Sissejuhatus

Kanada 11.300.000 elanikust oli sügisel 1939 ikka veel 600.000 isikut tööta - kurb pärand kümme aastat tagasi alanud depressiooni-ajastust, millest dominioon oli aeglaselt kosumas, kui puhkes Teine maailmasõda. Kanada vormiline iseseisvus Briti maailmariigi raames oli kasvanud niivõrd, et ta võis ise pidada ühe nädala erapooletust kuni 10. septembrini, millal Kanada valitsus parlamendi autoriseerimisel kuulutas Saksamaale sõja. Sõjavastaste, eriti prantslaste lepitamiseks oli juba kevadel kehtestatud tingimus, et Kanada kodanikke ei mobiliseerita võitlema väljaspool oma maa piire. Kui 1942. a. rahvahääletus selle tingimuse tühistas, viivitas peaminister King siiski 1945. a. maini, enne kui esimene kontingent mobiliseeritud koduteenistusmehi saadeti üle mere. Aga siis oli sõjal ka lõpp ja elutark riigimees oli vältinud mässumeelse lõhe tekkimise prantslaste ja inglaste vahel, millele osutasid suur väejooksikute arv (7800) ja vastuhakud mitmes laagris [1].

Sõda katkestas ka ärksamate Kanada eestlaste sidemed kodumaaga, okupeeritud Eestiga polnud enam aastaiks kirjavahetust. Mitmesugused kuulujutud põhjustasid ärevust ja Venemaa kui liitlane julgustas punase elemendi peatõstmist vanaeestlaste keskel. Seltsitegevus Torontos soikus pärast seltsi ülevõtmist käputäie pahempoolsete poolt, kuna mitmed rahvuslikud tegelased olid mujale valgunud [2]. Winnipegi "Side" oli ju 1937. a-st varjusurmas ega elustunud enne 1948. a. septembrit [3]. Montreali "Koit" soikus samuti sõja ajaks, kuna mehed kutsuti enamikus sõjaväkke ja mitmed naisliikmed lahkusid Montrealist [4]. Mobiliseeritud eesti meestest, kellel oli õigus koduteenistusse jääda, siirdusid siiski mõned koos Kanada vägedega Euroopasse sõdima [5]. Sõja kestel tugevnes valveorganite kontroll Kanada mitmesuguste rahvusgruppide üle, keda võis kahtlustada kas riigivastases tegevuses või vaenlasega koostöötamises. Kõige drastilisem samm ses suunas oli üle 17.000 jaapanlasest Kanada kodaniku deporteerimine läänerannikult interneerimislaagritesse, kust nad hiljem hajutati teistesse provintsidesse, kuna nende vara võeti vaenlase varana riiklikule hooldusele [6]. On teada vähemalt ühe eestlase K. saatus, kes saabus Kanadasse laevaga sõja ajal ja kohe interneeriti "natsina" laevakapteni pealekaebamisel [7]. Suleti rida seltse, Gustav Koosti sõnade järgi: "Sõja ajal pandi seltsid kinni, soome selts ka. Kommunistid olid targemad - tegid noorteklubiks, ei löödud laudu ette" [8].

Kanada kolmes väeliigis teenis sõja kestel 1.086.771 meest ja naist. Neist langes rindel 41.992, suhteliselt poole vähem Esimese maailmasõja kaotustest. Kui need üks miljon mundrikandjat pöördusid tagasi eraellu pärast sõja lõppu, absorbeeriti nad tööprotsessi väga kergesti, sest Kanada majanduslik toodang oli sõjatööstuse tõttu kasvanud kolmekordseks, võrreldes ennesõjaaegsega [9]. See majanduslik tõus, mis vajas uusi töökäsi, jätkus pärast sõja lõppu, kuna tööstus oli kiiresti kohanenud rahuaegsete oludega: nii näit. kahekordistus autotoodang vähem kui kolme aastaga. Tõuke tööstuse edasiarenguks andsid uued maapõuevarade avastused, eriti Albertas, ja 1950 puhkenud Korea sõda Kanada kolme-aastase kaitseprogrammi raamides.

Ka sotsiaalse hoolekande alal astus Kanada neil aastail suure sammu edasi. Perekonnaabiraha iga lapse pealt alla 16 a. vana hakati maksma 1944. a. seaduse põhjal, kindlustus töötaoleku vastu kehtestati 1940. a. aktiga ja vanaduspensioni hakati maksma 1951. a. aktiga. Kanada oli 40-ndate aastate lõpus nii erinev olukorrast kümme aastat tagasi, et saabuvad eesti põgenikud kokku puutudes vanaeestlastega pärisid: - Mis te olete teinud selle aja? Selle kohta ütles 72-aastane Oskar Tölpt, kes jõudis Kanadasse 1929 ja majandusliku surutise aastad siin üle elas: - Kui uustulnukad tulid, need nõelasid meid, et teil ei ole midagi näidata, mis teie olete teinud siin! Nemad tulid kõik kui Abrahami sülle, töökohad olid kõik lahti, kui sõda tuli. Kibedasti pistsid! [10].

Need kriitilise meelega uustulnukad olid aga osa võtnud Eesti Vabariigi iseseisvusaastate ülesehitustööst, mis oli nagu nõidusväel vabastanud endisest tardumusest ja virelemisest kõik rahvuslikud jõud ja teinud võimalikuks igale üksikule palju viljakama töö [11]. Nende uustulnukate kodumaalt lahkumise ainsaks ajendiks olid kogemused Nõukogude Vene esimese okupatsiooni terrorist ja eesti elanikkonna hävitamisest, mille kordumist võis oodata Saksa rinde lagunemisega 1944. a. suvel. Pealegi oli nende uustulnukate päritoluline koostis tunduvalt erinev varemail aastail emigreerunud põllu- ja käsitöölistest. Põgenemine Eestist toimus muude võimaluste puudumisel peamiselt mereteed kaudu. Sellest sõltuvalt pääses liikuma eeskätt rannikurahvast, kel olid veesõidukid, kel oli ka oskust ja julgust sügisese mere ületamiseks rannasõidupaatidega ja purjekatega. Ja paljud neist väikestest tormilaineil tantsivaist paatidest ei jõudnudki kohale. Põgenike hulgas oli hulk rannikulinnadest, eriti Tallinnast: neilgi pidi olema ettevõtlikkust ja suhteid, et Soome või Rootsi pääseda. Nende hulgas oli suur protsent haritlasi ja ärimehi. Vähemal määral pääses läheneva rinde eest tulema ettevõtlikum element sisemaalt. Ja neil kõigil pidi ka seda tundmatut suurust - õnne - olema.

Rootsi hoolitses põgenike eest ainulaadse külalislahkusega. Kuigi nad rakendati tööprotsessi mitmel alal ja haritlastele võimaldati nn. arhiivitöölistena riigipalgal institutsioonide juures töötada, ei suutnud see paljude juures peatada põgenemisdünaamikat sihiga võimalikult kaugele pääseda ähvardavast Nõukogude Venest. Rootsi sõbrutsemispoliitika ähvardava idanaabriga, vähemalt mõne valitsusliikme näol, andis selleks tõuget. Välisministri Undeni seletus Rootsi riigipäeva teises kojas 23. nov.1945 ühenduses 2700 säjaväelase, nende hulgas ka 167 baltlase väljaandmisega N. Liidule, rabas kõiki eestlasi, kui ta ütles: "Balti patriootide seisukoht, olla valvel oma maade iseseisva tuleviku eest, on minu arvates puht illusioonipolitika. Juba enne sõda valitses tugev kahtlus nende tuleviku pärast. Nende rahvaste poliitiline küpsus ei olnud eriti silmatorkav". Uut põgenemislainet ei peatanud ka peaminister Erlanderi seletus eesti pagulaskonna esindajaile, et "ei praegune ega ükski teine Rootsi valitsus ükskoik millises rahvusvahelises olukorras ei anna Rootsis viibivaid poliitilisi põgenikke mõnele võõrale riigile välja" [13]. Muidugi olid ka lootused majanduslikele paremustele üheks tõukejõuks Kanadasse siirdumisel.

58. Rootsi Riigi Välismaalastekomisjoni teadaanne Balti põgenike suhtes sooviga, et põgenikud tagasi pöörduksid oma kodukohtadesse.

Teine vabade eestlaste koondumiskoht, sõjast purustatud Saksamaa, oli sõja lõppedes paik, kust iga pagulane püüdis iga hinna eest ja võimalikult kiiresti väljapääsu leida. Kuid see soovitud "võimalikult ruttu" oli liiga aeglane tulema ülemeremaade poliitilise mõtlemisviisi ja ebamäärase immigratsioonipoliitika tõttu. Eriti käis see Kanada kohta. Poliitiliselt elati siin ikka veel N. Liiduga kui sõjaliitlasega sõbralikus ja Saksamaa vastases vaimus. Eesti põgenik oli aga väljaspool kodumaad varju otsinud N. Liidu eest ja eesti sõdur koguni sõdinud N. Liidu vastu, seepärast oli suhtumine neisse algul enam kui reserveeritud. Saksamaa laagreis asuvais DP-des nähti ainult poolnälginud laostunud massi, kes immigrandina võis kõne alla tulla kolmel alal: metsatööl, põllutööl ja majateenijana. Et nende alade nõudlustele vastata, pidi immigratsioonisabas olev eestlane oma identsust kohandama, et ainult komisjonis läbi saada. Tulemuseks oli, et suure professionaalse potentsiaaliga immigrant maeti vähemalt üheks aastaks Kanada metsa, põllule või majaabiliseks, mis ühtlasi kujunes uute oludega ja võõra keelega kohanemisajaks. Kanada valitsuse immigratsioonipoliitika on püsinud oma utilitaristlik-majandusliku mõtlemisviisi pinnal tänapäevani ja selles on peale väheste erandite puudunud abistav-humanitaarne element. Maad jagati küll tasuta, sest maale oli harijaid vaja, ent see oli nende eneste asi, kuivõrd nad suutsid endile majanduslikku jalgealust luua. Ja inimest hinnati selle järgi, mis ta oli saavutanud, mitte ta võimete või selle järgi, mis ta on suuteline saavutama. Selle kolonialistlik-konservatiivse juhtiva kihi üleoleku tunnustamise poolest erineb Kanada Am. ühendriikidest, kus võrdsete võimaluste õigus on rahvuskultuuri alustalaks. Kuigi kõik rahvused Kanada mosaiigis on tänapäeval vähemrahvused, on kõrgemate ametite tunduv ülekaal Briti saartelt tulnute ja nende järglaste käes [14]. Kutseliselt kvalifitseeritud immigrandi väärtust on hakatud viimasel ajal rohkem hindama, kuna Kanada kaotused vilunud tööjõudude emigreerimise tõttu ühendriikidesse on olnud tohutud: saja aasta kestel (1851-1951) immigreerus Kanadasse 7,2 miljonit isikut, aga ühendriikidesse ja mujale rändas välja 6,5 miljonit [14].

Immigratsioonipoliitika tänapäevane ametlik mõtlemisviis peegeldub Kodakondsuse ja Immigratsiooniministeeriumi esildises valitsuse poolt määratud komisjonile - The Royal Commission on Canada's Economic Prospects (8. mail 1956), milles muuseas soovitatakse:

"Immigrante ei saa hinnata ainult nende võimes sobida olemasolevaisse tööturu nõudlustesse, vaid nad moodustavad väärtuse ka majanduselu latentsete vajaduste suhtes, tänu nende säästudele, erioskustele, nende vanusegruppidele elujõulisuse mõttes ja nende elukoha dünaamilisuse mõttes. Immigrandi kui töötaja tasuvusväärtuse kriitikud ei arvesta neid sääste, mis vastuvõtja maa teostab ühe immigrandi üleskasvatamise ja koolitamise arvel tema sünnimaal. Nad alahindavad samuti immigrandi osatähtsust tarbijana ja maksumaksjana. Kümne aasta kestel, 1945-55, on immigrandid toonud Kanadasse 550 miljonit dollarit rahas ja 190 miljonit dollarit muus isiklikus varas. Immigrantide isiklik sissetulek oli 1954. a. 7,5% ülekanadalisest sissetulekust, s.o. ligi 1,4 biljonit dollarit. Sellest kulutavad uuskanadalased 1,2 biljonit dollarit tarbekaupadele, maksavad 100 miljonit dollarit otsemaksudena ja säästavad 80 miljonit dollarit".

