Akadeemiline sõudmine kui akadeemikute harrastus
On sümboolne, et Eesti Sõudeliit tähistab Eesti sõudmise 135. aastapäeva just Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis. Meie esivanemad liikusid siinsetel jõgedel ja lahesoppides ringi ühepuupaatidega. See oli midagi muud kui „sakste harrastusena“ sündinud akadeemiline sõudmine, mis on nii sportliku enesearenduse kui vaba aja veetmise üks seltskondlik vorm. Akadeemiline sõudmine võeti peamiselt omaks jõgede ja kanalite ääres asuvates ülikoolilinnades. Esimesed ülikoolid loodi kloostrite juurde, mis pakkusid kaitset, toitu ja seltskonda ning kus oli võimalus viibida nii üksinda kui koos teistega. Akadeemiline sõudmine oma klubivormiga kannab endas samu elemente. Erinevad paadiliigid võimaldavad soovi korral sõuda ühesel paadil või koos suurema seltskonnaga.
Ülikoolide juures omandas akadeemiline sõudmine tõelise elitaarsuse. Siin on erilise sümboolse tähendusega kuulsate Inglise ülikoolide (Oxford ja Cambridge) sõudeklubid, kus lisaks teaduslikule „kemplemisele“ võetakse igal aastal omavahel mõõtu ka kaheksapaatidel võisteldes. See traditsioon on Suurbritanniast kandunud USA, Austraaalia ja Uus-Meremaa ülikoolidesse ning mõjutanud teisigi.
Endistel aegadel tegid sõudepisikuga nakatunud akadeemilised kodanikud ülikooli lõpetamise järel ilma poliitikas, teaduses või oma erialal, jätkates samas ka treeninguid.
Akadeemiline sõudmine sarnaneb tennise või ratsutamisega, millega võib tegelda pea kogu elu, valides ise sobivat treeningukoormust ja nautides ühtlasi selle võlusid.
Akadeemiline sõudmine ja inglise murud
Akadeemiline sõudmise tugevus on traditsioonides. Nii nagu kultuur üldse, vajab ka sõudmine traditsiooni. Eesti sõudmisel on olemas kultuurikiht, mis on vajalik selle spordiala edukaks arenguks.
Siin on heaks võrdlusesks inglise murude kasvatamise näide. Aednik ütleb, et selles pole midagi väga keerulist – muru tuleb kasta, rullida, väetada, ja nii 100 aastat järjest.
Eestis tegutsevad sõudeklubid Tartus, Pärnus, Tallinnas, Narvas ja Viljandis, mis pakuvad tervisliku eluviisi harrastamiseks häid võimalusi, kus füüsiline pingutus on ühendatud seltskondliku suhtlemisega.
Eesti sõudmine on nüüd juba 135-aastane. Võib-olla 150. juubeliks on meie sõudeklubidel samasugune maine nagu Lääne-Euroopa klubidel. See häälestab meid optimistlikult. Kiirelt areneb just see spordiala, millel on maailmas palju sõpru ja toetajaid.
Olümpiavõitja Benjamin Spocki näide
Tänapäeval on akadeemiline sõudmine muutunud väga professionaalseks. On oluline tuua selle spordiala juurde noori.
Juubelitel on tavaks rääkida inimestest, kel on vastava ala jaoks sümboolne tähendus. Valisin selliseks isikuks 1924. a. Pariisi olümpiamängudel USA kaheksapaadis olümpiavõitjaks tulnud maailmakuulsa lastearsti Benjamin Spocki (1903-1998). Kui 1976. a. ilmunud Benjamin Spocki raamat „Teie laps“ ilmus eesti keeles, polnud siin vist ühtki peret, kus noored lapsevanemad poleks sellesse käsiraamatusse vaadanud. Spocki teos on tõlgitud enam kui 30 keelde ja selle tiraazh on ületanud 50 miljoni piiri. USA president Bill Clinton ütles kuulsa lastearsti surma puhul, et see mees õpetas meile, kui tähtis on suhtuda austusega lastesse ja et Spocki elu oli pühendatud võitlusele laste parema elu eest.
Spocki raamatu hiigeltiraazh on võrreldav vaid pühade tekstidega (nt Piibel) ja ka mõnede diktaatorite teostega. Kuid pikakasvuline Spock oli omal ajal atraktiivne kandidaat ka paljudele sõudeklubidele. Astunud Yale’i ülikooli, tegeles ta eneseleidmisega nii spordis (olles mitme klubi liige) kui valitud erialal (õppis esialgu inglise keelt ja kirjandust).
Lõpuks sai temast ülikooli sõudeklubi kaheksapaadi sõudja ning pediaatriatudeng. Ta õppis süvendatult psühhoanalüüsi, et paremini mõista väikelaste arengu eripärasid.
Eesti akadeemiline sõudmine on tippude tasandil sageli maailma absoluutsele tipule lähemal kui seda meie akadeemiline maailm ise.
USA ülikoolid on teinud suuri pingutusi, et saada oma õppeasutustesse andekaid noori sportlasi. Nii on Yale’i ülikoolil õnnestunud koondada oma spordiklubisse suur hulk andekaid, maailmatasemega noori sõudjaid. Noor inimene saab sporditipus püsida vaid lühikest aega, kuid hea klubide süsteem aitab tal oma eluga edasi minna ka siis, kui loorberipärgade lehed on juba kuivanud.
Mõned soovid Eesti sõudmisele
Eesti sõudmine on oma arengus jõudnud etappi, kus tõsiselt valmistutakse meie kaheksapaadi jõudmisega maailma konkurentsi.
See on ehk hullumeelne idee ja ambitsioonikas plaan, mille teostumine on siiski tõenäoline põhjusel, et Eesti akadeemilisel sõudmisel on 135-aastane katkematu ajalugu. See peaks aga edasi arenema, kui soovime maailmatasandil kaasa rääkida.
Eesti spordistatistika pole olnud kahjuks järjekindel oma ajaloo jäädvustamisel: pahatihti on jäänud kajastamata tulemused, mida eestlased on saavutanud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel teiste riikide lipu all võisteldes. See puudutab ka sõudjate tulemusi.
Meenutagem siinkohal, et 2008. a. olümpial pälvisid Kanada kaheksasel kulla kaks eesti juurtega meest – kunagise Euroopa kuulitõukemeistri Aleksander Kreegi pojapoeg Adam Kreek ja Kevin Light. Suuremad riigid oleksid ehk kohe tõtanud neid oma koondisse meelitama, aga meie võime oma õhukese rahakotiga vaid kodus julgemalt sihte seada.
Lõpetuseks Benjamin Spocki maailmakuulsast raamatust pärit sõnad, mis võiksid olla kirjutatud lipulausena kas meie esinduspaatide küljele või siis lausa meie sõudeklubide ukse kohale: „Te suudate enam, kui Te arvate suutvat!“