Jüri Estam
Reedel, 22. veebruaril lakkas 1938. aasta 16. juulil Pärnus sündinud Priit Parmingu süda tuksumast.
Hiljuti Eestis esilinastunud filmi “Tõde ja õigus” (mis toetub A.H. Tammsaare samanimelisele teosele) avasõnas lausub diktor, kui meile näidatakse Krõõta lähenemas Vargamäele vankri otsas koos oma kaasavaraga, et “igaüks meist asub teel kusagile”.
Priit Parming seisis ikka Eesti eest. Selles oleks ju nagu midagi omapärast (või kas ikka on?), et inimeste rinnus, kes lahkusid kodumaalt lastena, ja kes on elanud suurema osa elust Ameerika Ühendriikides (või Rootsis, või Austraalias), võiks süda tuksuda viimase hingetõmbeni ning silma pilgutamata Eesti eest. Kuid nii see on olnud paljude puhul meie killast.
Kust see Eesti armastamine ja kauge kodumaa nimel tegutsemine siis ikka tulnud on? Kas üksikutest ammustest kuue aastase lapse mälestusist, enne Eestist lahkumist? Kas kodu seinte vahel saadud kasvatusest? Kas New Yorgi Eesti koolist, mille esimese lennu lõpetajate hulgas Priit 1952. aastal oli? Või äkki hoopis skautlipkond Viiking kaudu? Või kas tema 32. aastat USA eriotstarbelistes vägedes (US Army Special Forces) aitasid samuti hoida teda eestimeelsena? Priidu ja mitmete tema eakaaslaste fokuseeritus “eesti asjale” on midagi nimetamis- ja imetlemisväärset.
Priit sündis Bernhard ja Salme Parmingu (neiupõlvenimi Kalvet) perre, seda üks aasta enne, kui Hitler ja Stalin jagasid ida- ja kesk Euroopa nn mõjusfäärideks ja pöörasid eestlaste ja paljude teiste rahvaste elud enam kui pooleks sajandiks pea peale.
Peres oli neli last; Priit, Tõnu, Anu-Irja ja Kaja.
Parmingud pääsesid 1944. a. septembris teise punase okupatsiooni eest Pärnu sadama kaudu vabadusse. Peale sõda “maandusid” nad Kempteni DP laagrisse. A. 1949 avanes võimalus rännata Saksamaalt edasi Ühendriikidesse. Esialgne kodu rajati Seabrookis, seejärel aga New Milfordis (samuti New Jersey’s), lõpuks aga Priidul ja abikaasal Bergenfieldi. Priit ja Lia Parmingu laulatusest on praeguseks möödas ligikaudu 60. aastat.
Priit Parming õppis Upsala College’is ajalugu. Ka tema noorem vend – 1998. aastal Torontos meist lahkunud professor Tõnu Parming – huvitus just sotsiaalteadustest. Professionaalselt tegutses Priit aga raskeehituses vanema tööjuhatajana.
Seda tuleb harva ette, et ühest perest siirdub kaks venda USA maavägede eriotstarbelistesse üksustesse, aga nii see sel juhul oli. Kui Tõnu teenis kaptenina 5ndas Special Forces grupis (hiljem ülendati teda majoriks) ja käis kahel rotatsioonil Vietnamis, siis Priit veetis kokku 34 aastat reservväelasena USA relvajõududes. 32 aastat neist täpsemalt öeldes 11ndas Special Forces grupis, kõigepealt allohvitserina ja hiljem Warrant Officer 2 auastmes. Selle üksuse koosseisus sooritas ta ilmselt rohkem kui sada langevarjuhüpet, sageli raske varustusega, ja seda tihti veel öösiti, pilkases pimeduses.
Priidu relvavennad meenutavad, et ta oli kaasas juba 11. grupi formeerimise perioodil, 1956. aasta paiku. Tema sõjaväekarjäär viis lahkunu mitmetele põnevatele missioonidele, näiteks Saksamaale ja Norrasse, teiste paikade hulgas.
Priit Parming oli spetsialiseerunud militaarse luure erialale ja juhtis oma karjääri tipus ka mitmeid operatsioone Special Forces koosseisus. Osa sellest tegevusest oli salastatud. Tegelikult elas Priit põnevamat elu, kui paljud tema tuttavad ette kujutada võivad.
Kandidaadid eriotstarbeliste vägede ridadesse peavad läbima tiheda sõela, mille käigus suurem osa soovijatest välja langeb. Special Forces’is teenijaid peetakse USA relvajõudude intellektuaalideks. Nad peavad olema füüsiliselt ning vaimselt vastupidavad.
Priit rääkis, et üht meeste jagu (õigemini küll allüksust) oleks sõja puhkemise puhul suunatud ka okupeeritud Eestisse sissisõda pidama. Sellise valmisolekuplaani täpsemaid detaile teadsid vaid tema ja üksikud teised USA kaitseväes neisse pühendatud inimesed.
