Anneli Ammas


Turbalanna Hilda Pelska on üks "imelik vanake". Muretseb, et kodu- ja väliseestlased ikka päris üheskoos pole, ja pani asjad nii käima, et okupatsiooni ajal represseeritute ühingu Memento eakad mehed ja naised ning Eestisse tagasi kolinud väliseestlased said eile kokku piirivalvelaeval Kõu. Mälestasid üheskoos 1944. aastal hukkunud paadipõgenikke.

Kas aasta 1944 oli ikka väga ammu ja meil pole sellega asja, küsis reporter Anneli Ammas, kui läks eile koos “vanakestega” piirivalvelaeva Kõu peale, et mälestada tuhandeid hukkunud paadipõgenikke.

Imeline alguslugu. Septembri algul pani üks vana mees, Harry nimi, Postimehesse oma väga ammuse sõbratari Leie pildi. Harry kirjutas juurde: mälestan siiani, ka nüüd, Leie 80. sünniaastapäeval. 22-aastaseks jäänud Leie oli üks umbes 6000 põgenikust, kes hukkus 1944. aasta sügisel Läänemerel.

“Mul on meeles veepinnal hulpiv nukk. Mis küll sai tema väikesest perenaisest?!” ütleb suur mees Kalju Kotkas piirivalvelaeva Kõu lael seistes. Kotkas oli 1944. aastal 18-aastane ja teenis Saksa päästelaeval, mis käis lootusetult hilinenult päästmas 22. septembril hukkunud Eesti Punase Risti laeva Moero. Hukkus üle 2700 inimese. “Pääses vaid 639,” sõnab Kotkas.

Tol ligi 60 aasta tagusel sügisel uppus Läänemerel vähemalt neli laeva (mitte ainult eestlastega) ja lugematu arv paate (põhiliselt eestlastega). Hukkunute arvu arvatakse ulatuvat 6000-ni, aga isegi 10 000-ni.

Ameerikas kasvanud Jüri Estam, kes on kogu aeg perekonna mütoloogilist põgenemislugu endas kandnud, peab seda peatükki oluliseks mitte ainult Eesti, vaid kogu Läänemere ajaloos. “Aga akadeemiliselt on see siiani täiesti uurimata,” kahetseb Estam. “Üks Saksa laev, mille nimi mälu järgi oli Wilhelm Gustloff, läks mõned kuud hiljem põhja 4000-5000 inimesega ja see oli isegi suurem laev kui Titanic.”

“Tahaksin, et inimesed teaks seda asja. Kujutan, et Eesti iseolemine, identiteet on seotud oma traagilise ajalooga. Ei ole identiteeti, kui pole rahvuslikku mälu,” lausub Jaak Maandi, kaheksa-aastaselt ühelt Läänemaa laiult paati istunud mees. Vaatab ristkülikukujuliste prillide tagant pausi pidades ja lisab, et mälestusüritustele ta liiga sageli ei kipu. Kui aga Mati Klaar, kunagi 5-aastaselt merele läinud poiss, helistas ja ütles, et saad ju tulla, oli ta kohe valmis. Miks, ei tea.

“Suvel puhkuse ajal helistas sekretär mulle Avinurme ja ütles, et peagi helistab proua Hilda Pelska,” lausub sirge selja ja veidi muheda pilguga Arvo Reinsalu, piirivalve mereväebaasi ülem. “Proua helistaski ja ütles, et tahaks piirivalvelaevaga Kõu merele minna, et paadipõgenikke mälestada. Meil ei ole mitte ainult ametlik kohustus, vaid ka sisemine kohusetunne niisuguste asjade puhul,” selgitab major. Teist põlve Eesti piirivalvur. Okupatsiooni ajal oli majori piirivalvurist isa teemeister ja major ise õppis kõigepealt metsameheks ning 1990. aastal lõpetas esimeses grupis Eesti piirivalvurite kursused. Ebaoluline kõrvalpõige paadipõgenemisest kõneldes? Tegelikult üldse mitte.

“See on poliitiline üritus,” ütleb Otto Tiefi viiepäevase valitsuse liikmetest ainukese Läände pääsenu, riigisekretär Helmut Maandi poeg Jaak. Kõrvalseisjad jäävad küsivalt vaatama. “See on poliitiline manifestatsioon järjepidevuse toetuseks.” Kas Eestis on neid, kes järjepidevusele vastu seisavad? Maandi ja Klaar hakkavad millegipärast rääkima sellest, kuidas kõige raskemini muutub see, mis aastatega inimeste pähe on kogunenud.
Paadipõgenikke on merel käidud varem mälestamas vaid korra – 1985. aastal – ja siis korraldasid selle Balti päritolu üliõpilased.

Pidulik retk raskete lugudega. Major Reinsalu seisab trapi juures ja tervitab iga vanakest (Hilda Pelska väljend – A.A), kes Kõu pardale astub. Meeskond on rõhutatult auväärne. Laevapere söögitoa, messi aknast paistab laud kohvi ja küpsistega.

Memento vanahärrad ja -prouad hajuvad laevale laiali. Anna Mirjam Kaber ei teadnud paadipõgenemisest toona midagi. Tema viidi 1941. aastal Siberisse, kust ta 1947. aastal 14-aastaselt naasis ja teda aeti taga, et uuesti Siberisse saata. “Jõle saamatud!” ütleb teine proua Mirjami lugu kuulates.

