Pole imestada, et bussijuhid vaid vene keelt valdavad, samas on nad ka reisijatega suhtlejad ja pagasi pealelaadijad ning siit algab esimene jama. Vene aja kombe kohaselt peab bussijuht sõimama kõiki reisijaid, kes tema teele satuvad (reisijad, kes vene keelt ei valda, on suisa hämmingus – justkui on midagi valesti, aga ei saa aru, mis nimelt).
Minul oli konkreetne probleem kokkupandava jalgrattaga. Olen enamasti just sedasorti rattaga maailma 108-s riigis rännanud ja pole kunagi olnud probleemi lennuki, bussi, takso, rikša või mõne muu transpordivahendi peale saamisega. Kokkupandav ratas on pakitud kotti, mis oma kaalult ja mõõtmetelt ei ületa lubatud piirnorme. Uurisin Ecolinesi pagasiveoreegleid ja kõik tundus OK.
Reisil Prahasse nii oligi, tagasi tulles hakkas bussijuht nõuka aja kommete kohaselt ajusid komposteerima. Teatas, et tema jalgratast ka väikesse kotti pakituna peale ei võta, ei võtaks bussi ka peopessa mahtuvat mängujalgratast, sest reeglid on reeglid... Kui olin argumenteerides kaotanud ehk päris mitmeid kuid oma eluea pikkusest, võeti pooletunnise mõnitamise järel mu kotid ometi peale ja ma ei jäänudki Euroopa peale ripakile. Muide, sarnast jahumist oli ka teiste reisijate pagasiga, kuigi ruumi oli pagasiruumis küllaga.
Veidi paljutähenduslik oli ülalkirjeldatu selle tõttu, et reisi eesmärk oli Euroopa Jalgratturite Föderatsiooni aastakoosolek, kus teemadeks on igapäevase rattakasutuse propageerimine, jalgratta ja ühistranspordi parem integreerimine ja EuroVelo matkaradade temaatika. Bussifirmade sellise suhtumisega võime paljudest välisturistidest sootuks ilma jääda.
Reisil Riiast Prahasse sain pileti hinna sees ka vene vanglakeele kiirkursused. Kaks pidevalt jooke nautivat reisijat muutusid päris agressiivseteks, nende üle bussi kostuv kõnepruuk vihjas vanglakoolitusele, palju ei puudunud, et mõni reisija oleks ka füüsilise noomituse saanud. Reisisaatja üritas neid küll korralke kutsuda, aga ei mõjunud see enne, kui mehikesed alkoholiuimas magama jäid.
Õnneks kohtasin peale ümberistumisi teistesse bussidesse ka väga viisakaid bussijuhte, mis aga ei muuda juhtunut olematuks.
Mi da ma sel reisil kogesin? Ju eelkõge seda, et vaevalt ma enam Ecolinesi „teenuseid“ kasutada tahan, oma sõpradele ma seda ka ei soovita. Inimväärsus ikkagi eelkõige!
Rein Lepik
Jalgrattaklubi Vänta Aga president, EuroVelo koordinaator, BYPAD jalgrattaaudiitor