Esildis kõneleb selget keelt immigrantide panusest Kanada arendamisel, mitte ainult majanduse alal, vaid ka kõrgemat eriharidust nõudvail aladel. Nii oli 1961. a. kõigist praktiseerivaist arstidest Kanadas tervelt 20% siia maale immigreerinud eelneva viie aasta jooksul, samuti 25% kõigist inseneridest ja ligi 34% arhitektidest. Kanada tööstusliku ekspansiooni aastail 1951-61 täideti ligi üks kolmandik uutest erialakohtadest immigrantide poolt [14]. Need olid aastad, millal ka eesti DP-d, vabanenud sisserändamisega seotud töökohustusest, otsisid ja leidsid oma haridusele ja võimeile vastavamad töökohad. Enne seda tuli aga neil kitsast immigratsiooniväravast sisse pääseda ja see oli omaette peatükk nende elus.

TEEL KANADASSE

Immigratsioonivõimaluste ootel

Eestlane Saksamaal ei omanud peagu mingeid omaalgatuslikke võimalusi, et väljapääsu ülemeremaadesse kiirendada. Puudusid sidemed käendajate hankimiseks ja oldi liiga vaesed ning liialt kontrollitud, et algatada riskantseid vikiingisõite vastu tundmatule tulevikule, nagu seda kavatseti Rootsist. Tuli vaid oodata skriinimiskomisjonide otsust väljavaatega, kas Am. ühendriigid, Kanada, Austraalia või Inglismaa.

Need võimalused puudusid algul ka Rootsis asuvail eestlastel. Isiklikult arendatavad kirjavahetused töögarantiide saamiseks ei andnud tulemusi. Kanada konsulaaresindusel Stokholmis puudusid silmanähtavalt eeskirjad DP-de hulgast Kanadasse sisse rännata soovijate registreerimiseks. Teostus küll vahetalitus, kui Kanadast oli vastav eelluba hangitud. Nii nende ridade kirjutaja sai tööpakkumise pärast kuulutuse avaldamist Stokholmi reklaambüroo kaudu ühes Toronto ajalehes. Kuid see oli ülimalt erakordne idee. Aega nõudis isegi sugulaste ja perekonnaliikmete ületoomine Kanadasse käendamise alusel. Pärast sõja lõppu algatatud sammud andsid tagajärgi alles 1948-49. a. paiku. Nii kirjutas A. Veiler 1949. a. aprillis: Immigratsioon Rootsist on võtmas kindlat kuju. Kanada "team" (meeskond konsulaadis) töötab juba viiendat kuud ja tagajärjed selguvad. Viisade andmine otsustatakse kohapeal, asja saab ajada ka eesti keeles. Suurimaks raskuseks on endiselt 2000 dollari stardiraha nõudmine perekonnalt, mil juhul sissepääs Kanadasse on vaba. Teistelt, kes tulevad siia määratud tööaladele, stardiraha ei nõuta, nad peavad aga esialgu oma perekonna maha jätma. See ajutine lahkuminek pole kerge... Praegu siirdub Rootsist Kanadasse keskmiselt 150-175 eestlast kuus" [15].

"Kanada väravad on praokile", nii pealkirjastas A. Veiler oma kirjeldusi, mis ilmusid "Välis-Eestis" (25. 1. 1949). Väravate lahtikangutamisel oli teeneid ka Kanada eestlaste keskorganisatsioonil, mis asutati ühenduses St. Catharines'i suvepäevadega 26. juunil 1949 ja mille märgukirjadel valitsusele oli teatavaid tagajärgi. Isegi turismiviisa saamiseks pidi noil aastail omama erilisi sidemeid. "Välis-Eesti" peatoimetaja Edg.V. Saks ei saanud 1948 seda viisat hoolimata peakonsul J. Kaivi ja ministrite K. Selteri, H. Laretei ja A. Torma volitustest, vaid sai alles siis, kui omaaegse A/S A. M. Lutheri peadirektor Martin Luther Londonist saatis soovituse oma mõjukaile sõpradele Kanadas [17].

Eesti ajakirjandus Rootsis hoidis mitmekesiste teadetega ja kirjeldustega Kanadast väljarändamise pidevalt tulipunktis. Ilmus isegi eestikeelne käsiraamat väljarandajaile, milles kirjutati, et "Kanada kliima on väga külm" [18]. Pole siis imestada, et paljude kaasmaalaste peades küpses mõte pääseda Kanadasse samal viisil, kui tuldi Rootsi - oma laevaga. Paljud ühinesid nn. vaikivaiks laevaühinguiks, kuhu investeeriti kahe-kolme tööaasta säästetud kroonid. Rootsi läänerannikule tekkis terve laevastik vähemaid veesõidukeid. Seekordne viikingilaevastik seisis valmis "põgenemisretkeks" olukorras, nagu oli 1944. a. sügisel, millal lahkuti kodumaa randadest lääne suunas. Kes selle olukorra kordumist ootama ei jäänud, lahkusid kiirelt oma laevadega ja jõudsid USA ja Kanada randadesse illegaalsete põgenikena. Kes jäid ootama 1944. a. septembripäevade kordumist, ootavad seda Rootsis veel praegugi. Kolmas liik laevaosanikke olid need, kes küll oma sissemaksud tegid, ent kes kunagi oma laevani ei jõudnud. Mitmed neist saabusid hiljem teisi teid mööda Kanadasse.

Inglismaa kujunes eesti pagulasele suurel määral vaid ajutiseks väljapääsuvõimaluseks Saksamaalt. Valgete Luikede ja Hõissa Läände skeemide alusel oli Inglismaale sisse toodud umbes 80.000 kodutut mitmetest rahvusest, nende hulgas 6000 eestlast. Ligi 180.000 poolakat kindral Andersi armeest olid juba sellal tööturu üle ujutanud. Kolmeaastase töökohustuse alusel paigutati mehed põllutöödele, kuna tüdrukud töötasid haiglates. Paljud said kohad tekstiiltööstusse. Alles töökohustusest vabanedes 1950. a. sai hakata oma kodu looma. Kuid ajutised peatujad ei näinud sõja tagajärjel laostunud Inglismaa majanduses ja üldises tõrjuvas hoiakus uue elu ülesehitamiseks tarvilikke eeldusi. Kogutud rahast jätkus edasirändamiseks kas Austraaliasse, Kanadasse või Am. ühendriikidesse. Enamus jäi peatuma Kanadale kui suuremaarvulisele värbajale Inglismaalt. Et paljudel oli tuttavaid-sugulasi juba Kanadas ees, siis läks ümberasumine tihti väga sujuvalt. Th. Talvaku tütar jõudis 1952. a. algul otsusele, et Inglismaal temataolised peavad veel aastaiks jääma vabrikutöölisteks, Kanadas on aga paremaid väljavaateid. Ta esitas sisserändamisavalduse jaanuaris ja mais oli laeval, suunaga sugulaste aadressil Torontos. Mõned päevad hiljem oli tal töökoht kontoris ja korter eestlaste majas. Kui Th. Talvak järgmisel aastal perega Kanadasse asus, olid tal Torontosse jõudes sõbrad kolme veokiga jaamas vastas, korter oli valmis võetud ja kaks päeva hiljem oli ta naise ja pojaga kolmekesi juba tööl, mitte ükski aga endisel tööalal, kusjuures nelja inimese nädalapalk oli kokku 165 dollarit. Kahe aastaga säästis ta koos naisega 4500 dollarit, sellest sai maja sissemaksu teha ja ka ostetud maja sisustada. Poeg oli omalt poolt auto ostnud. Seega jõudis kodutu emigrant paari aastaga keskmise kanadalase elamistasemele [19]. Need, kes Inglismaalt ümber asusid, ei ole tavaliselt seda sammu kahetsenud.

Saabujad viikingilaevadel

Suurem osa eestlasi saabus Kanadasse reisiaurikuil, mis võimaldas enesega kaasa tuua säilinud ja vastkogutud maise vara. Sõit Rootsi laevadega oli üldiselt mugav. Inglismaalt väljuvad laevad olid tavaliselt üle koormatud mitmest rahvusest immigrantidega. Viletsam oli ülesõit Hollandist väljuvail transportlaevadel: "See laev ja ka teised seesugused jätavad niipalju soovida, et ei jõua kõiki vigu üles lugeda. Söök äärmiselt vilets, magamisasemed hullemad kui mõnes vangilaagris", kurdab üks Montreali saabunud eestlane [20]. Mõned rühmad Kanada emigratsioonikomisjoni poolt värvatud tekstiiltöölisi ületasid ookeani Göteborgist Montreali 24 tunniga lennukil. Neil oli iga perekonna kohta 500-dollariline miinimumkapital olemas, nad maksid lennupiletite eest ise. Töökohad Kanadas hoolitsesid nende korterite ja kohalepaigutamise eest [21].

Eripeatüki aga moodustasid eestlaste immigratsioonis Kanadasse saabujad viikingilaevadel, nagu nimetati väikesi veesõidukeid, sageli puudulike navigatsioonivahenditega, ent varustatud ettevõtlikkuse ja julgusega, mis ületasid Atlandi ookeani teel uute lootuste maale. Nende viikingilaevade peagu erandituks lähtekohaks oli Rootsi, kust ajavahemikus 1945 kuni 1950 saabus Kanadasse 10 laeva kokku 1127 reisijaga. Võimalik, et sellele lisandub veel üks laev, millel saabunute arvu pole läinud korda selgitada. Viikingisõidud langevad perioodi, millal eesti põgenikud olid Rootsi vastuvõtulaagreist vabanenud ja omal käel tööle asunud. Eeltoona väljasõiduks oli organiseeritud laevaühing ja kokku pandud vajalikud summad. Neil puudus

59. Walnut tõi Rootsist Kanadasse ülekoormatult pardal 347 reisijat, kuna laeval lubatud oli vaid 80 reisijat.

usaldus Rootsi valitsuse neutraliteedipoliitika vastu, mis oli kasvatanud neis veende: mida kaugemal Nõukogude Liidust, seda parem. Parimaks väljarännumaaks peeti Am. ühendriike, kuid sealsete rangete immigratsioonimääruste tõttu sattusid esimesed eesti viikingid eralduslaagrisse Ellis Islandil ehk Pisarate saarel, kust nad päästeti immigratsiooniviisadega Kanadasse. Isegi eestlasi, kes saabusid Rootsist üle New Yorgi Kanadasse, saadeti Pisarate saarele ööbima, kuna kardeti, et nad eelistavad USA-sse jääda. Ellis Islandil kohtas üks Stokholmist saabunud sundööbija gruppi eestlasi, kes olid juba seitse kuud tagasi Hälsingborgist merele läinud, maabudes lõppeks Miamis [22].

Siitpeale võtsid Rootsist lahkunud eesti viikingilaevad kursi Kanadale, kus nad ka üldiselt lahke vastuvõtu osaliseks said. Viikingilaevadest, mida kogunes Kanada idarannikule, oleks saanud alus panna meremuuseumile, sest nende hulgas oli veesõidukeid vanadest kalalaevadest purjejahtideni, mitte ükski neist kõlblik ookeani ületamiseks. Need laevad jõudsid kohale nende meremeestest kaptenite visaduse ja asjatundlikkuse tõttu. Siin tuli nad realiseerida, sest raha oli uue elu alustamiseks olulisem kui ajalooline mälestus.

Alljärgnev tabel annab ülevaate Kanadas maabunud eesti viikingilaevadest [23].