Põhja Ameerika idarannikul elavatele eestlastele oleks ülearune selgitada, et Priit Parming meie organiseeritud elus aktiivne oli. Priit kuulus palju aastaid Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) ja selle Esinduskogu ridadesse. Ta teenis erinevatel aegadel teiste organisatsioonide hulgas New Yorgi Eesti Haridusseltsi, Ameerika Eesti Heatahtlikku Seltsi, Eesti Vaba Ajakirjanduse Toetamise Toimkonna, Lakewoodi Eesti Ühingu, ja New Jersey Balti Komitee esimehe, ning New Yorgi Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu abiesimehena. USA organisatsioonide hulgas kuulus ta Special Forces Association’i ridadesse.
Meeleavalduste ajastul enne Eesti taasiseseisvumist lõi Priit sageli kaasa või aitas sellist tegevust vedada, näiteks siis kui Nikita Hruštšov 1959. ja 1960. aastal New Yorki külastas. Ikka Eesti eest!
Täiesti omaette pikemat kirjutist vääriksid peatükid Priit Parmingu elust seoses noortetööga, mis oli tema perekonnal veres juba eesti ajast, aga ka jutt tema ja ta ema Salme panustest eestikeelsesse meediasse (omal ajal ilmus Vaba Eesti Sõnas ikka ja jälle Salme Parmingu fotosid).
Kirjamees oli Priit juba noorest peale, olles olnud 50. aastatel näiteks skaudiajakirja “Viiking” toimetaja. 1955. a. toimetas Priit ka skautlaager "Muistne Eesti" albumi. Nn ülemineku ajastul (80. a lõpp, 90. algus) nägi Priit vaeva ERKÜ sidebülletääni toimetajana. Mis aga meie oma väljaandesse puutub, siis Priit Parming on Vaba Eesti Sõna juhatusse ju kuulunud. Aastate jooksul on tulnud ridamisi artikleid Priidu sulest.
Tuleb veel kord toonitada, et Parming oli hariduselt ja hingelt ajaloolane. Ta tundis erakordselt hästi Vabadussõja ajalugu ja oli Vabadussõja verd, higi, ja pisaraid, ehk eesti rahva toodud ohvreid asjatundlikult hinnata oskav inimene.
Lahkunu tundis erakordselt hästi venelaste-bolševike poolt ajaloo vältel Eesti vastu sihitud õõnestustegevust, ja lausa entsüklopeediliselt eesti kvislingute tegusid ning nimesid. Tal oli teiste asjade hulgas uskumatult hea mälu. Priit organiseeris ettekandepäevi ja loenguid nendel teemadel Long Islandil, Lakewoodis ja mujal.
Järgmine osa käesolevast järelhüüdest Priit Parmingule jääb ärateenimatult lühikeseks. Nimelt panustas Priit pikki aastaid uuemal ajal – käsikäes mitmete isikutega nagu Valdur Pratka, Jüri Tint, Taso Piller, Thomas Vaga, Enda-Mai Holland, Marju Rink-Abel, Carl Skonberg, Vello Prima, Ines Horton, ja Juhan Urm – kodumaa noorte abistamisse. Eesti skautide, gaidide ja nende juhtide, aga ka õpilaste toetamine – see on kõik kuulunud Priidu tegevuste sekka. Eriti käis ja käib see Kajaka salga toetuse kohta. Kajaka salga õppeprogrammi kaudu on ligemale veerand sajandit Põhja Ameerikast antud toetust kodumaal tegutsevale Eesti Skautide Ühingule, Eesti Gaidide Liidule, Kodutütardele ja Noorkotkastele.
Nagu tema 80. a. juubeli puhul kirjutati alles möödunud aastal:” Priit on tulihingeline eestluse edasiviija olnud kõik need aastad, tema tegemised näitavad hoolivust ja armastust Eestimaa ja Balti riikide vastu”!
Selge siis, et Priit pooldas demokraatiat ja ei sallinud kommunismi silma otsaski. Tal oli kombeks tuletada meile meelde kõiki, keda peaksime aeg-ajalt mälestama. “Mehi ja naisi, kes on andnud oma parima, võideldes Eesti eest Vabadussõjas, Teises Maailmasõjas ja hiljem Korea mägedes ning Vietnami riisipõldudel.”
Priit leidis, et meil on vaid kaks põhiülesannet. “Esiteks, peame tegema kõik, mis meie võimuses, et meie kodumaa säiliks iseseisva ja demokraatliku riigina vabade rahvaste peres, ning teiseks, et me säilitame organiseeritud eesti ühiskonna välismaal... Eesti riigil on tänapäeval ainult oht ühest suunast, ja see oht on Venemaalt”. Priit ennustas 8. aasta eest peetud Vabariigi aastapäeva kõnes, et “tulevikus võib jälle korduda situatsioone, kus Eesti rahval on hädasti vaja välismaal elavate eestlaste abi.”
