Alljärgnevat intervjuud võiks tinglikult nimetada Nädala portree jätkuks Järvi Raudsepaga, kellest ilmusid artiklid Eesti Elus oktoobris 2002 ja septembris 2003.

Kaks aastat tagasi siirdus Järvi 17-aastasena Eestisse ja oli just viimase intervjuu ajal valmistumas esinemiseks Rahvusooperis Estonia. Naasnud Eestist möödunud suvel, lendas ta peatselt Orlandosse, kus alustas tegevust sealse balletikompanii juures.

Kolm aastat tagasi ütlesid, et sinu unistus on kunagi tantsida Estonia laval, aga enne seda lootsid leida tegutsemisvõimalust USA-s. Kuidas on asjad kulgenud?

Ütleme, et omapäraselt ja natuke ümberpöördult.

Nagu teame, olid sa Eestis pikemat aega. Mida õppisid seal?

Esimesel aastal omandasin peamiselt lavakogemusi. Teisel aastal sain tehniliselt tugevamaks.

Sa ujusid seal ju vastuvoolu, enne Estonia Rahvusooper ja siis balletikool? Kuidas kommenteeriksid seda?

Kui ma sõlmisin Estoniaga aastaks lepingu (ja usun, et see oli juhusemäng), ei teadnud ma ette, mida tulevik mulle tuua võib. Hakkasin oma tegevuse kõrval Estonias peatselt Tiiu Randviiru juures privaattunde võtma. Pärast lepingu lõppu jäin edasi Eestisse, kuna Tiiu Randviir oli nõus minuga edasi töötama, seekord balletikooli raames. See tugevdas minu tehnikat. Ma õppisin tema käest väga palju, mistõttu mul on nüüd kergem tantsida.

Millised on sinu mälestused Estoniast?

Estonia balleti kunstiline juht Tiit Härm oli algusest peal kena ja lahke minu vastu.

Ma ei unusta iialgi suurepäraseid lavastusi, milles osalesin, eriti Romeo ja Julia, aga ka neid, milles ma ei tantsinud. Kõige mõjuvam hetk oli kord Luikede järve teises vaatuses. Kaie Kõrb esines Odette’ina lava eesosas. Ise tantsisin tagafoonil ja mul oli sel momendil suur au ja eriline tunne olla samal laval Eesti priimabaleriiniga. Hetkel loen suure huviga äsjailmunud raamatut, mis käsitleb tema elulugu. Teisest küljest jäävad mulle alatiseks meelde peaaegu tosin esinemist operetis Viini veri, ka paar korda Tartus ja tihti isegi unes.

Kogenenud tantsijate jaoks on mitmekordne tegevus ühes lavastuses tavaline. Minule oli see esmakordne. Ja mulle meeldis, et mu vanaemapoolne sugulane ja tema abikaasa mängisid Rahvusooperi orkestris.

... ja Tallinna Balletikoolist?

Uued sõbrad, kellega pean edasi kontakti. Seoses õppekavaga sain pas de deux osas väga olulist treeningut. Olin Estonias tantsinud vaid rühma koosseisus. Eelvalmistused Kanadas ja USAs ei andnud võimalust areneda paaristantsus, kuna polnud küllalt poisse. Tänu balletikoolile olin hiljem Orlandos hästi ette valmistatud. Meeldivad olid balletikooli lõpuesinemised, mis toimusid Estonia laval. Sain neis palju esineda. Neist on mul väga armas mälestus, sest pereliikmeid, sugulasi ja sõpru oli kohale tulnud.

Esinemistele järgnesid eksamid. Need olid eriti meeldejäävad.

Ja läksid need hästi?

Jah, õnneks, väga hästi tänu headele õpetajatele.

Ja siis kohe Floridasse. Mille poolest erinevad su Orlando kogemused Eesti omadest?

Seal ei jälgita Vaganova meetodit, millega olin harjunud. Valdav stiil oli Balanchine. Liikumised harjutustel olid ülikiired. Tegevus oli tulvil energiat. Esinemised laval viidi loomulikult läbi äärmise professionaalsusega nagu Eestiski. Ja mis veel? Noh, pidin äkki jälle inglise keelega harjuma.

Miks sa ei jäänud Orlandosse?

Siin on mitu põhjust. Ja see oli täielikult minu otsus. Hooaja esimene pool lõppes enne novembri algust toredate esinemistega, aga järgnev etapp ei paistnud minu jaoks kõige põnevam. Sügavaim põhjus oli Orlando Balleti juhataja surm. Fernando Bujones oli maailmas olnud tipp-balletitantsija. Mälestuskirjutised temast olid igas ajalehes. Ta oli haruldane koreograaf ja inspireeriv kompanii juhataja. Kui ta suri, olid meilt hetkeks nagu jalad alt ära lõigatud. Hakkasin ise kaaluma kõiki võimalusi. Tuligi välja, et Torontos näis aasta lõpu tegevus mulle intensiivsemana, kui see oleks olnud Floridas.

Mis sulle siis Torontos pakuti?

Mulle anti küllaltki palju teha Canadian Ballet Theatre raames.

See kompanii on seotud minu vana tantsukooliga, millega mul on edasi head kontaktid.

Sain kohe edasi treenida, ennast vormis hoida. Ja siis kohe jälle lavale.

Kus sa Torontos esinesid?

Kesklinna Wintergardeni teatris, kus esitasime „Pähklipurejat“. Sellega seoses oli üks tore seik. Keegi noor eestlane, kes mind seal laval tähele pani, ütles, et oli tulnud kohale Kanada Rahvusliku Balleti agressiivse reklaami kaudu. Ta oli ka meie teatri „Pähklipureja“ etenduse kuulutust lehes näinud ja tuli hoopis meid vaatama. Kui ta hiljem minu perekonnanime (mis oli talle tuttav) kavalehel märkas, tekitas see talle suure üllatuse. Lisaks tegi mulle heameelt, et Toronto ajakirjanduses peeti meie kompaniist lugu. Samuti, et sõbrad ja tuttavad lugesid arvustuses minu osavõtust.

Arvestades, et sul on nüüd balletikogemusi nii Eestis kui Põhja-Ameerikas, kuidas kirjeldaksid siis nende kahe kultuuri erinevusi?

Ma ei tohiks kommenteerida, kuna minu kogemused ei ole piisavalt laialdased.

Siiski ütleksin, et Eestis on euroopalikult viisakas käitumine. Seal peetakse kommetest lugu. Põhja-Ameerikas on aga omavaheline suhtlemine avaram ja avatum.

Ja mida kavatsed siin Torontos ette võtta?

Ma pole kindel, kui kauaks ma siia jään. Mulle jäeti Orlandos, kus ma olin tegelikult trainee, uksed avatuks tagasitulekuks. Seal kujunesid mul kiirelt välja head suhted ja lai sõpruskond. Kogemused Eestis on mind palju tugevdanud. See tähendab, seesmiselt ja tehniliselt. Olen valmis astuma veelgi julgemaid samme.

Kuuldavasti oled hakanud ka laulma. Kas see kujuneb sulle teiseks karjääriks?

Oh ei, ma olen vaevalt tantsukarjääriga peale hakanud. Mul on veel palju, palju õppida.

Laulmisega on nii, et isa soodustab minu muusikalise talendi arenemist ja kogemuste omandamist ning kutsub mind ikka oma kõrvale laulma, kui tal on esinemisi, nii nagu näiteks 4. veebruaril Torontos toimuval Saarlaste Ühingu juubelipeol.

Eks siis näeme ja kuuleme sind Saarlaste peol. Aitäh!

Eestlased Kanadas

TRENDING