Mõista, mõista. Mis? Kes? Hunnik. Katusega. Kasetüvede vahel...? Foto: Riina Kindlam
Seda okastekuhilat nähes oli esimene mõte: "Oi, kui hoolitsev pererahvas! Nad on sipelgapesale kaitsva katuse peale ehitanud!" Siis aga juhiti tähelepanu asjaolule, et tegemist on hoopis vana koerakuudiga, kuhu uued elanikud sisse kolinud.
Natuke nukker on see pilt. See kõneleb mahajäetusest, eluviiside muutustest ja elukate vähemaksjäämisest maal, kus inimesigi üha vähemaks jääb. Tegelikult on siin ühed elukad asendanud teisi; lähedal olid päris tühjaks jäänud mesipuud. Aga siin Jaani talus Räägi külas elab veel 81 aastane Liia oma pojaga. Teisel pool aeda vaatasid vastu naabertalu lambad, kes õunapuu alla magusaid ampse nautisid.
Tegelikult on sipelgas väike. Niisuguseid pesakuhilaid ehitab suur sipelgaline nimega KUKLANE, täpsemini arukuklane. Laias laastus eristatakse inglise keeles: sipelgas ant ja kuklast wood ant või ka mound ant. Viimased elavad taimsest materjalist kuhilapesades segametsades ja puisniitudel. Aga võimalikult ka aidanurgas või mahajäetud mesilastarus.
Kuklaste pesasid tuleb kaitsta ja hoida. Nad on looduskaitse all ja inimestele pannakse südamele neid mitte mürgitada. Elamisele või aeda ette jäänud pesi saab vajadusel ühest kohast teise siirata ehk kolida. Seda õpetust on jagatud Eesti loodussaadetes ja -ajakirjades, kuid kindlam on kutsuda appi keskkonnateenistuse-spetsialist.
Kuklastelt tasuks ehitusõppust võtta, sest arukuklase pesakuhilas on õhuniiskus püsiv. Kuhila kuju ja mõõtmed määravad pesas kindla temperatuurirežiimi ning sellepärast ei muutu pesa mõõtmed ja kuju pikka aega, kuigi pesamaterjal ringleb pidevalt: okkaid tõstetakse pesasügavusest pinnale. Terves sipelgapesas ei ole kunagi hallitust, aga niipea, kui sipelgad pesa hülgavad, kasvab kogu kuhil seeneniidistikuga läbi.