Peale eeltoodute jõudis 1949. a. Halifaxi veel "Amanda". Kanadasse saabus ka 466 inimest neilt viikingilaevadelt, mis esialgu olid maabunud teiste maade sadamais. Need olid järgmised:

Eesti viikingilaevad töid üle Atlandi Kanadasse kokku 1593 inimest, neist ümmarguselt 1300 eestlast.

Kogutud andmeil [23] on lahkunud Euroopast, peamiselt Rootsist, 50 eesti viikingipaati uut kodu otsima. Neist jõudis USA-sse 16, Kanadasse 11, Lõuna-Aafrikasse 6, Argentiinasse 5, Inglismaale 3 ja Brasiiliasse 1 paat. Tormides hukkus 2 ja venelaste poolt kaaperdati Atlandi ookeanil eesti laev "Billy". Kadunuks on jänud 2 paati. "Filiciuse" reisijaist päästeti ühe inglise laeva poolt Atlandil kaks meest. Biskaia lahes hukkus 9 meest ühe viikingipaadi sõitjaist. Sellest nähtub, et viikingireisid olid enamikus suurte raskuste ja ohtudega seotud, olid aeganõudvad ja mõnedki seesugused ettevõtted ei jõudnud sihtkohta kunagi.

Mõni viikingireis nurjus juba enne selle algust. üks esimesi sellelaadilisi algatusi kapten H. Rangi juhtimisel oli katse ületada Atlandi ookeani väikeses veesõidukis 8 mehega pardal, mis väljus Stokholmist 1944. a. detsembris. Udus ja lumetormides satuti korduvalt madalikele ja karidele. Norrköpingis asetati paat rongile, et kiiremini Göteborgi jõuda. Mehed olid endiselt pardal, poordi- ja mastituled põlemas, nii jõuti laulu saatel Göteborgi, kus nad politsei poolt vastu võeti. Nende Atlandi-reis lõppes Rootsi pogenikelaagris [23].

Rootsi sadamavõimud teostasid merereisiks kavatsetud viikingilaevade sõidukõlblikkuse kontrolli ja selle tulemusena keelustati nii mõnegi laeva väljasõit. Nii keelustati ka "Victory" väljasõit ülekoormatuse ja ookeanisõiduks mittesobimise tõttu. Ent "Victory" väljus siiski salaja, sattus sõidul üle Põhjamere karile ja sai augu ninasse. Laev oli sunnitud sõitma parandamiseks Iirimaale. Kanada valitsuse poolt väljasaadetud skriinimiskomisjoni kaasabil muretseti suuremale osale "Victory" pardal olijaist Kanada viisad, mis võimaldas neil reisi teiste vahenditega jätkata [24]. Põgenikelaev "Goran" saabus pärast 28 päeva kestnud merereisi 8. augustil 1950 Bathursti New Brunswickis. Rootsi võimude poolt lubatud 29 reisija asemel oli "Gorani" pardal 123 reisijat. Seega oli laeva reisijaskonda suurendatud ulgumerel, vaatamata Rootsi võimude keelule. Peale eestlaste oli sõitjate hulgas veel lätlasi, leedulasi ja soomlasi. Reisiseltskond suurenes Atlandil pr. Asta Liibergile sündinud tütre näol [25]. Kapten Bruno Marandi jutustuse kohaselt oli see tema elu raskeim teekond ulgumerel. Toiduvarud olid lõpukorral ja olukorra päästis vaid sõidul kestnud torm, mis juhtis mõtted näljalt merehaigusele. Ulgumerel värviti laev korduvalt üle ja laev kandis vaheldumisi nimesid "Oran", "Ran" ja "Naorg". Alles ohutsoonist väljudes värviti laevale ta esialgne nimi "Goran". Muidugi oli "Gorani" saabumine ka antikommunistlikuks selgitustööks Kanadale. Laeva tüürimees Evald Koppel seletas sel puhul ajakirjanikele: "Meie oleme põgenemas kommunistide eest. Rootsis, vaenlase külje all, ei olnud meie julgeolek kindel' [26].

Viikingilaevade saabumine oli elavaks tõendiks, et kui leidub sadasid inimesi, kes on valmis trotsima ohte ja isegi surma, siis peab leiduma midagi, mis on halvem kui surm. Selle halvema nimetajaks sai eesti viikingisõitjate suu läbi sõna "kommunism".

Kanada immigratsioonivalitsus kohtleski saabujaid poliitiliste põgenikena. Neile anti pikema selgituseta immigratsiooniviisad, teostati esialgne majutus ja varustati hiljem isegi raudteepiletiga oma valitud sihtkohta sõitmiseks. Selleks aitasid osalt kaasa siinsete eestlaste esindajate sammud Ottawa keskvalitsuse ees. Nii pöördus A. Veiler korduvalt Ottawa poole, paludes Rootsist tulnud põgenike maalelaskmist seaduslike immigrantidena. Augustis 1948 otsustati 172 põgeniku saatus (vt. tabelis laevad nr. 1-4) seitsme päevaga jaatavalt. Kui ta "Walnuti" saabudes pöördus Ottawa poole sama palvega 347 põgenikku immigrantideks tunnistada, tuli lohutav vastus alles kolmenädalase ootamise järele [27]. üha uute viikingilaevade saabudes pidi immigratsiooniamet hoiatama, et tulevikus ilma varem korraldatud sisserändamispaberiteta saabujaid maale ei lasta. Mitmed ületulijad olid ka oma võlakohustused Rootsis katmata jätnud. Kuigi A. Veiler kirjutas hoiatuseks Rootsis ilmuvas eesti lehes, et illegaalne ülevedu Rootsist tuleb lõpetada, kuna see kahjustab eestlaste olukorda üldiselt ja ta ei pea võimalikuks uute illegaalselt ületulijate kasuks samme astuda, jõudis Halifaxi 1949 veel 5 laeva 608 pagulasega. Viikingisõidud lõppesid "Gorani" maabumisega, sest Kanada valitsus laiendas oma immigratsioonipoliitikat ja ametlike paberite korraldamine tehti diplomaatlike esinduste kaudu kättesaadavaks. Immigrandis-pagulases hakati nägema Kanada majandust, kultuuri ja rahvastikku ülesehitavat tegurit, seda olid sõjajärgsed uustulnukad oma tegudega juba tõendanud. Eestlased leidsid erilist väljatõstmist selles tunnustuses nii võimude juures kui ka eraelus. A. Veiler kirjutas selle kohta: "Eestlastel on üldine usaldus, ka siinpool Atlanti. Nad on näidanud, et nad väärilistena võivad püsida vanakanadalaste kõrval. Ka kolmas põlv, kes tuli koos vanematega, seisab juba esiridades Kanada koolides. Hiljuti patsutas mulle üks vana inglane sõralikult õlale, nagu siin on kombeks: 'Sir, teie võite uhke olla oma eesti poistele!' Poiss, kes Rootsist tulles ei osanud sõnagi keelt, oli kirjutanud ainsa õpilasena kahe klassi kohta ingliskeelt vigadeta" [27]. Uuele tousuteele oli alus rajatud.

ESIMENE TööAASTA

Töövõimalustest

Esimesed töökohad Kanadas olid enamasti ajutised, eriti neile eestlastele, kellel töökohustus oli tingimuseks sisserändamisloa saamiseks. Kohti oli saada majateenijatena, haiglatesse, metsatööle, kaevandustesse, põllutööle, tekstiilitööstusse, raudteetöölisena, jõujaamade ehitamisele ja veel mõnele üksikule alale, kus vajati odavat tööjõudu. Ei saa ütelda, et ükski neist aladest oleks kedagi meelitanud kauemaks sinna tööle jääma. Eesti neiude kontingent saabus aastase lepingu alusel 1947. a. majateenijaiks Montreali ja Ottawasse. Kanada pealinna saadetud tütarlapsed määrati rea tolleaegsete valitsuseliikmete kodudesse, kaasa arvatud pärastine peaminister L. Pearson ja tolleaegne immigratsiooniminister Keenlyside. Viis perekonda, mees ja naine, iga paar ise rahvusest, said Saksamaal loa tulla majateenijaiks Montreali: nende kogemused eesti abielupaari sõnade järgi olid masendavad, kuna perekonnad, kes püüdsid odavate teenijatega läbi ajada, kohtlesid neid ka sellekohaselt: eesti abielupaaril tuli tihtipeale endale kõrvalt toitu osta ja seda vahel perekonna nelja lapsega jagada. Selles majateenijate grupis oli arst, kõrgem sõjaväelane, kohtunik, majandusteadlane ja jurist, kes kõik hiljem tõusid kõigiti rahuldavale elutasemele. Mitte kõigi keskealiste kaasmaalaste tervis ei pidanud vastu raskel tööl. Näitena võiks nimetada eesti keemik P-d, kes raudteeparandustöödel raskete liiprite tõstmisega oma südant vigastas, nii et peatselt peale sundtööst vabanemist suri südameatakki, olles võimaldanud oma käte vaevaga oma perele ületuleku Saksamaalt Kanadasse [28].

"Kaevurid" ja kaevurid

Töö metsas, kaevandustes ja ulatuslike ehitusprojektide juures oli see, mis sidus suuremal hulgal eestlasi koos töötama ja tarviduse korral rahvustervikuna esinema. ülaltoodud pealkirja all kirjeldab Endel Tooming eesti metsameeste ja kaevurite töö omapära, võrreldes seda endiste aegade eesti metsameeste tööga. Bremenhafenist Lübeckist transportlaevaga Halifaxi saabunud mehed grupeeriti ja viidi rongiga töökohtadesse. Eestlased, 22 meest, koos leedulastega moodustasid 200-mehelise grupi, mis suunati Longlaci jaama, ülemjärvest umb. 70 miili põhja poole, Põhja-Ontarios. Metsalaagri elamuiks olid laudadest põrandatega ja puldanist poolseintega telkmajad, sobivad suviseks hooajaks. Esimene söömaaeg oli nii rikkalik, et mehed pidasid seda pidulikuks vastuvõtuks: järgmistel päevadel õppisid nad harjuma Kanada metsamehe rikkaliku söögisedeliga.

Uustulnukate leping oli 10 kuu peale, kusjuures esimese kuu jooksul oli neile garanteeritud 5 dollarit päevas. Tublide lõikajatena hakkasid eestlased juba esimese kuu jooksul saama tükitöö tasu, mis ületas lubatud päevapalga. "Rohelisest kullast" lõigati ainult kuuski ja mände paberipuiduks, lehtpuud jäeti tuulte pureda. Longlaci eestlaste grupp oli omapärasemaid oma kõrge haridusliku taseme poolest: grupis oli 2 ülikooliharidusega isikut ja 11 üliõpilast. üle poole grupi liikmeist tõusis aastaid hiljem oma erialal silmapaistvale kohale. Geraldtoni linnakeses käies toodi alati kaasa "külakosti", mille tarvitamine oli küll laagris keelatud, ent omavahelistel pidustustel ei saanud eestlased jääda kangema joogita. Välissündmusi jälgiti hoolikalt ja printsess Elisabethi, rahvapäraselt Liisu - pulmi pühitseti korralikult. See algas metsas, kust peale esialgsete "troppide" siirduti rongkäigus laagrisse pulmapidu jätkama. Suurt elevust tekitasid saksa ja rootsi lehtedes avaldatud tutvuskuulutused, milledele saabus vastuseid nii rohkesti, et kirju jätkus ka neile, kes üldse ei kuulutanud.

Pärast lepinguaja lõppu jagunes eestlaste grupp kolmeks: Longlaci ja Lakeheadi ümbrusse jäi asuma kuus meest, läände siirdus seitse ja idasse üheksa meest. See metsatööliste pereheitmine toimus 1948. a. juunis ja see ühtus kullakaevurite saabumisega Geraldtoni: nende hulgas oli kümme eestlast Saksamaalt, USA tsoonist. Sel puhul kõlas eesti keel Longlacist Geraldtoni linnani. Uued kaevurid pidasid Geraldtoni oma peatuspaigaks ja seetõttu oli nende elu palju vaheldusrikkam võrreldes metsameeste omaga. Lepinguaja kestel peeti isegi kahed pulmad. Kaevurite töö oli küllaltki ohtlik, ent õnneks eestlastega midagi tõsisemat ei juhtunud. Kaevanduse maagivarad olid lõpukorral ja paari aasta järel suletigi see kaevandus jäädavalt [29].

