Nimelt korraldas Eesti Teaduste Akadeemia Viljandimaal teaduspäeva, kus oli kohal 14 akadeemikut, neist 3 Mulgimaa päritolu. Nendest, kes Viljandi-sõitu plaanisid, jäi tulemata vaid Teaduste Akadeemia president Richard Villems, kes oli külmal Eestimaa kevadel tervisega kimpu jäänud. Kohal olid aga akadeemia asepresidendid Jüri Engelbrecht ja Ain-Elmar Kaasik, peasekretär Leo Mõtus, Viljandist pärit Ene Ergma, Udo Margna ja Ülo Jaaksoo ning veel kaheksa inimest, kelle teadustegevus on pärjatud kõrgeima, akadeemiku tiitliga.
Teadlaste nõu tuleb kuulda võtta
Teaduspäevade algataja on endine akadeemia president Jüri Engelbrecht, kes praegu on valitud Euroopa Teaduste Akadeemiate Föderatsiooni (All European Academies) presidendiks. Soov on tugevada sidemeid maakondade intelligentsiga ning tutvustada neile teadlaste ettevõtmisi, samuti ise paremini kurssi saada eluga Eestimaal. Kuigi Viljandi maavalitsuse saal oli rahvast täis, ei olnud seal ilmselt kõik need, keda võinuks oodata. „Selleks peaks olema Rootsi kuningas või dalai-laama, et kõik kohale tormaksid,“ kommenteeris Ain-Elmar Kaasik humoorikalt.
Jüri Engelbrecht rääkis kokkutulnutele, et Teaduste Akadeemia eesmärk on kõrge teadustase; ta kõneles rahvusvahelistest teaduskontaktidest, konverentsidest ja soliidsetest trükistest, mis ilmuvad akadeemia egiidi all. Asepresident rõhutas, kui oluline on ühiskonna asju otsustades kuulda võtta teadlaste arvamust. Paraku tehakse seda liiga vähe.
Millest sa mõtled, kui midagi ei tea?
Maagümnaasiumi vilistlane Udo Margna meenutas oma õpiaastaid Viljandis ning ütles, et edasisele paneb aluse just gümnaasium. „Kui ma läksin Tartu Ülikooli sisseastumiseksameid tegema, piisas vaid sellest, et ütlesin oma füüsikaõpetaja nime, ja minu teadmisi aktsepteeriti,“ meenutas tuntud taimefüsioloog maagümnaasiumi kunagisi hiilgeaegu.
Udo Margna sõnul on teadmised hädavajalikud. „Millest sa mõtled, kui teadmisi ei ole? Mida sa mõtled, kui millestki mõelda ei ole?“ küsis ta publikult.
Teine viljandimaalasest esineja Ülo Jaakson rääkis julgeolekust ja privaatsusest, millest meil turvalisuse huvides paratamatult mingil määral loobuda tuleb. Kõneleja tõi ehmatava näite, kuidas raadiosagedusliku identifitseerimisseadmega on võimalik inimese kohta peaaegu kõik teada saada, alates tema terviseandmetest ja lõpetades sellega, mida ta parajasti poest ostis.
Ülo Jaaksonilt kõlas veel üks mõtlemapanev fakt. Tallinna—Helsingi liinil kurseerib iga päev 40 reisilaeva. Nende tee ristub 80—100 kaubalaevaga, millest vähemalt kaks on täislastis tankerid. Õnnetuste ärahoidmiseks ei piisa paari mehe heast tahtest, siin on vaja paljude ametkondade koordineeritud ja täpsetel teadusuuringutel tuginevat koostööd.
Nokia osutus liiga kalliks
Ain-Elmar Kaasik, kes on tuntud neurokirurg ja teinud palju selle eriala kõrge taseme saavutamiseks Eesti tipphaiglates, on peaeguseks aktiivsest arstitööst eemale tõmbunud. Lisaks tööle akadeemias on ta ka Geenivaramu nõukogu liige. See kunagi Eesti Nokiaks kuulutatud ettevõtmine on praegu üsna kurvas seisus.
„See oli suur idee, milletaolisi meil kuigi palju ei ole, aga see on meeletult kallis ja välismaisest riskikapitalist rahastamiseks ei piisa. Pealegi pole küsimus ainult rahas, vaid ka inimestes,“ lausus Ain-Elmar Kaasik kommentaariks ja lisas, et praeguste kogemustega ta sellise projekti algatamist õigeks ei peaks. Kui see on aga alustatud ja sinna palju raha kulutatud, tuleks tööd mõistlikult jätkata.
Suure-Jaanist hea haridus
Edasi viis tee Suure-Jaani. Sealses gümnaasiumis istusid akadeemikud koolipoistena pinkides ja kuulasid direktor Peeter Sadama juttu. Kool erineb tavapärastest — suurtest hallidest ja kõmisevatest kastidest — nii sisult kui vormilt. Õppetöö tulemused on head. Kõrgkoolidesse pääseb edasi sama palju noori kui Viljandi gümnaasiumidest, kuhu võetakse vastu konkursiga. Suure-Jaanis võivad 10. klassi astuda kõik, kes soovivad. Põhikooli lõputunnistuse tagasihoidlikud hinded takistuseks ei saa.
Akadeemia trükistega kingikotti direktorile ulatades ütles Jüri Engelbrecht: „Me kuulsime täna selgelt, mida tähendab hea haridus.“
Päev lõppes Kappide majamuuseumis. Siis istusid akadeemikud kahte bussi. Üks võttis suuna Tartusse, teine Tallinna.