Mullu 8. veebruaril korraldatud IRL-i Suurkogul ei mahtunud sama erakonna liige Aldo Kals oma sõnavõtu sooviga võrdväärselt teiste ettekannete formaati ja seetõttu jagas Nokia kontserdimajas esitamata jäänud mõtteid Maalehe veebis. Täna õhtul pöördus tuntud ühiskonnategelane Eesti Kodanikuajakirjanduse seltsi poolt toimetatava Külauudiste portaali poole palvega, et päeval toimunud IRL-i Suurkogul esitamata jäänud ettekanne siiski avalikkusele teatavaks tehakse.
Tänane üritus on sattunud erakonnale raskele ajale. Kunagi ülipopulaarne erakond on hetkel madalseisus. Ometi oleme valitsuskoalitsioonis ja võiksime kõige kõrgemal tasemel Eesti asja ajada. Pole kunagi hilja oma vigadest õppida ja suunda muuta. Eriti sobiv on seda teha uute väljakutsete ootel olevas erakonnas.
Mis on see, millega meie erakonna valijad rahul pole? Me loeme end isamaaliseks erakonnaks, aga isamaalist poliitikat on meie tegevuses vähevõitu. 27. märtsi “Postimehes“ lobises üks Moskvas soosingus olev Eesti ettevõtja välja, et on uue piirilepingu sõlmimisel niiditõmbaja! Niisiis oleme majandusringkondade ja võibolla veel kellegi survel esirinnas sellesama isamaa lammutamisel! On arusaamatu, kuidas meie erakond saab tegelda Eesti Vabariigi jagamatust rõhutava põhiseaduse taustal riigipiiri kahjuliku muutmisega?
Kõne all on ei rohkem ega vähem kui Saaremaa suurune maaloovutus. Majandusteadlased on hinnanud selle väärtuseks vähemalt triljon eurot. Miljonilise rahvaarvu puhul oleks iga selle liige miljonär, kui me seda piirilepingut ei sõlmiks. Õnneks on meie erakonna liikmed valitsuses ja selle nn. uue piirilepingu saatus on meie kätes. Tõusva päikese maa eeskujul ei saa Eesti-Vene läbirääkimiste teemaks iialgi olla loovutuslik piirileping!
Palun seista Eesti terviklikkuse eest ja siis mitte imestada, et oleme kõikvõimalikes küsitlustes jälle tipus! Järgmistel Riigikogu valimistel võime kasvõi üksi valitsuse moodustada! Nii lihtne see ongi – teenige Eesti Vabariiki ja me ei pea tõmblema viieprotsendilise valimiskünnisega! Kahjuks oleme selle valijaskonda erutava teema maha mänginud, kuigi suur osa meist eesotsas Helir-Valdor Seederiga pole uut piirilepingut kunagi toetanud. Paljud meie senised valijad andsid oma hääle just piirilepingu tõttu Riigikogu kahele uuele erakonnale! See on meile valus õppetund, millest oleks aeg järeldusi teha!
See pole aga veel kõik. Nn. uus piirileping puudutab 5,2% Eesti territooriumist. Mõni teema haarab Eestit aga sajaprotsendiliselt. Näiteks demokraatia, sõnavabaduse ja tsensuuri teema. Toon näite: 23. aprillil 2015 kirjutasid 120 Eesti avaliku elu tegelast Riigikogule ja Eesti rahvale piirilepinguvastase avaliku kirja. See saadeti peaaegu 40 meediaväljaandele. Küsimus Teile, kas olete sellest kirjast midagi kuulnud? Vaevalt, sest kellegi karvane käsi, usutavasti mitte karu oma, pani selle avaldamisele keelu. Olukord väljendusvabaduse vallas on täna tunduvalt hullem, kui vene ajal! 1980. aasta 28. oktoobril avaldatud 40 kirjast teadis tänu välisraadiole paari päeva jooksul kogu Eesti rahvas. Kõnealusest 120 kirjast ei tea tänaseni peaaegu keegi midagi. Ometi on allakirjutajad sama auväärsed Eesti elu tegelased, kui 40 kirja puhul. Kahjuks pole siin tegemist erandiga. Piirilepinguvastaseid muidki kirjutisi Eestis ei avaldata, olgu nende autoriteks kasvõi akadeemikud, professorid või teaduste doktorid! Ajalugu on näidanud, et demokraatia häving tähendab Eestis meie riigi hävingut. Kui me ka selles valdkonnas ei suuda midagi ära teha, siis võime valmistuda mitte oma riigi 100. sünnipäevaks, vaid matusteks. Seal istume peielauas koos suukorvistatud ajakirjandusega. Kas me ei ela illusoorses riigis, mida arvame oma olevat? Tegelikult juhitakse meid hoopis mujalt. Need on karmid sõnad, aga palun tõestage vastupidist!
Kui tohib, siis veel üks vahemärkus. 1960. aastal panid koolipoisid, kes 1992. aastal meheeas asutasid ERSP Pärnu-Jaagupi osakonna, telefonipostile Eesti Vabariigi 42. aastapäeva meenutava lendlehe. Käesoleva aasta 26. aprillil panid need isamaalased samale postile kõnealuse 120 kirja, kuna vabas Eestis ei õnnestunud üheski ajakirjandusväljaandes seda avaldada.
Palun vabandust, kui ma oma jutuga märki ei tabanud. Oleme peaaegu kõik spordiharrastajad, aga krossijooks pole meie kõige tugevam ala. Seepärast püüdkem oma erakonnas mõttevahetuse korras tõde leida ja Eesti riigi ning rahva hüvanguks töötada! Olen erakonna patrioot ja soovin oma erakonnale ja uuele juhtkonnale ainult edu!
Aldo Kals,
Muhu saarel