Eesti naine Kanada metsades

Metsatöö Kanadas polnud ainult meeste eesõiguseks. Sellest võtsid osa ka eesti naised, kuigi igivana naise tööna, hoolitsedes mehe kõhutäie eest. Sellelaadiline töö metsas oli majanduslikult palju tulutoovam kui näit. linnas, pealegi ei nõutud selleks mingeid erilisi oskusi. Lakeheadi piirkonnas, ülemjärve põhjakaldal, kasutas umbes 25 eesti naist seda "metsatööd" hüppelauaks paremasse majanduslikku tulevikku. Elukutseks jäi see vaid üksikuile. Need 25 naist olid aastate jooksul metsalaagreis kokkadeks, pesunaisteks, enamus ettekandjaiks, keda hüüti rootsi keele mõjul "diskariteks". Algaastail oli ettekandja palgaks 7,75 dollarit päevas (1966 oli see juba 15,75). Kui kümne kuu jooksul kordagi metsast välja ei tuldud ja töötati ka nädalalõppudel, siis oli palgatshekil üsna kena summa. Naiste töö oli üksluine. Ettekandja elu olenes kokast, kes valitses köögis nagu kapten laevas, kelle sõna oli kõik ja kelle õlgadel lasus

60. Eesti "metsanaisi" laagri arveametnikuga ja teel sauna.

vastutus toidu, korra ja puhtuse eest köögis. Ettekandja töö koosnes serveerimisest,

aed- ja juurvilja koorimisest, nõudepesemisest ja söö'gisaali ja köögi puhastamisest. Esimesed eesti naised alustasid metsas tööd 1949. a. Sel ajal olid metsalaagrid veel väga algelised. Põrandad, pingid ja lauad olid värvimata ja karvased. Uksed 'lukustati' puupööradega. Köökides olid alatisuitsevad suured puitküttega pliidid, puiduga köeti ka eluruumide raudahje. Sooja vee jaoks oli köögis suur tünder. Toidunõud olid rasked savinõud. Toit tuli meeste süües lauale kanda ja kui oli maitsvam toit, siis olid lauad pidevalt tühjad ja ettekandjate jalad pidid väledad olema. Kõik tööd tehti käsitsi. Tänapäeval on töö märksa kergem: tubades õliahjud, köögis gaasipliidid, soe ja külm vesi jookseb kraanist ja tööd köögis hõlbustavad igasugused elektrimasinad. Toit serveeritakse pikalt letilt, kust iga mees võtab ise, mida soovib. Varem oli enese pesemiseks veekauss ja ämber. Kaks korda nädalas käidi saunas. Nüüd on nende asemel moodsad tushiruumid.

Algaastail palju vaba aega ei jäänudki. Päev oli pikk, töö raske ja väsitav. Mõned vabad tunnid õhtupoolikuti kasutati puhkamiseks, suvel ujumiseks, sügisel marjul ja seenel käimiseks ja talvisel metsateel jalutamiseks, kusjuures tutvust tehti metsloomadega, kellede eest ka hoolitseti. Nii mõnelgi eesti naisel olid karud ja oravad igapäevased külalised, keda toideti käest.

Saun lõhnavate vihtadega ja tutvus metsloomadega on jäänud eesti naisele vaid mälestuseks, sest 85% selles piirkonnas metsas töötavaist naistest on nüüd soomlannad [30].

Tammiraiujad

Saksamaa laagreis olevaile eesti põgenikele kujunes üheks suuremaks tööandjaks Ontario Hydro ehk hydroelektrijõukomisjon [31], kes värbas töölisi Rolphtoni jõujaama paisu ehitustöödele Ottawa jõele. Arvi Kork oma romaanis 'Tammiraiujad' kirjeldab elu-olu ehitajate barakkides, kus töötas ka arvukas grupp kaasmaalasi [32]. Suurem grupp eestlasi, umbes 60 meest, värvati USA sõjaväe Frankfurdi töökompanii koosseisust, lubadusega perekonnad

61. Ontario Hydro juures Burlingtonis grupp eesti poisse, 1949.

kuue kuu jooksul järele tuua. Neile lisandus veel paarkümmend UNRRA teenistuses olnud meest. Transport üle Atlandi algas Genua sadamast ja jõudis Halifaxi 11. juunil 1948 [33]. Pärast ööpäevast raudteesõitu jõuti väikesse jaama metsas, mis oligi Rolphton. Sellest eemal, Ottawa jõe ja maantee nr.17 ääres, asusid bussijaam, paar kauplust, koolimaja ja avarad barakid, söögisaalide ja meelelahutusruumidega. Toit oli rikkalik, mis põhjustas kiiret kaalus juurdevõtmist. Eestlasi saabus siia mitmes rühmas. Nii oli ühele 5-6-mehelisele rühmale meeldivaks üllatuseks eest leida hulgakese kaasmaalasi, kes olid paar kuud varem sinna jõudnud. Hiljem (1949. a.) tulid sinna ka mõned Rootsist saabunud eestlased töölepingu alusel ja koos perekondadega [34]. Osa eestlasi sõitis edasi Thessaloni ja mujale samasugusele ehitustööle.

Esialgne töö oli kõigil labidatöö: lõhutud kaljumassi kärutamine, mida DP-d odava tööjõuna tegid palgaga 60 senti tunnis. Tööliste ergutamiseks oli söögisaali mustal tahvlil "moto": - Suudle oma labidat! Paremad ja tasuvamad tööd, nagu puusepatöö, mille eest maksti 1,10 dollarit tunnis, olid küll reserveeritud "pärismaalastele", kuid üsna varsti oli suuremal osal eestlastel tasuvam tööala leitud. Abielumeeste esimeseks mureks oli muidugi Saksamaale jäänud perekondadele toidupakkide saatmine. Esimeseks seltskondlikuks ürituseks kujunes 35-mehelise meeskoori asutamine, mis mõne proovi järel kuivas kokku 15-meheliseks ansambliks H. Elkeni juhatusel. Koorivanemaks oli A. Aasma. Kaasa laulis ka laagri lõbustusala juhataja, mitte-eestlane J. Pullen, kel oli hea tenor ja kes laulis kõik laulud eesti keeles. Tema vahendusel õnnestus kooril anda kontserte mitmes keskuses Ontario põhjaosas, ka Montrealis ja Ottawas. üks õnnestunumaid esinemisi toimus 16. dets. 1949 Ottawa St. James United kirikus 500-pealisele kuulajaskonnale. Meeskoor jäi ainsaks Rolphtoni eestlaste organisatsiooniks. Koori eestvõttel toimusid eestikeelsed jumalateenistused, kord kuus, kus teenis pastor K. Raudsepp Montrealist. Siit kandusid jumalateenistused ka Mattawasse, kus jõujaama ehitustöödel oli tegev vähem grupp eestlasi. Laul kõlas ka koosviibimistel ja tähtpäevade pühitsemisel.

62. Pühapäeva õhtupoolik Rolphtonis - grupp eesti poisse. Tagaplaanil barakk-elamud.

63. "Virola" Rolphtonis ehitamisel.

64. Valmis elamud "Virolas" ootamas tööliste perekondi.

Rolphtoni ehitustöid oli ette nähtud kolmeks aastaks, seetõttu tekkis paljudel vajadus oma kodu loomiseks. Peatselt oli oodata perekondade saabumist Saksamaalt, kes aga muidu ei saanud välja sõita, kui siit esitati immigratsiooniametile tõend, et sobiv korter on perekonnale varutud. Paljud said neid tõendeid veelgi kaugemalt põhjast, Kirkland Lake'i soomlastelt. Kuid osa eestlasi ostis maantee äärest ¾ aakrit maad 400 dollari eest. Maa jagati algul neljaks, hiljem kaheksaks ja neile kruntidele ehitati oma vabast ajast elamud, kusjuures Ontario Hydro andis odava tasu eest metsa. Nii kerkis Rolphtoni metsa eesti küla, mis ristiti kohalike soomlaste poolt Virolaks. Siitpeale jäigi selle asula nimeks Virola. Vahepeal käis keegi immigratsiooniametnik meeste pangaarveid kontrollimas: kas neil on säästsummasid perekonna ülalpidamiskuludeks. Kuna tollal polnud kellelgi pankade vastu usaldust, kanti raha kaasas. Kui aga üks meestest tõmbas pangaarve ettenäitamiseks püksitaskust 300-dollarilise rahapaki, vaatas immigratsiooniametnik hirmunult ukse poole ja seletas, kui ohtlik olevat nii suurte summade kaasaskandmine. Kaasmaalane oli aga hoopis vastupidisel arvamusel. Röövlite kartus oli eestlastele võõrastav, samuti ka see, et palkade väljamaksmisel oli pangaametnikul alati laetud revolver käeulatuses.

Seitsme kuu möödudes hakkas Saksamaalt saabuma perekondi, kelle rõõm oli suur, leides eest meeste poolt ehitatud kodud. Koos perekondadega oli nüüd Virolas 42 elanikku. Eesti küla asus mäenõlvakul maantee ääres ja seda külastasid mitmed eestlased isegi kaugemaist linnadest. Teated olid jõudnud mujale ja tuldi oma silmaga vaatama küla, kus valitses eesti keel. Lapsed käisid küll inglise algkoolis, kus nad peagi omandasid inglise keele, kuid omavahelised koosviibimised, lauluharjutused ja leeriõpetus olid eesti keeles.

Rolphtoni jõujaama ehitustööd hakkasid 1950. a. lõpule jõudma. Töölepinguaja täitumisel tuli hakata otsima uusi töövõimalusi mujalt. Osa laulumehi ja mitmed teised siirdusid suuremale tööturule Torontosse. Paigale jäid Virola majaomanikud. Rolphtoni lauluharrastus aga lõppes: Virola laulumehed olid ühinenud Torontos asutatud meeskooriga.

Jõujaama ehitustööd jõudsid lõpule 1951. a. Virola tuli maha jätta. Majad kas müüdi, üüriti välja või isegi veeti uude asukohta. Osa mehi siirdus Niagara Fallsi teise jõujaama ehitustöödele. Virolast jäi järele vaid nimi ja mõned üksikud majad. Rolphtoni eestlastele sai tombejõuks peamiselt Lõuna-Ontario: Toronto ja St. Catharines.

Paigad, kuhu jäädi

Eelpoolkirjeldatud töökohad metsades, kaevandustes, ehitustöödel, eramajades ja mujal olid ajutiseks üleminekuperioodiks eesti pagulasele, kes töö või lepingu lõppedes otsis võimalusi suuremaisse keskustesse asumiseks, kus oli väljavaateid kiiremaks edasijõudmiseks valitud alal. Ometi suutis ka rida ajutisi töökohti siduda hulga kaasmaalasi oma esimese elukohaga. Seesuguseiks asukohtadeks olid näiteks Port Arthur ja Fort Williams suurte järvede läänetipus, kuhu tekkis arvukas eesti ühiskond. Pärast rahuldava teenistuse leidmist kadusid osaliselt ka põhjused uute otsingute jätkamiseks, eriti kui oldi juba seotud permanentse koduga, laste kooliga, vastleitud sõpradega ja ümbruskonnaga. Pidevast töökohast olenes palju, kuigi see töö oli raske ja harjumatu. Nii asus teraselinna Sault Ste. Mariesse hulk eestlasi, kes olid rahul hästitasutud tööga Algoma terasevabrikus ja kellele meeldis ümbruskonna metsades ja vetel jahil ja kalal käia. Sama käib ka niklilinna Sudbury ja kaugemal põhjas asuva kaevanduslinna Kirkland Lake'i eestlaste kohta.

Osa eesti kalureid suutis kanda kinnitada Atlandi rannikul Nova Scotias, kus kalapüüdmisega tegeles mitu perekonda Halifaxis, Lunenburgis, Herring Grove'is ja mujal. Elatanud kalur Karl Liiva vastas talle 1970. a. esitatud küsimusele, kas ta ei tahaks Torontosse asuda, eitavalt, lisades: "Siin ei ole soolast vett ja seepärast ei taha ma siin elada. Olen kalur ja ehkki see töö pole kerge, armastan sellega kaasaskäivat merevoogude avarust ja vabadust olla ise oma peremees". Oma elukutsele siirdumise eeltööna oli ta pidanud neli aastat Montrealis puusepana töötama, et paadiostuks raha koguda [35]. Raskem oli oma alale truuks jööda teisel soolase vee elukutsel - meremeestel, eriti kaptenitel, kes pidid kaptenisillale asumiseks omama Kanada kodakondsust, mis võttis aastaid oodata. Suur osa, umbes veerand neist, hakkas põllumeheks, ainult üks viiendik siirdus tagasi merele, kuna ülejäänud tegid juhuslikult või teadlikult kättejuhtunud tööd [36].

Albertas asuvate eestlaste käendusel joudis ka sinna provintsi rida eesti pagulasi uue elu alustamiseks. Suurem osa said käenduse Baronsi ja Medicine'i oru asunikelt, kus nad leidsid ka esialgset ulualust ja tööd. Suveti töötati ka Lõuna-Alberta suhkrupeediväljadel. Enamik neist siirdusid hiljem linnadesse, eriti Calgary ja Edmontoni, kus suurem hulk sai tööd ehituse alal iseseisvate ettevõtjatena. Ainult vähesed uustulnukad on jäänud püsima vanadesse eesti asundustesse Stettleri ja Peace Riveri ümbrusse [37]. üheks põhjuseks, mis tõmbas uut kodu looma kauges põhjas, oli lahke suhtumine uustulnukaisse, nagu jutustavad Aleksander ja Marta Simm, kes saabusid Peace Riverisse 1948. Nad olid esimesed pealesõjaaegsed immigrandid ja neid külastati ja toodi neile kingitusi: advokaat tõi madratsi, politsei-inspektor tõi voodiraami, kaupluseomanik tõi kaks suurt kästitäit kõigest, mis tema poes müüa, isegi taskunoa nende pojale. "Nii meie algasime ja nüüd 17 aasta järel lükkame tänuga tagasi head nõuanded asuda kuhugi soojemasse kohta. 58-aastaselt tuli alustada elu otsast peale, praktiliselt ei millestki... Vana inimene ei leia sõpru, ei kodune" [38].

Rahvuskultuuriline närbumine, mis oli aastaid kestnud Alberta eesti asundustes, sai elustava süste uute tulijate poolt. A. Veileri algatusel loodi 21. aug. 1949 Lõuna-Alberta Eesti Selts kahe osakonnaga - Calgarys ja Lethbridge'is. Seltsi asutamise ajal oli Calgary's umb. 60 eestlast, kaasa arvatud 20 vanaolijat, Lethbridge'is võis olla 20-30 hinge ja Baronsis koos ümbrusega 50. A. Veiler andis ühtlasi intervjuu Calgary kohalikule ajalehele. Teadmata, mis andmeil, ilmus ajalehe esiküljel suurelt teade, et lähemal ajal saabuvat Kanadasse 50.000 eestlast, mis andis eestlaste nimele omajagu kuulsust juurde.

Ligi sajamiilise vahemaa tõttu ei saanud uue seltsi kahe osakonna koostöö olla tagajärjekas ja 17. juunil 1950 asutatigi Calgarys iseseisev eesti selts [39]. Edmontoni Eesti Selts asutati 1949 Robert Kreemi algatusel ja nii siin kui Calgary's oli seltside tegevus algaastail väga aktiivne: käidi tihedasti koos ja tähistati aktustega nii Eesti Vabariigi aastapäeva kui ka võidupüha ja jaanipäeva. Edmontoni eestlastest oli umbes 98% töötamas mitmesugustel ümberõpitud tööaladel mööblitegijatena, mehhaanikutena, elektrikutena jm. Kõik jõudsid majanduslikult hästi edasi ja pea kõik said kinnisvaraomanikuks [40]. Aja jooksul jäi osavõtt seltside tegevusest loiuks, nii et oli raskusi peakoosoleku kokkukutsumisega ja valimiste läbiviimisega. Ka Medicine Oru Eesti Selts elas edasi uustulnukate abiga, kusjuures soodustuseks oli oma seltsimaja. Siin korraldati iga aastasi suvepäevi, millest ka Calgary ja Edmontoni eestlased osa võtsid.

Ka usulise töö alal ei suudetud Alberta eestlaste hulgas oma koguduse asutamiseni jõuda nagu ei suudetud midagi eesti lastele emakeele õpetamise või eesti kooli asutamise alal teha. Rohkete segaabielude tõttu langes eesti laste emakeeleoskus. Ainult asundustes püsis ülkaalukat eesti keel koduse keelena ja ka omavahelises läbikaimises.

65. Edmontoni Eesti Selts E. V. aastapäeval 1949. Paremal seisab Seltsi asutamise algataja Robert Kreem.

Mitmed Alberta eesti asunike käendusel saabunud eesti põgenikud siirdusid siit edasi Vancouverisse, enne seda veetnud tööaasta kas sisemaal metsatööl või farmides. Eestlane P. H. kirjeldab oma tööd 'metsiku lääne' õunafarmis Briti Kolumbia sisemaal, Okanagani järve ääres, huvitavana ja mitte väga raskena. Töötati 9 tundi päevas ja selle ajaga pakiti 600 45-naelast kasti õunu, mille Kelownast saabuv vedurlaev ära viis. Farmis oli ka eestlaste hoolealustena 12 lõpsilehma, 3 vasikat ja 60 siga. Elati 30 miili ligemast suuremast asulast ja ainsaks vahelduseks oli nädalalõppudel peremehe pool bridzhi mängimine või naabruses elavate indiaanlaste piigade külastamine, kus grammofoni saatel "jitterbugi" tantsiti [41]. Igatähes eestlaste koloonia Vancouveris kahekordistus juba 1949. a. alguseks, kuigi töö leidmine oli paljudele enam kui raske. Tuli elatuda juhuslikest töödest, põllutööst või metsaraiumisest. Vaimse töö alale pääses vaid paar isikut, needki varajasemate sidemete kaudu. "Võrreldes olukorda Torontoga või Ida-Kanadaga üldse, on vahe otse kontrastne", järeldab kirjasaatja. "Eestlaste jonn ja visadus on võimeline ka metsiku lääne raskusi ületama. Kõigi kitsikuste kiuste on seni siit tagasi pöördunud vaid paar reisiselli, kuna teised on päev-päevalt ikka kindlamini kohale klammerdunud. Ka seltskondlikus tegevuses on elavnemist märgata ja üritustel ilmneb õige eesti meel. Isegi "1905. a. meestele" hakkab vähehaaval eestlus külge. Nii toimus Vancouveris eesti jõulupuu, kuhu õige arvukas pere nii linnast kui ümbruskonnast oli koondunud. Siin valitses täielik eesti meel, kanti ette Marie Underi luulet, eesti rahvatantse ja -laule" [42].

Eestlaste tegevus Vancouveris kujunes küllaltki jõuliseks: peamise majandusliku kandepinna moodustas ehitustegevus ja Vancouveri Eesti Selts oma energilise juhtkonnaga arendas kultuurilist isetegevust mitmel alal.

UUS ELU ALGAB

Immigrandi raskusi

Eesti pagulase esialgne suund pärast viisalepinguliste kohustuste täitmist oli suuremaisse linnadesse, kus leidus mitmekesisemaid võimalusi töö leidmiseks tööstustes ja majanduslikes ettevõtteis. Vajaliku kapitali kogunemisel investeeriti see korteripuuduse sunnil oma elamusse. Endine eesti põllumees ja kalur muutus enamikus linnameheks, sest siit edasi oli raske oma eluviisi kui ka elukohta muuta. Eesti rannikupiirkonnad olid meretee kasutamise tõttu soodustatud olukorras. Seetõttu on Kanada eestlaskonnast suurem osa saarte ja rannikualade elanikud, kes on siin ülekaalukalt linnaelanikeks hakanud. Elamisviisi ja tööala muutus koos sisseelamisprotsessiga võõrasse ühiskonda tõi kaasa immigrantidele omased sisemised kriisid ja raskused. Kriiside põhjus ja ulatus varieerus olenevalt isikust. Arstid usuvad, et kriisi põhjuseks on pikkade aastate vältel kogunenud kibedused ja pettumused, mis Iöövad normaalsesse olukorda sattudes pikapeale välja. Tavaliselt avaldub kriis vaenulikkuses, mis on sageli ebaõiglaselt suunatud Kanada ja kanadalaste vastu. Kohalik eluviis, inimesed ja isegi loodus pälvib ainult alavääristamist. "Kanadas on kõik majad viletsad, enam-vähem sarnanevad kõik onnidega", kirjeldab üks eestlane oma muljeid [41]. Teine kurdab vaimse kultuuri madala taseme üle, sest kinodes näidatavat ainult röövlipilte, kus vähemalt viis tegelast peab surma saama [43].

Dr. Tyhurst oma uurimuses immigrantide kohanemisraskustest [44] ütleb selle kohta järgmist: "Osa kanadalasi kohtleb uustulnukaid nende kriisi ajal tüüpilise ükskõikse hoiakuga: kui teile siin ei meeldi, minge tagasi! Sageli on immigrant ise selle hoiaku välja kutsunud oma kritiseerimisega. Harilikult saavutab kriis oma haripunkti kuuendal kuul pärast Kanadasse saabumist. Seejärel hakkab olukord paranema. Inimene õpib keele ja on enam võimeline oma ümbrust mõistma. Seega seisab iga immigrant kolme eri liiki probleemi ees: esiteks majanduslik ebakindlus, teiseks keelelised raskused ja kolmandaks sotsiaalne kohanemine uue ümbrusega".

Sellele võiks lisada, et eesti immigrant kohanes väga kiiresti uue olukorraga ja moodustas kakskümmend aastat hiljem oma enamikus võrdse ja elujõulise partneri Kanada majanduslikus ja ühiskondlikus elus. Esialgne elukutsete vahetamine enamasti sotsiaalsel redelil allapoole virgutas uuesti ülespoole pürgima. Nii loodi majanduslik kandepind järgmise generatsiooni professionaalsetesse tippudesse tõusmiseks. Sellele kiirele tõusule aitas kaasa asjaolu, et pärast Teist maailmasõda vajas Kanada suuremal hulgal teatud haridusliku standardiga tööjõude ja intelligentne uustulnuk sobis sellele tööturule isegi puuduliku keeleoskusega. Kanadalaste lühikese majandusliku edumaa kattis tööd rühkiv eestlane lihtsalt suurema säästevõimega oma isiklike mugavuste arvel.

Vahekorrad kanadalastega

Kanadalaste all mõtleme käesolevas peatükis kõiki neid Kanada elanikke, kes olid enne sõjajärgset eestlaste saabumist ametlikult Kanada kodanikud ja olid kultuuriliselt täielikult assimileerunud selle maa ühiskonda.

Oma varajais kokkupuuteis leidis uustulnuk sellised kanadalased olevat kergesti ligipääsetavad, põhiliselt siirad, eurooplastega võrreldes vähem formaalsed suhtlemisviisides, ent ameeriklastega võrreldes ükskõiksemad, eriti linnades. Kanadalased olid aga taibukad mõistatama uustulnuka sageli peagu olemata keeleoskuse taga peituvaid mõtteid, sest siin maal oldi harjutud pidevalt sissevoolavate immigrantidega ja nende probleemidega.

