Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk EASi äriideede konkursi „Ajujaht“ labane reklaam solvas paljusid naisi, mind sealhulgas, ehkki ürituse korraldajate arvates pidanuks selline alasti seksistlik hüüdlause meelitama rohkem naisi sellel konkursil osalema?! Misasja?!
Nii USAs kui Eestis olid oktoobrimeedia tähelepanu keskpunktis ahistamisskandaalid, kuid Hollywoodi mõjuvõimsa filmitootja asemel oli Eestis peategelaseks üks tipp-poliitikuid, endine peaminister Taavi Rõivas. Erinevusi on veelgi: USAs esinevad paljud ahistatud või vägistatud naised julgelt oma nime ja näoga meedias, Eesti ahistamisloo ohver jääb anonüümseks, nime ja näota naiseks, kelle võimalike väiklaste kättemaksumotiivide, joobeastme ja seeliku pikkuse üle alustati kohe spekulatsioone nii päris- kui sotsiaalmeedias. USAs võtavad paljud nimekad naispoliitikud ja filminäitlejad, aga ka mehed ahistatud naiste kaitseks avalikult ja selge hukkamõistuga sõna. Eestis piirdus üks nimekas meesjuht sotsiaalmeedias vaid probleemi pisendavate, naeruvääristavate, demagoogiliste naljadega: „ELEMENTAARNE: täna kannad siniseid sokke, homme ahistad peol võõrast naist!“, „KÕIKI MEID ON KEEGI KUNAGI AHISTANUD, ERANDITULT. Ütleme siis tervituse asemel: #ME TOO!“ või „KÕIK, KEDA ON KUNAGI SUNNITUD ERR-ist LAHKUMA, võiksid nüüd lisada oma sotsiaalmeedia kontole märkuse: "#ME TOO!"“ Tuntud meeskunstnik kuulutas Facebookis: „Kastani 56 on siss uus näitus tulekul. AHISTAMINE Üks minut ahistamist on üks Euri, saadaval on ka perepaketid ja boonuspiletid. Koos /………/ varajaste fotodega saab ahistada saadud saada viimaseid päevi. Boonus on võimas.“ Nimekate meeste mehised naljad ahistamise teemal on võikad tunnistused sellest, kui sügaval on Eestis probleemi juured, et viibime alles pimedas probleemi eitamise esmafaasis.
Tõsi, ka eesti ajakirjanduses ilmusid pärast Taavi Rõivase avalikku vabandamist ja Riigikogu aseesimehe kohalt tagasiastumist mõned naiste seksuaalse ahistamise probleeme sügavamalt lahkavad artiklid, kuid nende autorid on paraku ikka jälle enamasti naised ise. Nagu oleks tegemist ainult naiste probleemiga, mida naised peavad isekeskis ära lahendama.
Spontaanne „Mina ka“ (ahistamisvastane solidaarsuskampaania), mis algas USAs Twitteris ning levis kulutulena miljonite naiste sissekannetes Facebookis ning teistes sotsiaalmeedia kanalites üle ilma, andis vapustava ülevaate sellest, kui massilise, kui mahavaikitud ning kui kaua varjatud probleemiga on tegelikult tegemist. Iga teine naine on rahvusvaheliste uuringute kohaselt kogenud elu jooksul seksuaalset ahistamist, paljud meist korduvalt eri vormides ja erinevas vanuses. USAs on 80% naistest kogenud ahistamist töökohal. Jah, ahistatud on mõnikord ka mehi, tunnen üht neist lähedalt, aga ahistajaiks on ikka reeglina mehed, mitte naised.
Ka mina kirjutasin oma Facebooki lehele „Me too“ (Mina ka), sest saan samastuda sadade, tuhandete, miljonite ahistamislugudega avalikkuse ette tulnud naiste (ja meestega), kuid need lood on paraku enamasti inglise keeles.
Minugi mälust kerkisid erakordse selgusega ehmatavad koolipõlveaegsed kohtumised „liputajatega“ küll Viljandi parkides, küll Tartus ülikooli ühiselamu akende taga. Meenusid vaese üliõpilasneiu riskantsed „hääletamised“ (autostopid) Tartu ja Tallinna vahel, kus sain hädavaevu veoauto kabiinist põgenema vägistamiskatse eest.
