Vasakult: Tartu Ülikooli auliige Elmar Tampõld, pr. Leida Tampõld, pr. Anita
Kärner ja endine rektor, prof. Jüri Kärner.
Foto: J. Kivimäe
Kärner ja endine rektor, prof. Jüri Kärner.
Foto: J. Kivimäe
Muidugi, tol udusel ja hallil sügishommikul Tartu jõudes ja heade mõtetega peahoone poole sammudes olin ju hetkeks unustanud, et Eesti avalikus elus kestab tõsine sõnasõda Tallinna Ülikooli loomise ümber. Uduvihmas kõndides jõuan järele Leida ja Elmar Tampõllule, kes väärikal sammul koos proua Anita Kärneri ja endise rektori, prof. Jüri Kärneriga ülikooli peahoonesse suunduvad. Kõrged külalised kogunevad ülikooli nõukogu saali, kus neid tervitab frakis ja uhket ametiketti kandev rektor Jaak Aaviksoo, kes annab sõnajärje ülikooli teaduslikule sekretärile hr. Saarniidule, et tutvustada aukülalistele aktuse protseduurireegleid.
Teen reportaazhi hetkelise pausi ja reedan meie lugejaile, et 23. oktoobril otsustas Tartu Ülikooli Nõukogu nimetada Elmar Tampõld tema teenete eest Välis-Eesti hariduselu edendamisel, Tartu nime ja Tartu Ülikooli akadeemilise kultuuri kandmisel laia maailma Tartu Ülikooli auliikmeks. Audoktorite ja auliikmete promoveerimine aga toimub traditsiooniliselt Tartu Ülikooli aastapäeva aktusel. Juba 22. oktoobril kinnitas rektor Aaviksoo, et Elmar Tampõld leiab end 1. detsembril väga soliidses seltskonnas. Ja see osutus selgeks tõeks.
President Lennart Meri õnnitleb Rahvusmõtte auhinna pälvinud väljapaistvat
teadlast ja kirjanikku Ilmar Talvet. Tagaplaanil TÜ rektor Jaak Aaviksoo.
Foto: Varje Sootak, ajalehest Universitas Tartuensis
teadlast ja kirjanikku Ilmar Talvet. Tagaplaanil TÜ rektor Jaak Aaviksoo.
Foto: Varje Sootak, ajalehest Universitas Tartuensis
Naaseme nüüd nõukogu saali, kuhu järjest saabub juurde kõrgeid aukandjaid. Ülikooli juhtkonna frakitatud seltskonda jõuavad peagi Soome Vabariigi president Tarja Halonen, siis endine president Lennart Meri, peagi on kohal president Arnold Rüütel abikaasaga. Tulevad Eesti kõrgkoolide rektorid, siis Turu Ülikooli rektor, ülikooli audoktorid prof. Els Oksaar abikaasaga, helilooja Arvo Pärt abikaasaga, prof. Magnus Mörner abikaasaga, teiste hulgas kirjanik Ilmar Talve ja paljud teised. Vaatan kõrvalt ja tõden, Elmar Tampõldu tuntakse ja tal on äkki palju vanu ja uusi tuttavaid. Frakid, ordenid, ametiketid, eesti-saksa-inglise-soomekeelne jutusumin loovad tahestahtmata kõrgendatud meeleolu.
Aktuse juhatab aulas sisse Eesti hümn. Heidan pilgu ringi, aula on täis kõrgeltharitud naisi ja mehi, selline intellekti kogum, mida siin saab harva näha. Ei, rahvast pole niipalju kui suvistel suurte teaduskondade lõpuaktustel, seevastu võib kõigi meeltega tajuda rõhutatud väärikust ja suursugusust, mis annab sündmusele erilise sära. Rektor Aaviksoo juubelikõnes on mitmeid vaateid 85 aasta ja 15 aasta taha, lõpus aga paljutähenduslik tsitaat Lehte Hainsalu palvest rahvusülikoolile 1989.a.: „Kuni püsib eesti ülikool, püsib eesti rahvas“.
President Rüütli tervituskõne on diplomaatiliselt soliidne ja rõhutab Tartu Ülikooli kui Eesti ülikooli tähtsust ja tähendust tänasele päevale. Kõnede mõttesõnumeile ei anta aega järelemõtlemiseks, akadeemiline naiskoor tõstab rahvuslikku toonust Veljo Tormise repertuaarist ja selle mulje maandab argiseks prof. Tenno akadeemiline loeng Eesti hariduse tulevikust. Võib tajuda, kuidas pidulikkuse energia aulas langeb, kuid saavutab teistsuguse dimensiooni Mozarti klaverikvinteti helide saatel, mis juhatab sisse audoktorite ja auliikmete promoveerimise.
Aulasse saabub juubeliaktuse kõrghetk kui audoktoriks kuulutatakse Soome Vabariigi president Tarja Halonen. Eestlased armastavad oma naaberrahva presidenti, talle aplodeeritakse pikalt ja tema eestikeelne tervituskõne sulatab ka kõige kinnisemaid hingi aulas. Audoktoriks valitud Dublini Ülikooli kultuurgeograafia professor Anne Buttimer saab selle tunnustuse osaliseks kui Edgar Kanti koolkonna ideede edasikandja maailmas. Prof. Buttimeri särav ja soe tänukõne inglise keeles ei jõua miskipärast paljudele südamesse, mõtlen endamisi akadeemiliste kultuuride ja keelepiiride erinevustest.
Ent siis on järg eestlaste käes. Prof. Jaak Panksepp, küll sünnilt tartlane, aga Bowling Greeni Ülikoolist Ohiost, afektiivse närviteaduse ja neurobioloogia väljapaistvamaid esindajaid, on audoktori diplomit vastu võttes eestlaslikult tagasihoidlik ja vast veidi kohmetugi aula tulede säras.
Lõpuks ometi jõuab kätte meie kõrghetk.
Noorusliku olekuga endine rektor Jüri Kärner tutvustab piduliku seltskonna ees Elmar Tampõldu. Linnutiivul jõuavad kuulajaini Tampõllu elu ja saavutused, Tartu College ja Eesti õppetool. Hooman, et vääristades Tampõldu sai kõrge tunnustuse osaliseks ka Toronto eesti ühiskond. Oma tuntud väärikuses seisab Elmar Tampõld aulatäie rahva ees, võtab vastu auliikme diplomi ja kannab oma nime auraamatusse. Ülev hetk on peagi möödas. Auliikmeks valitud Saksa inseneribüroo juhataja Walter Keller, kes on rahastanud usuteaduskonna Lähis-Ida vanade keelte ja kultuuride õppetooli loomist, pole aga isiklikult Tartu jõudnud.
Muusikaline vahepala juhatab sisse Tartu Ülikooli doktorite promoveerimise, mis toimub traditsioonina ülikooli aastapäeva aktusel. Käesoleval aastal on uute doktorite arv ilmselt läbi aegade rekordiline, kokku 84 doktorit ja selle üle võib ülikool tõesti uhke olla.
Arvo Pärdi ja Heino Elleri helide saatel jõutakse aktuse lõpufaasi, mille kulminatsiooniks on Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna üleandmine. Publik virgub taas, kui Lennart Meri tutvustab rahvusmõtte auhinna esimest saajat, väljapaistvat teadlast ja kirjanikku Ilmar Talvet. Vanameister tundub niisamuti kohmetuvat temale osaks saanud tähelepanu ja tunnustuse eest.
Aga kõned hakkavad siiski lõpule jõudma. Tartu uus linnapea, noor ja sädelev Laine Jänes toob tervitusi ja ei varja Tartu linna selgesõnalist toetust ülikoolile käimasolevates poliitilistes heitlustes. Üliõpilaskonna nimel saab lõpuks sõna ajakirjandustudeng, kes üritab lahti seletada rahvusluse ja rahvusülikooli tähendust tänapäeval, kuid jääb valitud kõneteemale paraku alla. Noormehe suust sundimatult lipsanud ’ok’ vallandab aulas rõõmsa naerupahvaku, mis ometi märgitseb nagu vabanemistunnet pika ja piduliku ürituse pingeist. Finaaliks ühiselt lauldud „Gaudeamus“ kõlab minu kõrvu palju tugevamalt kui Eesti hümn hakatuses.
Aktus oli iseenesest Tartu Ülikooli aastapäeva pidustuste avataktiks, koheselt järgnes ametlik vastuvõtt Toomel ülikooli muuseumi ruumides, kuhu kogunes ülikooli kogu akadeemiline pere, et vastastikku head aastapäeva soovida ja suures rahvamöllus tuttavate ja sõpradega nö. pika klaasi juures jutelda. Kaotan Tampõllud selles kirevas saginas silmist, tean, et uudistajaid ja jutulesoovijaid on neil palju.
Toomelt lahkudes on ülikoolilinn juba mähkunud pimedusse, jõulukuul on siinmail päevavalgust lühikest aega. Piki Ülikooli tänavat suundub üliõpilaste tõrvikutega rongkäik peahoone ette, et seal kuulata rektori sütitavat kõnet. See tuletab minu enda õpinguaegu Tartus meelde, aga aastad on möödunud ja rongkäigu tähendus samuti muutunud. 1. detsember oli vajunud õhtusse, alma mater’i aastapäeva aktus aula tulede säras jäi meelde ereda kontrastina sügislooduse halluse ja pimeduse taustal.
