Keeleteadlane Paul Ariste kurtis 1976.a., et on väga raske öelda, mis on olnud Tallinna kõige vanem eestikeelne nimi. Viimastel aastatel olen kasutanud suure osa oma vabast ajast vanade eesti kohanimede (eriti Tallinna) uurimisele ja analüüsile. Kõnealuseid nimesid on palju nagu igal heal lapsel. Lennart Meri arvab, et neid on kaheksateist! Alljärgnev on kokkuvõte mu uurimistööst.

Sakslased panid Tallinnale nimeks Reval linna ümbritseva Räväla kihelkonna järgi. Rootslased tõlkisid meie vana linna nime, Lindanase ehk Linna aseme, oma keelde Lindanäsiks s.o. Kesaneemeks, mida soomlased nimetasid Keso ja hiljem Kesa. See on soomekeelne otsene tõlge rootsi Lindanäsist. Vene keeles esinevat nime Ledenets peeti rootslastelt laenatuks (Lindanäsi), kuid Ledenets tähendab vene keeles „jäätunud“ ja seda tuleks pidada Talina esimese sõnaosa — Tali- (talv) otseseks tõlkeks.

Teadaolevalt pärineb Tallinna nimetuse vanim registreeritud kirjalik märge Araabia geograafilt ja kartograafilt al-Idrisilt (u. 1100—1166), kes juhtis 15 aasta jooksul geograafilise ainese kogumist ja töötlemist. Selle tulemusena pandi kokku 70-st maakaardist koosnev „Geograafia“ (Palermo, 1154). Kaartidele kanti araabia tähtedega mõnede omaaegsete „intelligentsete meeste“, samuti skandinaavia ja vene kaupmeeste poolt suusõnaliselt edasi antud kohanimed. Sealt võis leida ka Läänemere äärseid maid, sh. Eesti.

Meie tähtsaim kindlus, sadam ja turupaik, praegune Tallinn, kirjutati sinna araabia tähtedega. Kahjuks on see meieni jõudnud ekslikus versioonis ladina tähtedega: „qlwn“. Peame siinjuures meeles pidama, et araabia kirjakeeles puuduvad vokaalid ja need tuleb lisada, kui sõna hääldatakse. Puuduvad ka suured tähed, „v“ häälik ja täht, ning sõnu loetakse paremalt vasakule. Vene ja teised kirjatargad, lisasid al-Idrise poolt kirjapandud nime tõlkimisel oma vokaalid ja said tulemuseks täielikult eksliku „Kolõvani“, millele on vahepeal lisandunud suur arv erinevaid variante, mis viis meie pealinna nime uurimise täiesti valele alusele. See nimi on meid „kollitanud“ kaheksa sajandit. Sealt on toitu saanud müüdid Kalevanist, Kalevist jt. romantilistest eesti ja vene rahvuskangelastest, keda igatseti leida Tallinna vanimas nimes. Sääraseid nimesid tuleb vaadelda kui soovunelmaid, millel puudub teaduslik tagapõhi.

Minu elementaarse araabia keele lühikursuse andjaks oli araabia kirja- ning kõnekeelt valdav haritud araablane. Kui ma võrdlesin araabia tähe „q“ ortograafiat tähega „t“ sain suurima üllatuse osaliseks. Need kaks tähte on üliväikesed, ühekõrgused ja näevad mõlemad välja nagu õngekonksud, väikesed (number) üheksad või ka komad, kahe täpikesega nagu meie „ö“. „q“ tähe ülemine osa on vähe „laiem“ kui „t“ tähel. Minu araablasest õpetaja kinnitab, et neid kahte tähte on teineteisest väga raske eraldada, eriti veel siis, kui need on pandud paberile sule ja tindiga ning palju kordi ümber kirjutatud mitmete kopeerijate poolt erinevates käekirjades, nagu seda al-Idris laskis teha. Kriitikud kurdavad ka, et mitmed nimed tema „Geograafias“ on nii moonutatult kirja pandud, et paljusid kohanimesid on võimatu lokaliseerida. Al-Idris kirjutab oma kommentaarides, et Läänemeres asub Amatsoonide saar, mis võib olla meie Naissaar, varasema nimega, Terra Feminarum, kuid ta ei anna selle täpseid koordinaate. Tallinna kohta on koordinaadid ja kaugused teistest linnadest olemas.

