Veel 1800. aastate keskel arvati, et Kanada lääs jääb tühjaks ja metsikuks maaks. Kui raudtee ehitamine Winnipegist üha kaugemale preeriaaladele suundus ja kui Kanada tollased valitsejad 1872. a. kehtestasid idas Dominiooni Maa Seaduse, muutus olukord.
Selle seaduse alusel oli sisserändajail võimalus peaaegu rahata omandada maad, hiljem kuni 640 aakrit isiku kohta. See sõnum levis üle maailma. Seda kuulsid nii Eesti talupojad kui ka Venemaa laiadele aladele elama asunud eestlased. Esimesed hingemaa otsijad jõudsid Kesk-Albertasse, Edmontoni ja Calgary vahemaadele 1899. a. Aja jooksul tekkis sinna viis taluasundust, milledest suuremateks said Eckville'i, Stettleri ja Lethbridge’i piirkonnad.
Üldiselt olid inimeste püüdlused ja katsetused umbes samasugused. Kodude loomine tolleaegse tehnoloogiaga oli ränkraske. See nõudis sitket pioneerivaimu ja iseseisvate peremeeste ja perenaiste vaimsust. Huvitav on sellega kõrvutada, et esimeste eestlastest asunike hulgas oli kohati väga sügavalt levinud viha varasemate sakslastest parunite vastu kodumaal, kellele tsaaririik oli andnud maa valitsemise ja teinud talupoegade elu raskeks. Eesti Vabadussõja võidu üheks teguriks oli samuti hilisem maa saamise lootus, mis ka teostus maareformiga. Varasemad väljarändajad jäid aga mingi unistuse udusse ja uskusid, et ka kommunism vaest inimest aidata tahab.
Nii oli ka Alberta asundustes punaseid ja usuvastaseid vaateid, mis ühiskondlikku head läbisaamist halvendasid. Eckville'ist läks üks väike grupp eestlasi koguni tagasi Venemaale. Kogesid seal koledusi, kuid tagasisõiduks olid vanad säästud lõppenud. Paaril neist see siiski õnnestus. Mõistagi said asunikud ka ise aru, et kommunismil pole kohta iseseisvate ja suuremale jõukusele püüdlevate inimeste hulgas.
Lõuna-Albertas sai üks eesti suurfarmer Erdman nii rikkaks, et käis eralennukiga oma põldude viljakasvu vaatamas ja sügisel saatis rongitäie vilja turule. Temast saigi Alberta nisukuningas.
Alberta vanaeestlased harrastasid muusikat ja sporti; peeti hariduslikke loenguid, oli aktiivne usuelu jne. Eckville’i ja Stettlerisse ehitati seltsimajad, kus olid ka raamatukogud. Kui uut juurdekasvu enam polnud, vaibus ka seltsielu. Lapsed läksid linna koolidesse ja ei tahtnud hiljem talunikeks saada. Eesti keel hakkas lonkama. Eesti Vabariigi perioodil sinna elama asunute ajel virguti uuesti, kuid siiski ajutiselt. Alles uuseestlaste Kanadasse saabumisega pärast II maailmasõda läks kõik uuesti ühisel nõul ja jõul käima.
Edmontoni, Calgary'sse ja Baronsisse asutati Eesti seltsid. Edmontonis hakati korraldama ühiseid töökoosolekuid, arendama koostööd teiste balti ja skandinaavia gruppidega, koos käima Alberta selleaegse valitseva Social Credit Partei hoones, organiseerima raadiosaateid Eesti kohta, saatma sõnumeid lehtedele jne. Eckville kujunes ühisteks suvepäevade kohaks. Calgary's sai tantsitud rahvatantse ja tehtud muusikat. Nii oli lõbu laialt, kuid pikkamööda vaibus hoog, sest midagi uut ei tulnud juurde.
Tardunud olukorrast tuldi välja Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni alakomisjonide loomisega kõigil eestlaste suurematel asualadel (ka Albertas) 1960-ndate lõpul. Suure huviga võeti Toronto komisjoni esindajaid vastu Eckville'is toimunud jaanitule kokkutulekul. Pidasime seal kõnesid ja tegime intervjuusid. Taluväravatel tervitati külalisi tervisejookidega. See oli südamest tulnud vaimustus, mis näitas, et ollakse sisemiselt ikka eestlased. Stettleris anti mulle lugeda seltsi protokolliraamatut, millest olulisemaid osasid lindile lugesin. Seal oli ka punameelsete asunike arvamusi.
1999. a. pühitseti Stettleris Kanada eestlaste 100. juubelit. Kohalik eestlaste seltsimaja oli põhjalikult remonditud. Oli arvukalt külalisi nii Kanadast kui USAst. Emakeele kaotanud asunike kaugemad järeltulijad ja nende abikaasad olid õppinud eesti keelt laulutundides, et juubelil eesti keeles esineda. Seltsimaja seinad olid täis asunike sugupuid ja nende kirjeldusi. Tunti uhkust ühise eesti päritolu üle, mis ajendas neid edaspidi Eestisse ja Krimmi täiendavat teavet otsima minna...
2005. a. oli eestlaste hulk jäänud väiksemaks. Nii said nad kokku Alberta Eesti Seltsiks, sisuliselt ühise päritolu identiteediga inimeste koondiseks või teisisõnu Canadians of Estonian origin. Kas see ei pane edasi mõtlema ja tegutsema?
Alberta vanaeestlastest asunike lugu
Arvamus
TRENDING