Ametialastes vahekordades oli kanadalane uustulnukate suhtes rohkem reserveeritud ettevaatusest võõra töövõimeid mitte enese kahjuks üle hinnata. Teoreetiliselt klassivabas ühiskonnas mängivad majanduslikud vaheseinad praktilist osa, ka perekondlikul päritolul ja sidemeil, ülikoolisõprustel, klubidel ja isegi kirikul on oma klassifitseerivad ülesanded täita. Nende selekteerivate tõkete tõttu toimub uustulnuka integreerumine algperioodi vältel ainult majandusliku protsessi kaudu, mitte seltskondlikul tasemel ega kultuuriliselt. Kuigi ametivõimud propageerivad igal võimalusel assimileerumist, lokkab partikularism ja kõik uustulnukad otse instinktiivselt otsivad omasuguseid. Pärastsõjaaegne eesti pagulane omas suuremaid ambitsioone oma töö suhtes kui varem tulnud sisserändajad, sest nad olid saanud parema hariduse ja ettevalmistuse oma erialal ning vastavalt sellele otsiti ka endale rakendust. õige pea töötaski meie inimesi pankades, asutustes ja büroodes. Edasi õppides õhtukursustel võis end varuda diplomiga, mis avas ukse seadusega kaitstud erialadele.

Iseendale kahjuks ei märganud mõnedki eesti haritlased neid võimalusi tööturul kasutada, jäädes esialgse lihttöö aladele, kust hiljem polnud enam nii kerge väljapääsu leida.

Kontaktid kiriklikulusulisel alal leidsid alati sooja vastukõla ühes vajaliku abiga. Siit arenesid meie iseseisvad kogudused eestikeelsete jumalateenistustega ja oma kirikutega.

Esimesed püsivamad poliitilised kontaktid tekkisid pagulasajalehtede ellukutsumisega. Meie ajalehtede toimetajad on olnud aastate kestel ainsaiks volitusteta esindajaiks Kanada poliitiliste ringkondade juures. Etnilise pressi toimetajad on ühel korral viibinud Ottawas Louis S. St. Laurent'i liberaalide valitsuse külalisena. Teisel korral korraldati neile vastuvõtt John G. Diefenbakeri konservatiivide valitsuse poolt koos kolmepäevase konverentsiga, kus esinesid ülevaatega administratsiooni tööst peagu kõik kabinetiministrid ja osakondade juhatajad. Mõlemal korral osutas Kanada valitsus uustulnukaile ülimat tähelepanu, heasoovlikkust ja koostöötahet kõigis immigrantidele elulistes küsimustes. Mõlemal puhul toimusid vastuvõtud ka kindral-kuberneri poolt.

Lisaks sellele on eesti ajakirjanikel olnud lugematuid eraviisilisi kokkupuuteid kesk-, provintsi- ja kogukonnavalimiste puhul kõigi erakondade poliitikutega, eriti sellest ajast peale, millal RVN-i väliskomisjoni ettepanekul hakati korraldama E. V. aastapäevade puhul ametlikke vastuvõtteid poliitiliste erakondade, valitsuse esindajate ja konsulaarkorpuse liikmeile. Siitpeale avanesid isiklikud kokkupuuted meie seltskonnategelastele nn. ametliku Kanadaga laiemas ulatuses. Olulisemaks tulemuseks sellele oli meie rahvusprobleemide ulatuslikum otsene tutvustamine küsimustes, mis seniajani olid püsinud Teise maailmasõja aegse sõjakaasluse ja saksavastasuse kui ka järgnenud N. Liidu eneseülistamise propagandaliniku taga.

Kahetsusväärselt nõrgaks kujunesid eesti haritud DP-de kontaktipüüdlused kanada teaduslike institutsioonidega ja ülikoolidega. Kuigi Tartu ülikooli töö ja tase olid siin mandril tunnustatud vastavate käsiraamatute alusel, ei pakkunud valitsusasutused ega ülikoolid ise mingit suunavat abi haritlaste ümberõpetamiseks või eesti üliõpilastele õppimise jätkamiseks. Seda tuli teha omal käel ja suurte kuludega ühenduses. Kergem oli tehniliste alade inimestel nagu inseneridel jt. rakenduda oma alale, kuna arstidel, hambaarstidel jt. erialaelukutseil tuli täiendade oma teadmisi siinsete ülikoolide kava kohaselt ja sooritada kutseeksamid, mis võimaldasid omal alal tööle asuda.

Kuna Kanada "mosaiik" koosneb rahvuste kangast, mille mitmevärvilised lõngad ja koed ainult eemalt moodustavad harmoonilise värviterviku, siis on mõistetav iga rahvuse koondumine teatud elamisrajoonidesse, ligemale kaasmaalastele. Eestlastel on olnud elamu ostmisel kindel tendents paremate rajoonide suunas kõigis Kanada suuremais linnades. Mitmekeelseis linnades nagu Montreal võib seda näha koondumises lääneossa, mis on domineerivalt ingliskeelne. Enam koondumist on märgata suvitusrajoonides, kus uusi alasid kasutusele võttes tuli üksteisele abi ja nõu pakkuda. Ontarios tohiks eestlaste suvitusaladeks nimetada Six Mile'i järve, Simcoe järve idakaldal asuvat Royali randa, Udora ja selle naabruse Kivioja suvitusasundusi, osaliselt ka Seedrioru ja Muskoka skautide maaalasid ja lõppeks Bruce'i poolsaare idakallast oma mitmekümne eesti suvekoduga ja paari suvitustaluga. Montrealist põhja poole on samuti tekkinud mitmed eestlaste suvitusalad, nagu skautide maaala Lättemäe ümbruses Dalesville'is ja Blue järve ääres ning mujal. Kõigis neis kohtades on eestlased oma ehitus- ja korrastustöödega tõstnud suvitusstandardit ja eriti levitanud saunakultuuri.

Eestlane on jäänud Kanadas ajaga kaasasammuvaks ka vaimselt, kuid sellele vaatamata iseseisvalt omakultuuri harrastavaks.

Kombed ja kombed

Kanadalane on põhiliselt viisakas ja käitumises hästi kasvatatud. See kehtib sageli ka töölisklassi kohta. Selle viisakuse põhitooniks on kandvama päritolumaa Inglismaa anglosaksilik reserveeritus, mis käib muidugi alade kohta, kus inglise päritoluga elanikkond on ülekaalus. Sest saadik, kui saabusid pagulased Euroopast, on mitmed "kanadalikud" kombed ja eluviisid tunduvalt muutunud. Nii oli Torontos maksev põhimõte "minu maja on mu loss", s.t. igal perekonnal oma kodumaja. Korterimaja kuulus vaid alamale "kastile". Tänapäeval ilustavad Toronto profiili sajad korterimajad - kõrghooned, võisteldes selle poolest Montrealiga, kus korterimaju on alati olnud silmapaistval arvul.

Toronto söögisedel on teine konkreetne nähtus uustulnukate mõjudest. Kui algaastail tuli inglastest tuttavaid võõrustada eestipärase külma lauaga ja meile tavaliste jookidega, siis oli külalistel nalja ja naeru laialt, et neid toideti toore kalaga (heeringas ja suitsulõhe) ning joodeti kompressi-alkoholiga (valge viin). Ainult mõni aasta hiljem võis kuulda inglasest majahärrat uhkustamas külaliste ees Briti Kolumbiast seks puhuks tellitud suitsulõhega, mis olevat eriti maitsev külma vodkaga. Siitpeale on anglosaksid ületamas uustulnukaid oma asjatundlikkusega euroopa söögi- ja joogisedeli alal ja riiklikud viinapoed müüvad kangeid jooke, mis pärinevad igast sel alal tuntud maailmaosast: kaesoleval ajal on muide seal peenviinade eriteadlasena ametis eestlane E. Jarvi.

Kord, arvatavasti 1950. a., korraldas immigratsiooniministeeriumi sideametnik koosviibimise etnilise pressi toimetajaile, kus vestlusteemaks olid kombed ja kombed, ja millised need peaksid olema. Selgus, et Kanadas ei tõsteta tervituseks kübarat, vaid tervitatakse vabalt, kummarduseta, jalgu kokku löömata, kätt suudlemata. Tollal tundus see toimetajaile võõrastav: oleks raske tervitada daami ja endast vanemaid kubarat tõstmata. Tänapäeval näikse kõik tervitusviisid tarvitusel olevat, kaasa arvatud käesuudlemine teatud juhtudel. Ja eestlased on üldiselt omaks võtnud mugava peanoogutusega tervitamise, mis ameerika jätkuvas demokratiseerumisprotsessis asendas siingi omal ajal kehtinud euroopaliku formaalsuse suhtlemises.

Need üksikud näited ainult illustreerivad uute sisserändajate poolt mõjustatud muudatusi kanada kommestikus. Kuid uued kombed muutuvad tavadeks ja tavad mõjutavad pikapeale ka seadusandlust. üldised vabameelsed tendentsid ja immigrantide hääl on muutnud vabamaks näit. Ontario provintsi alkohoolsete jookide tarvitamist käsitavad seadused ja nn. pühapaevaseaduse, mis keelustas igasugused lõbustused ja ka töötegemise pühapäeval. Selge on isegi neist üksikuist näiteist, et pärastsõja immigrandil on olnud oma osa Kanada ühiskondliku palge moderniseerimisel. Nende immigrantide hulka kuulusid ka eestlased, kes oma mitmekesiste, Saksamaal ja Rootsis saadud kogemuste põhjal ja kodumaa kommete alusel püüdsid siinsetki elu modelleerida.

Vahekord vanade asukatega

Pärast Teist maailmasõda Kanadasse saabunud eesti pagulased leidsid siis ees vanu eesti asukaid, kes olid siia asunud kas enne Esimest maailmasõda või kahe sõja vahel. Viimased mäletasid Eesti Vabariigi algusaastaid, millal kodumaa raske majanduslik olukord oli olnud üheks tõukejõuks väljarändamisele. Neil vanadel asukatel oli oma piiratud seltskondlik tegevus kohalike eesti seltside ümber, kuuluti siinsete võõrkeelsete kirikute kogudustesse, lapsed said hariduse ainult ingliskeelseis koolides. Nende poliitilised vaated olid mõjutatud Kanada ametlikust orientatsioonist, mis oli tollal N. Liidu sõbralik ja mida kajastasid ingliskeelsed ajalehed. Nende hulgas oli eestimeelseid, kes olid sidet pidanud kodumaaga ja seda ka külastanud iseseisvuse ajal, kuid oli ka "Uue lima" jüngreid, kes olid punaste propaganda omaks võtnud ega lasknud end uustulnukate seletustest kõigutada. Kontakt nendega püsis vaid erapooletul pinnal, kuid hoiduti poliitikast. Ka uustulnukad polnud alati diplomaatlikud oma väljendustes ja nii juhtus näiteks, et KEAK liikmed kohtusid Albertas ebasõbraliku vanaeestlasega, kes ei tahtnud kuuldagi neist Rootsist tulnud eestlastest, "kes on selle õige vabaduse vastu, mis on nüüd Eestis". Põhjuseks oli, et üks paadiga üle ookeani saabunu oli talle ütelnud, Eesti olevat nii väike, et Eisenhoweril tarvitseb ainult üks aatompomm Eesti peale heita ja siis on komud seal kõik hävitatud [45]. Need, kel oli olnud sidemeid Eestiga ja isegi seal laulupeol käinud, mõistsid kiiresti uustulnukate seisukohti ja nendega tekkis otsekohe soe kontakt, kusjuures vanad asukad olid abivalmis majutuse leidmisel ja paljudes olulistes küsimustes. Sõbraliku koostöö vajadusest saadi aru ja seda oli rohutanud ka Eesti Liit Kanadas oma organiseerimisjärgus.