Meenus väliskirjanduse õppejõud, kes pinnis ülikoolis keskaja kirjanduse eksamil suure mõnuga minult, süüta kirjaneitsilt, frivoolse prantsuse romaani erootilisi detaile niivõrd jälgil moel, endal karvane rind eest lahti, et põgenesin ummisjalu eksamilt, suutmata hindamist ära oodata. Olin kindel, et põrusin läbi, kuid takkajärele teatati, et sain just sellel eksamil oma stuudiumiaja ainsa „kolme“. Teine lugupeetud õppejõud, kes pidanuks juhendama mu teaduslikku uurimistööd, kutsus mu erandlikult enda juurde koju ja üritas seal mu kurguni kinnitõmmatud tõmblukuga pihtseelikut lahti rebida. Sealtki sain ummisjalu põgenema. Ei pannud seda uhiuut pruuni nahkseelikut enam kunagi selga, viskasin minema. Pruuni nahka ei salli silmaotsas tänaseni. Mäletan, kuidas üks noor meesluuletaja surus mu ootamatult ühiselamu koridoris vastu seina ja püüdis teha mulle sama, mis ajakirjanduse andmeil tegi purjus Taavi Rõivas Malaisias ühele eestlannale. Selle vahega, et mina andsin luulurile kohe vastu vahtimist. Minu ees pole ükski neist meestest kunagi vabandanud.
Mäletan erakordse selgusega bioloogist meestudengi valjusõnalist üle suure seltskonnalaua hüütud rõvemärkust mu suurenevate rindade kohta, ehkki sellest on möödas pool sajandit. Niisama selgelt mäletan ühe tänase meesministri põlglikku ütlust mehisel poliitkoosolekul 15 aastat tagasi, et ega too (st mina) ometi arva, et ta tänu oma suurtele rindadele poliitikas läbi lööb. Tänaval vilistamistest, järelehüüdmistest ja bussinühkimistest parem ei räägigi, need on nii „tavalised“, igapäevased asjad, mida vananevad naised lausa taga igatsevat, kui neid enam „sel viisil“ ei kohelda ega märgata.
Olen neid ahistavaid mälupilte aastaid püüdnud aktiivselt ära unustada, nagu paljud naised, aga ometi tulevad need äärmise täpsuse, valguse, helide, lõhna, koha ja ruumipiltidena jälle kohinal meelde, kui olen sunnitud lugema saatuskaaslaste sarnaseid ja märksa hullemaid lugusid. On tõsi, ka mina pole oma lugusid varem avalikustanud, sest tundsin häbi, tundsin ennast süüdi: miks ma sinna üldse läksin, miks ma „hääletasin“, miks asetasin ennast ohtlikku olukorda, ehk oligi seelik liiga lühike, ehk olid mu rinnad tõesti liiga suured ja väljakutsuvad, vaja kanda teistsugust, lamestavat rinnahoidjat, panna selga kinnise kaelusega pluus, kanda tumedamaid, neutraalsemaid riideid jne – üks pidev enesesüüdistuste rida, tuleb ju tuttav ette?
Eksperdid kinnitavad, et Eestis on levinud ohvri süüdistamiskultuur. Meedias, politseis, avalikkuses, naiste endi hulgas. 2016 eurobaromeetri andmetel kuulume tõepoolest sinna tumedamasse Ida-Euroopa vööndisse, kus 38% inimestest arvab, et seksuaalne vägivald on tihti ohvri poolt provotseeritud (Rootsis arvab nõnda ainult 9%, Hispaanias 10%, Prantsusmaal 12%). Taavi Rõivase ahistamisjuhtumi puhul väideti, et tegemist on ohvri kättemaksuaktsiooniga, et naisel olnudki plaanis Taavi Rõivas nö rajalt maha võtta. Küsiti, miks naine üldse läks sinna peole ja miks ta alkoholi pruukis. Mõned üritasid avalikkust veenda, et tegu oli „tavalise eesti peoga“, kus ikka ühtteist juhtuvat, „ma olin ka seal ja polnud seal midagi eriti hullu“. Naissoost kommunikatsiooniõppejõud kirjutas Rõivase kaitseks artikli, kuidas väidetud ahistajast on saanud meediakiusu ohver. Ka mulluse tuntud teatrijuhi naisnäitleja peksmise juhtumi puhul tunti eesti avalikkuses pigem kaasa tublile, andekale mehele, kes olla sattunud kahjurõõmsa meedia tagakiusamise ohvriks.
Mida siis teha? Ärme lase tänavust ahistamisskandaali jälle kord raisku minna. Eesti ekspeaministri juhtum paigutub praegu laiemasse, rahvusvahelisse seksuaalse ahistamise vastase massiliikumise konteksti ja selle valguses on meil tublisti arenguruumi. Esmalt tunnistagem probleemi: me elame üpris seksistlikus, macholikus Eestis. Teiseks: ahistamine pole naiste (väljamõeldud, liialdatud) probleem, see on eelkõige meeste, aga seeläbi meie kõigi väga tõsine kogu ühiskonda kahjustav probleem. Kolmandaks: mõistame kohe hukka ja sekkume, kui vähimatki ahistamiskatset märkame. Kasvatame, avalikustame, kirjutame, räägime, kuni meie kõigi hoiakud muutuvad nõnda, et ükski inimene, ei naine ega mees, tüdruk ega poiss ei peaks end tundma kaasinimeste hulgas ohustatud nagu metsikus džunglis, kus iga hetk võib sind keegi ootamatult seksuaalselt solvata või rünnata.
Ärme enam vaikime.
