Ain Dave Kiil esinemas. Foto: T. Tamtik
Avamistseremoonia juhatas sisse lühida sõnavõtuga VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kes rõhutas, et kultuuripärand kuulub järeltulevatele põlvedele. Juhtis tähelepanu võitlusele, mis kodumaal toimub Eesti Rahva Muuseumi ümber. Leidub neid, kes peavad sellega seoses olevaid kulutusi liigseks ja tarbetuks. Samas näeme, et Alberta suhteliselt väike eestlaste kogukond on püsinud elujõulisena enam kui sada aastat. Kuigi asjaajamine käib olude sunnil juba põhiliselt inglise keeles, on huvi oma juurte vastu endiselt tugev, mida kujukalt tõestab praegune näitus. On ilmne, et eestlust ei saa seal veel maha kanda.
Ain Kiil oma kõnes demonstreeris elavalt, et eesti meele ja inglise keele sünteesis pole midagi võimatut ega eriskummalist. Algas oma nimest, seletades, kuidas kanada koolivennad eesti Aini inglisepäraseks Dave’iks väänasid. Ain võttis uue nime vastu, kuid vanast ei raatsinud loobuda, nii sai temast Ain Dave. Sõltuvalt seltskonnast kasutab emba-kumba eesnime, ametlikus korras mõlemat. Eesti keelt valdab puhtalt ja veatult, kuid tunnistab, et mitte enam nii sujuvalt, kui sooviks. Esitas oma kõne inglise keeles, mis sobiski paremini kokku nii näituse projekti kui filmiga. (Loe edasi 25. jaanuari Eesti Elu paberlehest või www.eestielu.ca)