Skauditõutuse tekst ütleb: „Tõotan pühalikult püüda teha parimat, et austada Jumalat, täita kohust Eesti, minu Isamaa ees, aidata kaasinimest ja järgida skaudiseadusi.“
Skaudi seadused on meeldetuletuseks järgmised: “Skaut on usaldatav, truu, abivalmis, sõbralik ja rõõmus.” Ning sellest Priit juhinduski. Üks Priidule lähedal seisnud inimene ütles lahkunule tagasi mõeldes vahetult pärast tema surma: “Priit oli aus ja kena inimene”.
Priit teadis kogu elu ilmeksimatult, kuhu poole tema teel on. Sellisena – Eestile ja oma Ameerika kohustustele ustava isiksusena – jääb ta meile ka igaveseks meelde. Priit Parmingut jäävad leinama lesk Lia, tütar Tiiu ja poeg Toomas, lapselapsed Patrick Jr. ja Colin, ning õe- ja vennapojad ning -tütred. Neile lisaks mõistagi ka sugulased Eestis. Valusat ja asendamatut puudust temast jääb kindlasti tundma ka üks üle maailma ulatuv Priit Parmingu sõprade ning relvavendade ring.
"Be prepared!" Chief Warrant Officer 2 Priit Parming in Remembrance
July 16, 1938 - February 22, 2019Everyone knows one "hyphenated American" or another. African-Americans, Irish-Americans, Italian-Americans... the list goes on and on.
The American Special Forces community is even more at ease with this idea, even being substantially dependent on American citizens whose parents or grandparents once came from one foreign country or another.
Priit Parming – a 32-year veteran of the now-disbanded 11th Special Forces Group (bringing his total time in the Army Reserves to 34 years) – exemplified this type of loyalty to America and her armed forces, while at the same bringing to SF a huge amount of valuable knowledge about the distant, small and exotic country of Estonia in Northern Europe. Priit, who was an Intelligence Sergeant before he became a Team Sergeant and eventually a warrant officer, had an encyclopedic knowledge of his country of birth, and an incredible memory that endured without a hitch to the end. Priit also literally knew the bad guys by name and modus operandi.
Priit's family (he was but six at the time) lost their previously independent homeland of Estonia to the Red Army in 1944, when the Soviet military ejected the Nazi German army of occupation but then stayed on itself, also as a belligerent occupation force.
The Parmings had to wait in a refugee camp in occupied Germany until 1949, when the US opened its doors on a large scale to people who'd fled communism. The Parming family then settled in New Jersey, where small but significant Estonian communities had come into being in such places as Seabrook and Lakewood. The English language came quickly for the Parming kids in American schools, but on weekends, time was also found for involvement in an Estonian scout troop and attendance at an Estonian-language Sunday school. It was and remains a tight-knit community.
Priit and his younger brother Tonu, who was also Special Forces qualified (Tonu was an Regular Army officer during his two tours with the 5th SF Group in Viet Nam, eventually retiring as a major), both gravitated towards the social sciences. Priit studied history at Upsala College, while Tonu specialized in sociology and history as an associate professor at the University of Maryland, continuing to lecture in Toronto until he passed away in 1998.
SF veterans who served with Priit in the 11th SFG(A) recall he was there pretty much in the earliest years, about the time that group was founded. During the Cold War, the 11th was in many ways a sister organization to 10th SFG(A), particularly when the bulk of the latter was based at Fort Devens in New England. Among his many assignments, Priit served as the Operations Sgt. for Detachment B-3 at Camp Kilmer, New Jersey. At his retirement ceremony at Stewart AFB in New York State, WO Parming was presented with the Meritorious Service Medal in recognition of his years of service in Special Forces.
To the point that it was possible, Priit was also politically active. When Nikita Khrushchev visited the US in 1959 and 1960, he was there along with other people of Estonian ancestry demanding freedom and human rights for his former compatriots and relatives in Soviet-occupied Estonia.
Priit and Lia Parming got married some 60 years ago. During his "day job", Priit was a heavy construction supervisor.
While only a few of his Estonian friends and acquaintances were aware of how many hash marks Priit Parming wore on his sleeve and even fewer were aware of how interesting (but also clandestine) of a life he lived as an SF soldier, most of his SF brothers are probably blissfully unaware of what a major contribution Priit made over the decades to the Estonian-American community on the East Coast. The list of organizations he chaired, the roles that he played and the contributions he made is impressively long.
It may sound like a cliché, but they did break the mold when they made Priit. The extent of his dedication to what can only be called a philosophy of provident living is apparent from the outpouring of sadness and sympathy that news of his passing has evoked during the past days from brothers in arms, from members of the Estonian community in several countries, and friends in many places.
Scouting has been a life-long guidance system and framework of activities for the Parming clan. A lodestar, if you will. For many years, Priit was involved with a host of friends and helpers in providing support in order to help reawake the Girl and Boy Scout and other youth movements across the Atlantic in Estonia, once the country regained its independence in 1991.
Having learned of his passing, a person close to him put it even more basically: "Priit was an honest and nice person."
In addition to his widow Lia and sisters Anu-Irja and Kaja, survivors also include Priit and Lia's daughter Tiiu and son Toomas, grandchildren Patrick Jr. and Colin, a number of nieces and nephews, and also relatives in Estonia.