Ometi võttis mõnda aega, enne kui üle saadi 20-30-aastase ajavahemiku erinevate kogemuste kuristikust, kui sellest mõnede juures üldse üle saadi. Endisest elust jutustas üks vana-eestlane nõnda:

Hoopis suurejoonelisemaist sündmustest tuli vana-eestlastel nüüd osa võtta. Koguduste kantslitesse kerkisid oma eesti kirikuõpetajad. Kõikjal kõlas võõrkeelest segamata ja rikkumata eesti keel, mis oli vahepeal arenenud tundmatuseni. Laulukooridelt kõlas eesti laule, mida polnud varem kuuldud. Eesti skaudid ja gaidid, tantsurühmad, teatrietendused, oma ajalehed - kõik see oli uskumatult uus ja elujõuline. Poliitilised kommentaatorid seletasid rahvusvahelisi sündmusi hoopis teises valguses kui varem: Nõukogude Liit oli meie kõige kardetavam vaenlane. Ja uustulnukad näisid omavat tuleviku suhtes suuremaid ambitsioone, kui vanad eales olid julgenud unistadagi.

ühel külaskäigul St. Catharines'i eesti puuviljafarmi küsis üle 30 a. Eestist eemal olnud vanake: "Kuidas on see võimalik, et heasüdamlik ja külalislahke venelane sai teostada kõiki neid kuritegusid, millest need uued tulijad räägivad?" Küsija seisis dilemma ees: ta nägi ja kohtas uustulnukaid, kes nagu ühest suust kirjeldasid Vene okupatsiooni hirmutegusid ainsa põhjusena, miks nad on Kanadasse tulnud. Kuid küsija mäletas oma kogemustest venelasi heasüdamlike inimestena ja ta teadis, et Kanada valitsus on koos N. Liiduga Hitleri Saksamaa vastu sõdinud. Need tõsiasjad nagu ei mahtunud ühte ja kulus aastaid, enne kui endale suudeti uus pilt maailma olukorrast ja tulevikust luua. Kuid see pilt on juba väga sarnane sellega, mida kujutlesid tulevikust uueks koduks määratud mandrile saabunud pagulased. Nii jutustas vanaeestlane, kui temalt küsiti ta arvamust tuleviku kohta, 1968. a. järgmist:

üldiselt on vanad asukad osutanud suuri teeneid uutele nii abistamise, informatsiooni kui ka juhatamise teel esimestel asumisnädalail ja kuudel. Sest nad olid ka püüdnud olla edasi eestlased, ühineda ja kokku kuuluda, kuid nende lastest olid paljud abiellunud kanadalastega, seega kodusest keelest oli eesti keel välja lülitatud ja vanad mõistsid, et neil on ees ainult manalatee.

üksikud vanad asukad väärivad esiletõstmist, kuna nad suutsid juba oma positsiooni tõttu palju uustulnukate heaks teha. Port Arthuri metsatööstur Eugen Lasn, Lakeheadi Eesti Seltsi asutaja, Pärnu mehi, kes oli tuntud kujuks Eesti Vabadussäja ajal ja ka hiljem Tartu üliõpilaskonnas, oli üks neist, kes osutas põgenike suhtes erakordselt abivalmidust. Ta oli asunud 1926. a. Kanadasse ja aastaid kestnud visa töö ja ettevõtlikkuse järel oma ettevõtte asutanud. E. Lasn käendas ja paigutas tööle sadu eestlasi. Tema ja ta abikaasa Lempi kodu oli Port Arthuri eestlastele otse teiseks koduks, kus korraldati koosolekud ja koosviibimised. E. Lasn oli ELK mitme esinduskogu liige ja ka ajalehe "Meie Elu" suuremaid osanikke ajal, millal uustulnukail puudusid veel võimalused nii suuri ettevõtteid finantseerida.

Vanade asukate abi oli hinnatav ka mitme eesti seltsi asutamisel ja esialgsel juhtimisel.

66. Tavaline pühapäev lahkes Lasnade maakodus. Vasemal seisab Eugen Lasn.

Keskuste kujunemine

Töölepingulisele kohustusele järgnes eesti uustulnukate loomulik geograafiline ümbergruperumine Kanadas. Tung oli suunatud oma piirkonna suuremate keskuste ja uute tööturgude poole. Esimene Kanada eestluse seltskondliku ja poliitilise tegevuse raskuspunkt näis keskenduvat aa. 1947-50 Montreali, mis oli uue immigratsioonilaine väravaks Kanadasse. Juba seetöttu jaäd Saksamaa DP-laagreist saabunud aastase töökohustusega "noored" eesti naised ja mehed selle linnaga ühel või teisel viisil seotuks. Montreali eesti selts "Koit" (asutatud 1933) oli sel ajal ainsaks tsentraalseks ja elujõuliseks eesti organisatsiooniks Kanadas. Tolleaegne seltsi esinaine pr. Adele Grunau, kes oli tulnud Kanadasse 1927. a. 19-aastase neiuna, võttis eestluse esindamist ja uustulnukate aitamist väga tõsiselt ja saavutas sel alal märkimisväärseid tulemusi. Vabade emigrantidena asusid esimestena Montreali 1947 õigusteadlane Ermi Soomet perekonnaga Rootsist sugulusviisa alusel ja Aleksander Kuura, samuti perekonnaga Rootsist, jõudes nn. viikingipaadiga üle Atlandi Kanadasse. Eesti neiudest, kes saabusid 1947 Montreali ja Ottawasse majateenijaiks, kujunesid mitmed eestluse eest võitlejaiks. Mitmed pagulaspoliitilised aktsioonid lähtusid tollal Montrealist, nagu Põhja-Ontario Eestlaste Vendluse asutamine Mattawas 10. juulil 1949, milline organisatsioon hiljem Põhja-Kanada Eestlaste Koondise (PKEK) nime all võttis osa ELK rajamisest ja Eesti konsulaadi avamisest Torontos 1951. a. Montreali Eesti Selts korraldas juba 1950 ulatusliku käsitöö, kunsti- ja kirjandusnäituse eesti osakonnana uuskanadalaste näitusel ja aasta hiljem eesti kunstinäituse 75 tööga, mis pälvis tunnustavaid arvustusi kohalikus pressis [17]. Peeti kirjandusõhtuid, korraldati kontserte, esineti raadios ja marsiti protestirongkäigus koos teiste balti rahvastega juuniküüditamist mälestades.

E. V. aastapäeva tähistati aktusega ja koosviibimisega juba 1948. a. Ja 9. jaan. 1949 peeti Montrealis esmakordselt loodava eesti koguduse jumalateenistus, millest kasvas EELK Montreali Jaani kogudus. Eestlaste arv Montrealis tõusis 1950. a. ligi 1500-le, mis järgnevail aastail hakkas kahanema.

Eestlaste aktiivsuse raskuspunkt hakkas nihkuma Torontosse 1950 sel põhjusel, et töökohustustest vabanevad noored ei leidnud prantslaste võistluse tõttu Montrealis tasuvaid töökohti. Toronto pakkus eriti füüsilise töö alal hoopis paremaid võimalusi [47]. Elanikkonna kiire kasvu tõttu vajas Toronto piiramatult uusi elamuid ja ehitustegevus nõudis töölisi. See ala kõrgemate töötasudega hakkas ligi tõmbama ka eesti uustulnukaid. Pärinedes taludest ja kaluriküladest omati teatavaid kogemusi puutööriistadega ja töövõtteid, mida ei osatud, õpiti kiiresti juurde. Nii sattus sellele alale isegi kõrgema haridusega isikuid, kes esialgsete raskuste järel kohanesid tööga. Mitmed ehitusalal töölistena alanud on kujunenud hiljem iseseisvaiks ehitusettevõtjaiks. Eestlaste poolt on Torontos püstitatud sadu elamuid. Siin nägi päevavalgust 22. märtsil 1950 esimene eesti nädalaleht Kanadas "Meie Elu", siin asutati 22. mail 1949 Esimene Eesti Ev. Lut. Kogudus -see ei jäänud ainsaks: koguduste arv kasvas peatselt seitsmele. Eesti Rahvusliku Klubi "Edu" ümber koondunud uustulnukad koos kümnekonna vanaeestlasega täistasid juba 27. nov. 1948 Välis-Eesti päeva kontsert-aktusega, mis lõppes jalakeerutusega. Ja 26. märtsil 1950 andis ka eesti teater oma esimese etenduse Gert Helbemäe näidendiga "Oleksin laululind". Samal aastal õppis juba kümme eesti noort Toronto ülikoolis. Organiseeritud eesti ühiskond Torontos oma seltsi, ajalehe, kirikute ja äridega oli kahtlemata üheks külgetõmbejouks järjest Kanadasse saabuvaile kaasmaalastele.

Samasugust organiseeritud tegevust ja esinemisi kohaliku avalikkuse ees ilmneb ka Hamiltonis, Sudburys, Edmontonis, Vancouveris ja teistes keskustes.

Kus on nooremaid, sinna asutatakse spordiosakondi, mis on võidukad oma esinemistel. Toronto NMKü võrkpallimeeskond võidab 15. apr. 1950 Hamiltoni meeskonna, tuues Torontole tagasi sealt 21 a. eemal olnud karika. Sudburys on eestlased asunud äärelinna oma elamuid ehitama ja uus tänav ristitakse linnavalitsuse poolt Viru tänavaks. Eesti majaomanike rohkuse tõttu pälviks nii mõnigi tänav Torontos või Montrealis eesti nime. Omaette asunduse rajasid eestlased Hopewelli Nova Scotias, kus elatakse omatehtud majakestes, mis on tihedasti asetatud üksteise kõrvale ühe talu maal metsa serval. Asundusel oli oma puutöökoda ja sepikoda. Asunduse tööstuse juhatajaks oli insener H. Muru ja ettevõtte nimeks Estocraft.

Algusperiood Kanadas oli eestlastele nagu paisu tagant pääsemine, täis tegutsemisindu nii oma elu korraldada kui ka kodumaa saatuse heaks töötada, Simcoe aedlinnas asus ainult kaksteist inimest, kuid juba organiseeriti oma laulukoor ja rahvatantsutrupp, kes esinesid uuskanadalaste õhtuil. Korduvalt on peetud kõnesid kohalikes org-ides kommunismiohust ja eesti saatusest. "Edmonton Bulletin" kirjutas, et hambaarst Helga Silvester on olnud sageli kõnelejaks seltside ja klubide õhtuil peamiselt DP-de ja raudeesriide taga kannatavate rahvaste probleemidel. Asta Pakassaar astus julgesti vastu punase dr. J. Endicotti kommunistlikule propagandale Vancouveris, esitades fakte oma kodumaa saatusest. Tekkinud sõnavahetuse järel pidi dr. Endicott pr. Pakassaare ees vabandama ja vahejuhtum leidis elavat järelkaja kohalikus ajakirjanduses. ärksamad üliõpilased kõnelesid oma rahva saatusest üliõpilaste koosolekuil. Meie inimesed võtsid sel ajal tõsiselt oma kodumaa "saadikute" ülesannet rahva hulgas. Et see töö oli tagajärjekas, näitab Toronto ülikooli presidendi prof. Sidney Smithi (hiljem välisminister J. Diefenbakeri kabinetis) sõnavõtt küüditamise leinaaktusel 14. juunil 1950 Torontos, kus ta ütles: "Kanada laiemail hulkadel pole mingit arusaamist Balti riikide traagika suurusest, kuigi viimase kahe aasta jooksul on tublisti arenenud arusaam kommunismi ohust, mida on õpitud uustulnukailt, et teie vabadus on ka meie vabadus, et saatus, mis tabas teid, võib ka meile osaks saada".

Leinaaktusi peeti ka teistes eestlaste keskustes, nii Londonis, Winnipegis, Calgarys, Vancouveris ja Edmontonis. Rouyn-Noranda kaevandustes kuulutasid seal töötavad eestlased, lätlased ja leedulased 14. juuni puhul väIja 24-tunnise näljastreigi protestiks massküüditamiste vastu, mida kohalikus ingliskeelses ajakirjanduses käsitleti. Leina- ja protestiaktuselt 18. juunil saadeti Balti rahvusgrupi nimel protestinoot N. Liidu okupatsiooni vastu nelja suurriigi juhtidele.

Ottawa Eesti Selts korraldas koos lätlastega 20. aug. 1950 näituse mõlema rahva saavutustest ja kannatustest. ülevaade näitusest anti üle riikliku saatejaama (CBC) kaudu. Neid näiteid võiks tuua lõpmatuseni. Kõikjal, kus leidus eestlasi, leidus ka aktiivsust eesti küsimuse valgustamiseks.

Algaastate palavikuline tegutsemine rauges järgnevail aastail ja võttis rohkem keskustest organiseeritud ilme. Tavaline eestlane oli jõudnud endale vara muretseda auto, maja või suvila näol ja selle korrashoid nõudis suure osa ta vabast ajast. Seltsid, kirikud, täienduskoolid ja noorte organisatsioonid töötasid aga pingsalt edasi. Nende saavutustest saab ülevaate üksikute regionaalsete kirjelduste kaudu.

ühest näidisgrupist

Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni kavad selle teose koostamiseks olid põhjalikumad kui käesolev raamat seda suudab peegeldada. Et ülevaadet saada eestlaste olukorrast tänapäeval Kanadas, korraldas KEAK ülemaalise ankeedi, milles paluti anonüümselt saata vastused 62 küsimusele vanusgrupi, hariduse, majandusliku olukorra, poliitilise ja kultuurilise aktiivsuse osas. Ankeedi tähtpaevaks oli 24. veebr. 1966. Kümnele tuhandele küsimuslehele vastas ümmarguselt 1600 isikut. Kui 1961. a. rahvaloenduse andmeid eestlaste kohta ümmardada 19,000-le, siis saadeti vastused vaid murdosa poolt. Hariduse kohta esitatud küsimustele vastas 1565 isikut järgmiselt: algkooliharidusega 176 (9%), keskkooli-gümnaasiumiharidusega 738 (49%), kutse-ja sõjakooliharidusega 197 (13%) ja kõrgema haridusega 454 (29%).

Võime järeldada, et ankeedile vastasid peamiselt need, keda võib klassifitseerida meie haritlaskonda kuuluvaiks ja need vastused reflekteerivad meie ühiskonna kõige aktiivsemat gruppi. Viimast asjaolu kinnitavad arvud, mis näitavad aktiivset osavõttu eesti ja kanada ühiskondlikest organisatsioonidest. ülikooli lõpetanute protsent on aga selles grupis ebaloomulikult kõrge, s.t. vaatlusalune grupp ei esinda kõigis aspektides meie rahvusgruppi Kanadas. See grupp, mis moodustab meie rahvuskehast Kanadas umbes 8 protsenti, on rahvuskultuurilise kivitava jõuna küllalt oluline tegur, et seda lähemalt vaadelda. See grupp elunes ülekanadalises ulatuses järgmiselt: Torontos 697 (44%); teistes linnades üle 100,000 elaniku 295 (18%); linnades 1000-10.000 elanikuga 325 (20%); väikelinnades ja alevikes 244 (15%) ja laiali üle maa 4 (3%), kokku 1565 vastust.

Vaadeldavas grupis oli iga 2,6 kodumaal keskkooli (gümnaasiumi) lõpetanu kohta üks vastaja, kes oli saanud keskhariduse Kanadas või mujal maal, kaasa arvatud Saksamaa. Neid välismaal keskhariduse saanuid oli 327 isikut, kuna kõrgema hariduse väljaspool kodumaad oli saanud 224 isikut, väga lähedane kodumaal ülikooli lõpetanute arvule 230 isikut. Ankeedist võime tõmmata umbkaudse järelduse, et umbes 68% keskkoolilõpetajaist jätkab õpinguid kõrgema hariduse saamiseks. See arv oleks palju madalam, kui ankeedi tulemused oleksid kogu rahvusgrupi ulatuses.

Grupi vanus on ülekaalukalt (ligi 80%) 35-64 eluaastate piirides, samuti on nad ülekaalukalt luteriusulised ja eesti kiriku liikmed, nad on mitme organisatsiooni liikmed, neil on sõpru ka väljaspool eestlaste ringkonda, eestikeelsed raamatud on nende kodus vaid harva ülekaalus võõrkeelseist raamatuist, nad tunnevad endid täisvaartuslike Kanada kodanikena, kelle töö ei paku kõigile vaimset rahuldust. Vähemalt 162 juhul on koduseks keeleks inglise keel.

Grupi majanduslik seisund on lähedasem eestlaste keskmisele seisundile Kanadas, kuna paljud kõrgema haridusega kaasmaalased olid sunnitud tööle asuma aladel, mis olid allpool nende haridusliku taseme nõudeid. Arstid ja hambaarstid, kes on vajalikud eksamid sooritanud, on siin omal alal edasi jõudnud. Neile lisandub mõni üksik jurist. Insenerid ja arhitektid on paremini tasuvat teenistust leidnud ka ametlikke eksameid sooritamata.

Aastase sissetuleku kohta on andmeid 1181 isiku poolt. Nende sissetulek 1965. a. oli järgmine:

Esitatud sissetulekuskaala on ulatuslik ja suurte vahedega üksikute palgaklasside vahel. Kuni 5000 dollarit aastas teenib 723 isikut ehk 61%. üle 5000 dollari teenib aastas 458 inimest ehk 39%. ühtlasi näeme, et suurem osa vastajaid kuulub madalamasse sissetulekulahtrisse, 5000 dollarist allapoole. Kanadalastega võrdne majanduslik olukord on saavutatud sellega, et igas leibkonnas teenib enamasti kaks inimest või rohkem. Nii näit. keegi 46-aastane treial, kes töötab autoparanduse alal ja õhtuti teenib kõrvalt ehis-nahatööga, teenib aastas 5,500 dollarit. Kuigi neil on lapsed, töötab ta naine pangas, teenides 4,100 dollarit aastas. See teeb kokku 1965. a. kohta üle keskmise sissetuleku - 9,660 dollarit, mis neil on võimaldanud oma elamu soetada (väärtus 20.000, kuigi sellel on hüpoteegivõlga 13,000 dollarit).

Kinnisvarade ja ettevõtete osas on eriti märgata eestlaste kindlat majanduslikku jalgealust. Ankeedile ses osas vastanud 1619 inimesest omasid 905 maja, 299 suvilat ja 77 talu, kuna ettevõtete alal oli 30 äri ja 29 tööstust. Kuna tihtipeale on mõlemad abielupooled vastanud ja samu andmeid korranud, tõuseb kinnisvarade hulk leibkonnale tunduvalt, lähenedes ideaalile, et igal leibkonnal on oma maja.

Kokku võttes kinnitab tänapäev neid sõnu, mis A. Veiler ütles 1949. a.: "Kui eestlane ja eriti eesti haritlane kohe oma tööalale ei pääse või kohta peaks vahetama, pole karta, et ta jääks nälga või teistele koormaks. See ei sobi eestlase iseloomuga, kes armastab tööd, kes oma kodumaa lühikese ajaga viis õitsengule just visa tööga. Need teadmised, mis omandatud Tartu ülikoolis ja teistes Euroopa kõrgemates õppeasutustes, vüiks olla suureks panuseks Kanada rahvamajandusele" [47].

See panus on küllaltki silmapaistev olnud võrreldes meie väikese arvuga.

ALLIKAD JA VIITED

1. STAGEY, C. P. Through the Second World War, kogut. The Canadians 1867-1967. Toronto, Mcmillan, 1967, lk. 217, 295 jt.

2. Eestlaste elu Torontos 26 aasta eest. Meie Tee nr. 3/4 1957.

3. Winnipegi Eesti Selts "Side". KEAK nr. 49.

4. Jutuajamine Adele Grunauga. Käsikiri. KEAK nr.24.

5. Jutuajamine Gustav Koostiga. Käsikiri, KEAK nr. 38.

6. The Oxford Companion to Canadian History and Literature, by N. Story. Toronto, Oxford Univ. Pr., 1967.

7. Andmed R. Piirvee'lt.

8. KOOST, Gustav jutustab. KEAK helilint.

9. Encyclopedia Canadiana. Toronto, Crolier, 1966, 10: 380-81.

10. TöLPT, Oskar jutustab. KEAK helilint.

11. OJAMAA, M.-VARMAS, A. j.t. Eesti ajalugu. Stokh., Eesti Raamat, 1946, Ik. 388.

12. Kõik - peale kommunistide - kaitsesid riigipäeval baltlasi. Stock.-Tidningen eesti lk. 28. 11. 1945.

13. Peaminster T. Erlander eesti pagulasküsimusist. Stock.-Tidningen eesti lk. 6. 10. 1950.

14. PORTER, J. The Human Community. Koguteos The Canadians 1867-1967: 386 jt.

15. A. Veileri kirjast E. Soometile Montrealis.

16. Kodakondsuse- ja immigratsiooniministri vastus A. Veilerile ja ministriabi vastus S. Veidenbaumile. KEAK nr. 105.

17. SAKS, E. V. Märkmed Kanada eesti koloniist 1947-1950. Käsikiri. KEAK nr. 101.

18. NILSON, K. Kanada, (ülevaade elamis- ja töötingimustest. Stokh., Välis-Eesti 1949.

19. TALVAK, T. Viis aastat paguluses II. Kanadas 1956. Käsikiri. KEAK nr. 8.

20. Kanadas talu ostmas. Välis-Eesti 26. 6. 1949.

21. Stock.-Tidningen Eestlastele 2. 2. ja 3. 2. 1949.

22. Göteborgist Kanadasse farmitööle. Välis-Eesti 26. 6. 1949.

23. Andmed kapten Ludvig Wahtras.

24. Meie Elu nr. 1, 1950.

25. Meie Elu nr. 23, 1950.

26. Meie Elu nr. 24, 1950.

27. Stock.-Tidningen Eestlastele 21. 1. 1949.

28. Peatoimetaja andmed. A. K.

29. TOOMING, Endel. ..Kaevurid" ja kaevurid. Käsikiri. KEAK nr. 57.

30. TUBRO, Linda. Eesti naine Kanada metsades. Käsikiri, 1966.

31. The Hydro-Electric Power Commission of Ontario (lühend. HEPC), provintsivalitsuse elektrijõudu arendav ja reguleeriv keskus.

32. KORK, Arvi. Tammiraiujad. Romaan. Lund, EKK, 1966.

33. AASMA, A. Kanadasse asumine ja Rolphton. Käsikiri. KEAK nr. 41.

34. TOHVER, Jaan. Lahkumine Saksamaalt ja asumine Kanadasse. Käsikiri. KEAK nr. 40.

35. Eestlane kaluriks Nova Scotias. VE 10. 2. 1970.

36. WAHTRAS, L. Laevajuht kuivalmaal. Käsikiri. KEAK nr. 99.

37. LAAMANN, O. Eestlaste asumine Albertasse pärast Teist maailmasõda. Käsikiri; KEAK nr. 97.

38. SIMM, A. ja M. Peace River - linn ja maa O/S Raimla bull. 1966.

39. ROUK, N. Mälestusi Calgary Eesti Seltsi asutamisest. Käsikiri. KEAK nr. 21.

40. MäGI, O. Lühiülevaade Edmontoni eestlaste kohta. Käsikiri. KEAK nr. 58.

41. Tööl metsiku lääne õuna-farmis. Välis-Eesti 19. 12. 1948.

42. Eestlased kaugel läänes. Välis-Eesti, 16. 1. 1949.

43. Haritlase töövõimalustest Kanadas. Välis-Eesti 12. 12. 1948.

44. Industrial Health Bulletin, juuni 1951.

45. Helene Johani reisimärkmik 1965. a. suve ringsõidust Albertas.

46. TUTUS, Tõnis jutustab 1968. KEAK helilint.

47. WEILER, A. Pagulased kõvaks kaitsevalliks Kanadas kommunismi leviku vastu. Stock.-Tidningen Eestlastele, 22. 2. 1949.