Minu uurimistöö põhiteemaks on hüpotees, et al-Idrisi käsikirjas esinev Tallinna kohanimi algas tähega „t“ ja mitte „q“. See võis olal peamiselt tõlkide eksitus, kes panid „t“ asemele „q“ voi kopeerijate viga, kes kirjutasid ümber selle nime mitmel korral ühelt kaardilt teisele. Kui me nüüd paneme „qlwn“ asemele „tlwn“, ja lisame oma vokaalid, saame sõna „Taliuin“ mittemidagiütleva ja ebaõige „Kolõvani“ asemel! Pealegi puudub araabia keeles „V“ täht ja häälik „w“ hääldatakse nagu eesti „u“. Ei tohiks olla kahtlust, et al-Idrisi Taliuin, olles ülisarnane eesti praeguse Tallinna nime ning selle variatsioonidega, on just see nimi, mille ta oma maakaardile pani.

Venekeelne Tallinna nimi Ledenets tähendab „jäätunud“ asja või kohta, mis peab olema Tali- kui eestikeelse linna nime esimese osa (tali, talv, talve) otsene tõlge vene keelde. Kuna araabia keeles on jääl ja lumel üks ja sama nimi „talij“, peame kaaluma kauget võimalust, et Tallinna nime esimene osa on meile kunagi jõudnud araabia keele vahendusel.

Al-Idrise ühes varasemas tekstis Tallinna kohta on öeldud: „Elanikud lahkuvad linnusest talveks ja pöörduvad sinna suveks tagasi.“ Kuid Läti Henrik kirjutas 1219.a.: „Riia sakslased, liivlased ja lätlased tungisid kangest pakasest hoolimata merejääd mööda Lyndanise kindluse lähedale, kuid rävalased ei alistunud.“ See näitab, et linnuses oli talvel tugev meeskond. Kas al-Idrise teksti pole äkki tõlgitud vastupidi? Võibolla kasutasid Tallinna elanikud oma kindlust just talvel, ja sellepärast nimetasid nad ka meie tänast pealinna Tali-linnaks? Seda enam, et kui taanlased vallutasid 1219.a. suvel oma 1500 laeva ja suure sõjaväega Tallinna, leidsid nad eest peaaegu kaitsetu linnuse. Nii eelistasid siis juba muistsed tallinlasedki oma suvesid veeta pigem maal kui linnas.

Al-Idris kirjutab samuti, et kaugel Põhja-Euroopas on meri must, seal valitseb alati pimedus ja maad katab jää. Kas tema võiski meie Tallinnale selle nime anda? Vaevalt saab see olla venekeelse nime, Ledenetsi araabiakeelne tõlge. Nime teise osa üle ei tohiks olla vaidlusi, see tähendab kindlust, maalinna või nüüdse aja mõistes suuremat asulat.

Selle uurimistöö tähtsus seisab selles, et Tallinna vana nimi oli Talin või selle variatsioon, ning võime unustada kõik „Kolõvanid“ ja välja jätta õpikutest ja ajalooraamatutest kõik vihjed sellele, nagu oleks meie pealinna nimel midagi ühist Eesti vallutajate ja anastajate, taanlastega: nemad jõudsid Tallinna 74 aastat peale al-Idrisi esimest linna nime kirjapanemist.

Teoreetilist „Taanilinna“ on tõlgitud läti keelde kui Danu pils, ja „Kalevalas“ kui Tanikan linna. Eesti keeles ja sõnapruugis on seda nimevarianti raske leida, kuna valdav osa Tallinna (sõna esimese poole) nimedest on kõikjal Eestis, eriti murretes, peamiselt Tali-, Talli- või Tall-. Samuti peame väga tõsiselt kaaluma seisukohta, et Tallinna nime esimene osa tähendab eesti keeles „tali“, „talv“, „talve“ ehk meie kõige külmemat aastaaega.

Al-Idrisi „Geograafia“ leheküljed on illustreeritud keerukalt põimitud lehe- ja väänmotiividega, ornamentidega, kus leiduvad geomeetrilised ja kirja elemendid, millest koosnebki tema arabesk — arabesk kuhu ta peitis Tallinna vana nime 850 a. tagasi.

dr. Harry Meindok
Finno-Ugric Studies Association of Canada, Member

Märkmed: