Kes oleks seda uskunud... Sakslastel kulub veel tükk aega sellest shokist toibumiseks, sest Günter Wallraff polnud sugugi mitte mingi tavaline kodanik sealt kõrvalmajast, vaid ta oli 1970—80-ndate aastate silmapaistev ajakirjanik ja publitsist, kes tõi meedias pärast sõda julgelt esile noore vabariigi kõrgete tegelaste natsimineviku, võitles vapralt kreeka sõjaväehunta vastu ja töötas Trooja hobusena kollase BILD-ajalehe peatoimetaja Springeri reputatsiooni hävitamise nimel. Ta oli kuulus oma Untercover-aktioonidega ning oli aastaid oma generatsiooni noortele ajakirjanduslik eeskuju, nende moraalne ja eetiline autoriteet.

Kuid kes oleks sedagi uskunud, et piirid ühel päeval avanevad ja salateenistuse informatsioon jõuab suures mastaabis avalikkuse ette. Pöördeaja segaduses õnnestus Ameerika Luure Keskaegntuuril CIA-l kõrvalteid pidi Venemaa kaudu omandada mikrofilmitud koopiad HVA (Saksa DV Luure Peavalitsus) aktidest. Liitvabariigi valitsuse palvel tagastas USA hiljuti nn. Rosenholz-andmestiku, kuhu kuulub umbes 350.000 andmekogumikku, mis on salvestatud 381 CD-ROM-ile. See infokogu sisaldab andmeid Saksamaa Liitvabariigi kodanike kohta, kes spioneerisid kommunistliku naaberriigi kasuks. Kuid seal on ka teavet agentide, käskjalgade ja instruktorite kohta, keda Markus Wolfi poolt juhitud amet saatis lääne poolele ning spioonide kontaktohvitseride nimed Ida-Berliinis.

Kartoteegi kaardil numbriga XV/485/68 on Wallraffi täielik nimi, samuti tema sünniaeg ja registristreerimisnumber. Selle järgi oli võimalik Marianne Birthleri poolt juhitavas julgeolekuteenistuse arhiivis, mida nimetatakse ikka veel endise juhataja Joachim Gaucki järgi Gauck-ametiks, leiduvast Stasi-andmestikust (Sira) registreerimisnumbri alt üles otsida mitteametliku kaastöötaja (IM) tööakt ja teha kindlaks, et 1968.a. aprillis värbas Saksa DV julgeolek Günter Wallraffi aktiivse kaastöötajana oma teenistusse. Tema ülesandeks oli korraldada desinformatsioonikampaaniaid lääne ajakirjanduses. Kuni aastani 1971 edastas ta pealegi varjunime „Wagner“ all kommunistidele Hamburg-Wandsbekis asuva Bundeswehri ohvitseridekooli dokumente ja infot Lääne-Saksa bioloogiliste ja keemiliste relvade projektidest. Mielke-ministeerium andis ajakirjanikule võimaluse tuhnida nende arhiivides, kus oli andmeid SLV-s elavatest natsidest.

„Ma ei kahjustanud kedagi,“ püüab Wallraff veenda oma kuulajaid. Väide, et tema Saksa DV kontaktidel oleks olnud salaluure tagapõhi, ei ole korrektne. Joostes ühest teleshowst ja toimetusest teise, deklareerib ta, et ainult uuringute tõttu, mida ta vajas oma artiklite kirjutamiseks, kohtus ta julgeolekuteenistuse ohvitseridega — seetõttu võib talle ette heita ainult naiivsust ja kergemeelsust. Kirjaniku sõnul on Stasi-aktid täis väljamõeldisi, liialdusi ja vahetusi, kontaktohvitser tahtis ennast lihtsalt teha tähtsaks ning oma spionaazhi-informatsiooni plaani täita.

Kuid neid abituid enesekaitsepüüdlusi ei usu keegi, sest ükski salateenistus ei informeeri oma käsilasi (olgu nad ametlikud või mitteametlikud) kõigest. Vastuluure korjab infot mitmetelt agentidelt ning paneb palad alles hiljem kogupildi saamiseks kokku. Agent ei või seetõttu kunagi ise järeldada, kas tema poolt edastatud teave kahjustas kedagi või mitte. Mitmekülgne informatsioon teenis Stasit tema igapäevases töös, seetõttu pidid sissekanded olema tehtud nii korralikult, detailselt ja tõepäraselt kui vähegi võimalik.

Wallraffi juhtum tõestas, et mitte ainult idasakslased ei spioneerinud Stasi kasuks, vaid Mielke-ministeerium värbas kõrgetasemelisi agente, kes olid teadlikult valmis oma kodumaad reetma, ka Läänest. Seetõttu nõutakse üha enam kõikide poliitikute ja avalikel positsioonidel töötavate isikute kontrollimist.

Wallraff ise ei pea kohtu ees enam aru andma, tema kuritegu on aegunud. „Kuid ajakirjandusliku eeskujuna on ta oma aja ära elanud ning see on sellisele nagu Wallraff, kõrgeim karistus,“ kirjutab ajaleht BNN oma juhtkirjas.

Märkmed: