Alar Laats, Eesti luterliku kiriku liige
Peapiiskopina ei esinda Põder muidugi mitte ainult oma arvamust, vaid ilmselt ka koguka hulga kaasvaimulike ja koguduseliikmete arusaamu. Mina esinen siin ennast kristlaseks ja luterliku kiriku liikmeks pidava eraisikuna. Ometi tean, et luterlikus kirikus, aga võib-olla teisteski Eesti kirikutes on olemas inimesi, kes on minuga rohkem või vähem ühel meelel. Seepärast olen üsna kindel, et tegelikult esindan siin tervet hulka luterlikust peapiiskopist erinevalt mõtlevaid kristlasi.
Venemaal toimuvaga seoses ja sellele hinnanguid andes on Eesti kristlaskond jagunenud kaheks kohati üsna vastandlike arusaamadega leeriks. Ühel poolel on need, kes arvavad, et ansambli ülesastumine – õigemini küll ülesastumiskatse, mis likvideeriti tegelikult juba eos – oli ränk pühaduseteotus ja naised on väärt karistust, kuigi ehk mitte nõnda ranget. Teisel poolel on aga need, kes näevad Moskvas Lunastaja peakirikus toimunud sündmuses meeleheitlikku katset välja astuda türannia, demagoogia ja korruptsiooni vastu. Nende meelest on järgnenud karistus võimude brutaalne kättemaks opositsioonile.
Moskvas toimuvat aitab paremini mõista sealse konteksti arvestamine. Pussy Rioti ülesastumine ei olnud isoleeritud üksiksündmus. Sellele eelnes ja järgnes terve rida teisi samasuunalisi protestiaktsioone. Need jätkuvad tänaseni. Sündmus peakirikus oli üks paljudest pikas reas.
Samas ei ole ka ansambli liikmetele osaks saanud karistus isoleeritud üksiksündmus. Terve rida teisigi opositsiooniliikumise tegelasi on kas ühel või teisel moel juba karistada saanud või on kuidagi teisiti tagakiusamist kogenud. Just need ülejäänud protestiaktsioonid ja neile järgnenud kättemaks seletavadki Pussy Riotiga seonduva tähendust. Paljude jaoks on olukord muutunud väljakannatamatuks. Ansambli liikmete tegu oli appikutse. Kui neid poleks karistatud, siis jah, oleks võinud ju öelda, et naised niisama käratsesid. Neid aga karistati üsna räigelt. Seega polnud nende appikarje tühine ega alusetu.
Tähelepanuväärne aga on, et ansambliga Pussy Riot seotu ei ole jäänud vaid üheks elemendiks sarnaste sündmuste pikas reas. Nende tähendus on ületanud Venemaa piirid ja neist on saanud globaalne sümbol.
Venemaa on andnud tervele maailmale uue ja võimsa sümboli, millega seostub igasugune võitlus korruptsiooni, demagoogia, pettuse, türannia ja muu säärase vastu. Selles veendumiseks jälgige maailma meediat või kuulake poliitikute kõnesid. Või veel parem, guugeldage märksõna Pussy Riot ja vaadake tulemust. Ansambel on muutunud samasuguseks sümboliks nagu varasemal ajal on muutunud näiteks Martin Luther King või poolakate Solidaarsus või Praha kevad.
Seekord on selle võimsa positiivse sümboli andnud Venemaa, kusjuures sealt pärinevad varasemad globaalsed sümbolid pole tihti just eriti positiivsed olnud. Mõelgem kas või Gulagile või Stalinile või Rasputinile.
Miks on just Pussy Rioti etteaste omandanud sellise ülemaailmse tähenduse? Küllap on siin mängus paljud tegurid. Üks põhjuseid on kindlasti tegijate julge fantaasiaküllus, millega nad paistavad teiste tavapärasemate protestiaktsioonide seas silma. Teiseks oluliseks põhjuseks oli aga kindlasti Vene võimude eriliselt brutaalne reaktsioon. Seega on teatud moel just võimud ise need, kes on tolle sümboli loonud.
Pussy Riot kui sümbol pole sugugi kristlusevastane. Otse vastupidi, kui lugeda või kuulata nende palvelaulu sisu, siis on see vägagi kristlik. See on palve Jumalaema ja Jumala poole. Jah, võibolla mõnele ei meeldi nende laulu sõnastus, aga see on juba rohkem maitse küsimus. Nii ei meeldi ühele uhked barokk-kirikud, teine peab jälle mannetuks 19. sajandi pseudogooti pühakoda.
Selle globaalseks kujunenud sümboli tagasilükkamine on minu hinnangul Eesti luterliku kiriku juhtkonna suur viga. Tegelikult ei ole seda isegi ainult tagasi lükatud, vaid see on ka kuritegelikuna hukka mõistetud. Viga on see seda enam, et too sümbol on oma loomu poolest kristlikult täiesti mõistetav. Meelde kipub siin tulema üks Õhtumaa kiriku poolt ammu tehtud sarnane viga. 1431. aastal mõisteti Prantsusmaal kiriku poolt kiirustades hukka ja põletati noor neiu nimega Jeanne d'Arc. Hiljem tuli kirikul tegu kahetseda ja ta hoopis pühakuks kuulutada.
Vene võimude seletused juhtunu kohta ja oma tegevuse õigustused on üsna sarnased Eesti luterliku kiriku seisukohtadega. On kahetsusväärne, et Eesti luterliku kiriku juhtkond on asunud ühte paati selle mitte just väärika seltskonnaga. Karta on, et sellega on ta usaldusväärsus paljude seas tublisti kahanenud.
Kahjuks on kirikud, eriti just Euroopas, varemgi sidunud end vale poolega, see tähendab jõududega, kelle ajalugu on hiljem prügikasti heitnud. Mõelgem siin näiteks igasuguste rohkem või vähem repressiiivsete riigivõimude peale. Nende kunagiste eksiotsustuste üks drastilisematest tagajärgedest on see, et tänapäeval on Euroopa ilmselt maailma kõige antiklerikaalsem piirkond.
Toimetas Rain Kooli ERR
