Paljud Kanada populaarsed laulud peegeldavad eelöeldut. Newfoundlandis eriti, aga ka mujal. Orillias sündinud trubaduur Gordon Lightfoot kirjutas Alberta kohta selliselt, et see on provintsi pea et ebaametlik hümn. Sel kevadel lahkunud Lightfooti laul „Alberta bound“ kirjeldab ühe Toronto elaniku, nagu muusik, igatsust näha jälle Kaljumägesid, ka sinna jäänud armastust. Kaugelt kutsus ja hõikas see soov selliselt, et laul sai ülipopulaarseks. Inspiratsiooniks ka meie Priit Aruvallale, kes Lightfooti loodud viisile kirjutas eestikeelsed sõnad, noorte hulgas juba väga kaua olnud lemmiklaulule „Tallinna teel“.
Alberta kutsub teisigi tänapäeval. Sel suvel teatas Kanada riiklik statistikaamet, et esmakordselt on elanikkonna arv ületanud 40 miljoni inimese künnise. Kasv pole loomulikust iibest, vaid sisserännust, immigratsioonist.
Möödunud nädalal ilmus riikliku ringhäälingu CBC uudiste võrgulehel artikkel, mis seda statistikat peenemalt lahkas kui originaalses jaanikuises pressiteates oli avaldatud. Nimelt kasvas rahvaarv mullu 1,1 miljoni inimese võrra. CBC järgi olid 98% neist immigrandid. Kes langesid kahte kategooriasse. Esiteks need, kellele anti alaline elamisluba, sellega ka võimalus kodakondsust taotleda. Teised aga pääsesid Vahtralehemaale ajutise elamisloaga. Kas selleks, et kõrgkoolides õppida või et täita karjuvat vajadust sisemisel tööturul. On ju vajalikke selliseid ameteid, näiteks põllutöid, mida paljud siinsed ei soovi täita, omale võtta, aga mujalt, vähem jõukatest riikidest on paljud valmis neid pikki ja raskeid tööpäevi ette võtma.
Kuid tagasi Alberta juurde, sest enam ja enam soovivad immigrandid sinna asuda. Enimeelistatud provints on siiski Ontario, eriti suur-Toronto. Teame juba, et olemasolev infrastruktuur ei suuda vastu võtta nii kiiresti nii suuri inimrühmitusi, kes soovivad, arusaadavalt, olla nende hulgas, kelle emakeel, kultuur on sama kui neil. Oli ju omal ajal Toronto pagulaseestlastelegi magnetiks, neist kasvas välja eestluse kants Vabas Maailmas okupatsiooni ajastul.
Alberta populaarsust kinnitab suhtarvude uurimine. Provintsi kolib, arvestades Alberta rahvaarvuga, enam kui 21% rohkem inimesi, kui põhiarvu järgi võiks arvata. Rohkem kui Ontariosse, Québeci, suhtarvud seal on madalamad. Üllatab ka, et just Aafrikast on palju immigrante sinna tulnud. Isegi arvestades Alberta kuulsate lumetormide ja pakasega on Edmontoni ja Calgary suurlinnadesse ühelt maailma kuumemast maajaost tulnuid seal kanda kinnitanud. Omakorda sünniriikide tõsiseid tülisid kaasa toonud. Seda kinnitavad ilmekalt nii Eritrea kui Sudaani immigrantide hiljutised kähmlused, kaklused vihavalamised päevadel, mis olid mõeldud peopidamiseks, tänus, et ollakse uues, turvalises kodus.
Ka provintside vahelises liikumises ühest teise on Alberta suurim võitja. Need suhtarvud on väiksemad, aga siiski inimesi oli enam kui 50 000 rohkem kui neid, kes Albertast mujale kolisid Kanadas.
Ja on ikka. On öeldud, et paljudes Alberta linnades, eriti Fort McMurrays on raske liikuda ilma Newfoundlandi numbriplaatideta pikapi nähes. Või provintsi mitte-ametlikku lippu, roosa, valge ja rohelise värvidega, mis peegeldavad iiri juuri, kusagil maja ees lehvimast. Või kõrtsis kuulda selgesti äratuntavat njuufi murrakut, taustaks nende elav tantsumuusika, aga tihti kuuldes ka emotsinaalseid kurbi ballaade.
Newfoundland on üheks Kanada looduslikuks pärliks uhkes kees. Kes provintsi pole külastanud, peaks seda tõsiselt kaaluma tuleviku reisiplaane koostades. Nagu Albertaski käinud-elanud saavad kinnitada, on seal samuti väga kaunis loodus, hea elada.
Seda üritas kadunud Gordon Lightfoot laulus edasi anda. Kadunud Priit Aruvald eesti pagulasena, isamaast kaugel sündinuna, andis samuti edasi teadmise, et meelitab, kutsub koht, kus linnatuled säravad ja kõrged tornid paistavad. Kodu on seal, kus süda on ja millest laulavad paljud, eriti võõrsil olles.
TÕNU NAELAPEA