Eesti rahva ütlus „hallpead austa, kulupead kummarda“ meenutab meile, et me ei unustaks kõrgesse ikka jõudnud kaasinimesi, kes pikkade aastate jooksul on oma teadmiste ja tööga ühiskondlikku ja ligimeste elu rikastanud. Elutark mõte tuli iseendast eredalt esile äsja üle 95. eluaasta läve astunud Albert Irsi puhul (*22.08.1908). Sünnipäeva tähistamisel kõneldi tema saavutustest isiklikus elus ja teenetest ühiskonna ees.

Albert Irs sündis pere üheksanda lapsena Tartumaal, Valguta vallas, Lapetukme külas, Simumatsi talus ja kasvas üles miljöös, milles võrsusid meie rahvuslikud tegelased, riigijuhid ja majandusmehed. Kohalikule algkoolile järgnesid õpingud Tartu Reaalgümnaasiumis, mille lõpetamise järel 1928. a. tuli tal minna täitma aastapikkust riigikaitselist kohustust. Vabanenud sealt 1929. a., asus Albert Tartu Ülikoolis agronoomiat õppima, spetsialiseerudes piimandusele. Ülikooli lõpetamise järel 1933. a. mais asus tööle Kuremaa riigimõisas valitseja praktikandina. Kaks aastat hiljem kutsuti ta Põllutööministeeriumi teenistusse siseturu piimanduse inspektoriks.

Tööalane tõus jätkus ja kaks aastat hiljem võttis Albert üle Võiekspordile kuuluva 350-lise personaliga Tallinna Keskmeierei juhtimise. Ettevõte varustas ca 90% Tallinna elanikest piima ja piimasaadustega. Leidmata vajalike kogemuste ja vilumusega asendajat, ei nõukogude ega saksa okupatsiooni ajal, jäi ta kohale kuni kodumaalt lahkumiseni 1944. a. sügisel Saksamaale.

Saksamaal töötas Albert mõned kuud meiereis ja siis juba Saksa riikliku piimanduse uurimise ja katsejaamas Kielis. Sõja lõppemisel töötas ta kuni Inglismaale asumiseni UNRRA administratsioonis tööameti büroo juhatajana, esindades samal ajal selle organisatsiooni juures ka eestlasi. 1947. a. Inglismaale asumisel tegutses ta põllutööliste laagrivanemana ja tõlgina.

Immigreerunud 1951. a. Kanadasse, leidis Albert tööd oma erialal Acme Farmes Dairy'is. Algas kiire ja katkematu karjäär. Paralleelselt tööülesannetega lõpetas ta 1956. a. La Salle ülikooli käitisjuhtimise kursused. Sellest peale usaldati talle järjest vastutusrikkamaid ülesandeid. Ta töötas pikemat aega, kuni pensionile minekuni, piimatööstuse abijuhatajana produktsiooni kontrolli ja töömenetluse aladel ning asendas vahete-vahel ka käitise juhti. Puhkepalgale siirdumisega 1973. a. ei katkenud Alberti sidemed ettevõttega otsekohe. Mitmel puhul hiljemgi pöörduti tema poole nõu ja tehnilise info saamiseks.

Elukutselise tegevuse kõrval võttis Albert aktiivselt osa eestlaskonna ühiskondlikust elust. Ta osales Eesti Agronoomide Seltsi Kanadas asutamisel 1954. a. ja oli selle hingeks‚ ning aastaid esimees. Oli Üliõpilasseltsi Liivika esindaja Tartu College'i nõukogus college'i kujunemise ajajärgul ja hiljem. Oli Eesti Kirjastus Kanadas juhatuse liige ja esimees. Lõviosa oma pensioniajast, viimased 25 aastat, aitas Albert vabatahlikuna kaasa Tartu Instituudi arhiivi ja raamatukogu korraldamisel ning jätkab seda tööd tänaseni. Ta oli Torontos ilmunud ajalehe Vaba Eestlane kaastööline ja tema sulest on peatükk eestlaste ettevõtlusest Kanada põllumajanduses teose „Eestlased Kanadas“ I köites. Albert ühines Üliõpilasseltsiga Liivika üliõpilaspõlves, 1930. a.; on juhtivalt osa võtnud seltsi tegevusest ja on selle auliige.

Rasked saatuselöögid ei jätnud Albertit puutumata. Ta kaotas oma esimese abikaasa Tallinna pommitamisel märtsis 1944. Abiellus uuesti 1953. a. Ellen Kärmiga ja nad tähistavad sel aastal oma kuldpulma.

Optimistliku ja elujaatava maailmavaatega, alati heatahtlik, sõbralik, taktitundeline — see on, kuidas Albertit tunneb tema arvukas sõprade ja tuttavate pere.
Soovime juubilarile rahulikke ja viljakaid elupäevi.

Eestlased Kanadas

TRENDING