto Eesti Seltsi "Sõprus" põhikiri. KEAK arh. nr. 39.

57. Need liikmed olid Jaan Eman, end. punalaevastiku mereväelane, kes juba alguses oli olnud seltsi asutamise vastu, ja Torontosse saabunud end "Estonia" teatrikoori liige Aleksander Dener, kes alustas kihutustööd noorte seas, et need läheksid nüüd tagasi "vabasse" Eestisse. Kihutustöö ei andnud aga tagajärgi. Seltsis üritati üksteist seltsimeheks nimetada ja taheti lipuks võtta punase Eesti lipp [49].

58. St. Catharines'i eestlased. KEAK arh. nr. 22.

59. MARTINOFF, Georg. Briti Kolumbia eestlased. V Lääneranniku Eesti Päevad. Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul, 1961.

60. FIEDLER, Arkadi. Vaigust lõhnav Kanada. Eessõna. Tallinn, Riiklik Kirjastus. -?-

61. KALLAS, Aino. Suurlinnade udus ja säras. Lund, EKK, 1958, Ik. 246.