Kui Hilda Pelska umbes kuu tagasi toimetusse helistas ja mälestusretkest kõneles, oli tema mõte, et vajame kodu- ja väliseestlasi ühendavat ettevõtmist, et ka väliseestlased kannatasid toona ja seda võiks Eestiski tunnistada. Mementolane Aadu Oll ühendab nüüd oma kõnes Siberisse nimetutesse haudadesse jäänud Läänemerre nimetusse hauda jäänutega.

“Olin viieaastane ja mäletan minekust vaid seda, kuidas meid võrktõstukiga laevale tõsteti,” lausub Mati Klaar. Mati ema võttis oma viis last, vanim 13-aastane tütar ja noorim kolmeaastane poeg, ning põgenes. Rindel olnud ja haigestunud mehega sai see eesti naine, keda poeg Mati nimetab emalõviks, kokku alles 1950. aastal.

“Olin kaheksa-aastane ja mäletan põgenemist väga hästi,” ütleb Jaak Maandi. “See oli tore sõit, sest ma polnud kunagi varem merel sõitnud,” lausub ausalt.

Pisike ja käbe Heldia Estam istub trepiotsale. “Mitte maa peal poleks ma siit minema läinud, kui poleks juba olnud kahte okupatsiooni ja kolmandat, Vene oma uuesti tulemas,” räägib. Väike proua ei mäleta täpselt, kui vana ta 1944. aasta sügisel oli – igal juhul alla 20 aasta. Aga ta mäletab, kuidas nad istusid laeva RO-22 sees poolkaares põrandal ja torpeedo külje pealt laeva tabas. “Laev hakkas küljeli vajuma, vanaisa oli halvatud, läksime välja ja olime valmis vette hüppama,” on katked Heldia Estami meenutustest. “Osa hüppaski vette.
Samal päeval, kui meie pihta saime, sõitsid Tallinnas juba Nõukogude Liidu okupatsiooniväed.” RO-22 suutis meeskond päästa. “Aga laevasõidu lõppu mäletan kahte moodi: kas meie laeva veeti puksiiris või saime ikkagi ise kuidagi Poolas Gdynia sadamasse. Ei tea, kuidas tegelikult oli.”

Veel mäletab ta, et sadamas olid inimesed kirstudega vastas. Tõenäoliselt Moerol hukkunute pärast.
“Olin kuueaastane ja me läksime bussiga Saksamaale, aga Pärnust meie kandist kutsus üks kapten inimesi oma laevaga Rootsi tulema, kuid minu ema kartis meresõitu,” räägib viimastel aastatel Otepääl kirjandusloolist muuseumi hoidev Mari-Ann Karupää. “See laev läks põhja.” Pikast bussisõidust Saksamaale mäletab Mari-Ann miinidele sattunud, õhku lendavaid busse ja teeäärseid nõgeseid, millesse tuli end lennukite tõttu iga natukese aja pärast peita.

Naissaare lähedale lilled. Naissaare lähedal jääb Kõu seisma. Laevasireen huilgab pikalt. Nii pikalt, et kostab nii kaheksa aasta taha Estoniale jäänutele kui ka 58 aastat tagasi merepõhja kadunutele. “Meie silmad enam ei nuta. See, mis on juhtunud, ei ole kadunud,” lausub Puhja kirikuõpetaja Tiit Kuusemaa.

Pikemalt kõnelema kippuvad vanad represseeritud mehed on täna napisõnalised. Valged kimbud, üksikud punased nelgiõied, üks suurem kollaste õitega pärg kukuvad merre ja ujuvad kaugemale.

Vaevalt siin Naissaare juures mõni paat 1944. aastal uppus, aga pole ka võimatu, arutletakse. Lõpuks mindi teele igasuguste alustega, mis vähegi vee peal seisid, mis olid ülekoormatud. Ei jätkunud alati pikaks teekonnaks kütust. Raskuste rida võib lõputult jätkata. Ilma mäletavad ühed ilusana, teised eriti tormisena. Minna taheti eelkõige Rootsi ja mõni laev, mis Saksamaale suunatud, keeras kursilt kõrvale ja randus Rootsis.

Jaak Maandi ise ei mäleta, aga riigisekretärist isa jutust teab, et teised pagulased tulid Rootsis lausa isale kallale, kui ta pagulaslaagris 1945. aasta uusaastakõnes ütles, et rasked ajad ootavad veel ees, ehkki võib arvata, et eestlased saavad hästi hakkama, aga võib juhtuda, et tuleb teinegi uus aasta Rootsis vastu võtta. “Kõik uskusid, et varsti sõidetakse tagasi, keegi ei tulnud kauaks, isegi mitte aastaks,” lausub Maandi.
Päike soojendab sügisest merd ning Kõu pöörab otsa tagasi Koplisse kodusadama poole.

“See oli üks paremini korraldatud Memento üritus,” ütleb Hilda Pelska ja mõtleb selle kiitusega Kõu meeskonda. “Isegi kohvilaua olid meile teinud!”

Märkmed: