Aleksandr Solženitsõni romaan, Üks päev Ivan Denissovitsi elus, ilmus Hruštšovi sulaperiodil, see mis lühidalt toimus Stalini isikukultuse ja Brežnevi stagnaperioodide vahel. Raamat vapustas lugejaskonda. Orjatöölaagri argipäev esmakorselt ilmus trükkis realistlikult ja lausa vastandvärvides seniaja pettekujutlustest; nt. Maksim Gorky toimetatud kogumik, Valge mere kanal, kus üleskiideti parandava töölaagri saavutusi. Tegelikult, kanali tööorjad surid kümnete tuhandete arvus. Ning tarbetult, kui lõpuks avastati et kanali vesi polnud piisavalt sügav mõeldud laevanduseks.

Ägedalt, lugejaskond kahmas Solženitsõni üllatava loo ja seda arutleti erutusega. Pärastpoole, õieti ligi kümne aasta jooksul, enam kui kaks tuhat endist vangi saatsid Solženitsõnile oma mälestusi laagri läbielamustest. Nendest ta valis imponeerimavad, kokku 227, põimis nende lood kokku ja täiendas neid oma kogemuste- ja uuringutega. Sellest sündis raamat, Gulagi Arhipelaag, kolmes mahukas köites mida ta pentsikult, ent järelmõeldes sobivalt nimetas: kirjandusliku uurimise katseks. Ühtlaselt, oleks võinud seda iseloomustuda kui, kollektiiv autobiograafia.

Raamat Gulagi Arhipelaag pääses Nõukogude Liidust vaba maailma a. 1973. Kiiremas korras oli tõlgitud prantsuse, saksa ja inglise keelde; tänaseks juba 30 keelde. On tekitanud nördimust kui ka elevust.

Vasakmeelsed on vihaselt pahandanud et, Solženitsõni moonutas ajaloolist tõtt. Moskva Novosti kirjastusest ilmus vastuväide inglise keeles: Solzhenitsyn’s Archipelago of Lies. Hägune tekst on raske uskuda usaldavate andmete puudumise alusel. Seda veel, kui autor suvaliselt nendib et, Solženitsõn on usuhull kes igatseb tsaari autokraatia taastamist, et on imperialistide sabarakk jms. Teine kriitik väitis et, Solženitsõni sugupuus varitseb juut. Kuidas see puutub raamatu teemat lehkab kahtlaselt.

Üleüldiselt, Gulagi Arhipelaagi loeti vähe. Mõistagi, Nõukogude Liidus seda polnud saada, mittegi iseavaldatud (ehk, samisdati) kujul. Välismaal, raamatu sündmused, ohvrid ja kurjasüüdlased, oma tohutu arvus, olid enamasti tundmatud. Euroopa ülikoolides, eriti Prantsusmaal, konutasid vasapoolseid nuriharitlasi kes hindasid Nõukogude Liitu kergeusklikult nagu lihtsalt petevavaid lapsi. Režiimi kurjus oli ähmaselt neile ka teada, aga nende meeles, üllad ideaalid trumpasid puudeid. Lausa halenaljakalt, Nõukogude Liidu põhiseadus tagas iga tuntud isiku vabadust, õigust ja veel lisaks, kehtestamata kollektiivõigus rahvaste enesemääramiseks. Lääne vasakpoolsed tajusid säärases pettuses piisavat põhjust režiimi soosimiseks. Sellegipoolest, ümber asuja oli haruldane nähe.

Lääne vasakpoolsed, need kes kiidulauluga reisisid sinna külalistena, vältimatult pöördusid tagasi. Seda viletsust mida peeti kõlblikuks, vaid teistele, neile ei sobinud. Saksa kirjanik Lion Feuchtwanger oli, mitme hulgast vaid üks, kes ei jõudnud Nõukogude korda ära kiita, konstateerides et seal õitseb ehtne vabadus, eristades seda läänes toimuvas äbarik ehk võltsvabadusest. Nõukogude Liidus ta viibis kaks nädalat enne tagasipöördumist Prantsusmaale, kus ta jätkuvalt kiitis Nõukogude korda. Aga briti kirjanik, George Orwell, oli umbusklik ja tabavalt märkas et, mõni idee on nii tobe et, ainult haritud inimene suudab seda uskuda. Võiks lisada et, ülikooli linnakus luiskajal on vaba voli.

Gulagi arhipelaagi avalikustused ei õõnestanud vasakpoolsete veeneid. Selle asemel väideti et, karmid abinõud on hädavajalikud kommunismi ehitamiseks. Ometi, Stalini ise kinnitas et, mune tuleb katki lüüa omleti tegemiseks. Selle peale, George Orwell pilkavalt küsis, “Where’s the omlet?” Leebemad vasakpoolsed teesklesid üllatust, olgugi et režiimi julmus oli üldjoontes kõikile teada. Sihilikult vaadati neist mööda.

Solženitsõni paljastused oleks pidanud põrmustama Nõukogude Liidu mainet, aga paraku, tegid vähe. Kroonumeelsete kisa peale, Solženitsõn pakkus peensuseni vaidlustada raamatu sisu. Et keegi ei astunud välja, vaikivalt tunnistas et, Solženitsõn seisis graniidi peal.

Umbes kakskümmend aastat enne Gulagi arhipelaagi ilmumist, Nikita Hruštšov oli juba muserdanud Nõukogude Liidu mainet jahmutava salakõnega NLKP XX Partei kongressile, a. 1956, kus ta valas Nõukogude Liidu kuritegevuse Stalini krae vahele, avalikustades kuidas a. 1937-1938, Stalin mõistis surma 680.500 parteilasi ja sõjaväe ohvitseri. See oli köömes, kui võrrelda koguni miljonitega keda suruti Gulagi kuristikku.

Hruštšov sellega kindlustas oma seisundi võimuredelil. Juhuslikult, ka sellega säilis Lenini mainet. Vasakute katekismus tänapäevani konstateerib kuidas Lenini varajane surm tõkestas paradiisi loomist kommunismi kujul.

Nõukogude režiim oli Solženitsõni peale meeletult vihane sest, Gulagi arhipelaag määratles ilges detailis, kuidas Nõukogude kriminaalsus algas kohe esimesel päeval; tähendab –– Leniniga. Selgelt, see kõlas režiimile talumatult, nagu pühaku teotus.

1920. a. Briti filosoof, Bertrand Russell, oli vaid üks lääne intellektuaalide hulgast kes reisis Nõukogude Liitu et, oma silmaga vaadata kuidas kommunismi ehitamine edeneb. Talle korraldati potjomkenlik vastuvõtt; näidati vaatamisväärsusi ja tutvustati talle tuusi. Ta usutles Lenini omaette tema kabinetis. Enam kui tund aega, nad arutasid mitmesugusi küsimusi. Muu hulgas, Lenin tunnustas et, kommunismi on raske kehtestada riigis ülekaalukalt koostatud harimatu talupoegkonnast.

Selle peale Russell juhtis jutu täbara teemale –– kuidas talupoegi peteti. Põllusaaki vastu neile anti väärtusetu paberlipakaid. Paljuütlev on see et, Lenin sai selle peale naerida. Seesama soosis iga valet, väärust, viletsust ja isegi juhusliku ebaõnne, mis kiirendaks revolutsiooni lahvatamist. Lenin samuti jälestas Beethoveni muusikat, rahustava ilu pärast mis aeglustab ajaloo rongi tormamist hiilgava ajaloo lõppstaadiumi.

Sellest paistab kuidas Lenin, ka kommunistid üldiselt, eraldavad head halvast ja tõtt valest. Teadagi, nad on sõjakad ateistid, kes raudselt usuvad et oma sotsialismi variant on teaduslik. Räigelt eksib see kes on lahkarvamusel, kas totrusest või kurjast. Puuet ravib etapp parandava töölaagris. Kui sellest ei piisa, muud pole teha kui kihutada tina uba kuklasse.

Filosoof Friedrich Nietzsche ammu pani tähele et, kui Jumalat pole, siis kõik on lubatud. Sellest õudne näide oli Lenin sõnaselge nõue et, teatud arv süütuid inimesi tuleks hukkata et teised oleks siis terroriseeritud ja lihtsam karjata kommunismi poole.

Ateist on läänes tuttav kuju. Mõni on ka lugupeetud, nt. Bertrand Russell, kes kirjutas raamatu, Why I’m not a Christian. Ent, tema moraalinormid olid ristiusuga kookõlas. Kohe raudselt, ta oleks Lenini ebaõigluse ja kurja vastu. Ateismile vaatamatu, Russell oli lääne tsivilisatsiooni kasvandik; see mis asub Jeruusalemma, Kreeka ja Rooma klassikalise kultuuride postamendil.

Kommunist on täiesti ebaharilik ateist. Ideoloogia alusel, ta väidab et inimene pole looja kooming; pigem, aineliste tingimuste kujund. Täpsemalt öeldes, inimese meelt ja käitumist täiesti kujundab ajalooline materialism; see mis on jaotab inimkonda tööandja ja töövõtjateks; ja käivitab klassivõitlust. Võiks väita et, marksism on lääne tsivilisatsiooni ebard sünnitis.

Solženitsõn sündis revolutsiooni a.1918. Ülikoolis, esialgu õppis matemaatikat ja füüsikat; lõpetamise peale, ilukirjandust et rahuldada juba lapsepõlvest seisnud soov salvestada vene revolutsiooni lugu. Ta oli igatpidi truu nõukogude kodanik.

Kui sõda läks lahti, teenis rindel. Eksis kui varjatud sõnumis sõbrale, küsitles Stalini pädevat sõjajuhtimist. Teda areteeriti ja sealt algas kannatusrada läbi laagrite. Eeluurimis vanglas toimus saatuslik kohtumine. Esimeste kongikaaslaste hulgas istus eesti jurist, Arnold “Kuldsuu” Susi; Peterburi ülikooli laureaat tsaari ajast. Eesti ajal, Susi õppis Tartu ülikoolis juurat ja täitis prominent ametikohte. Ta oli viimane Vabariigi haridusminister. Okupatsiooni algusel, teda areteeriti kurikuulsa, § 58 alusel mis käsitleb nõukogude isamaa reetmist.

Susi oli läänemeelne polüglott, tuttav mitme riigi põhiseaduse- ja koodeksiga mille põhimõtteid, ta seletas Solženitsõnile. Ta hingas teistsugust õhku, Solženitsõni sõnatsi. Nende kohtumiseta, päris kindlasti, ajalugu oleks kulgunud teisiti. Susi mõjul, Solženitsõnist sai dissident ja vabadusvõitleja.

Mitu aastat hiljem ja jälle vabaduses, Susi pere varjas teda nende suvilas, Tartu lähedal, kus Solženitsõn jätkas Gulagi arhipelaagi kirjatöö. Veel hiljem, raamatu käsikirja smugeldati Eesti kaudu vaba maailma, a.1973.

Aegajalt, teda oli ka näha Tartus, Werneri kohvikus.

Mis on siis Solženitsõni püsiv pärandus? Tema sõna jõud mängis silmnähtava osa Nõukogude Liit kokku varimisega. Kommunistid kes tänapäeval valitsevad mujal maailmas ei saa enam mõnuleda aukartuse auras. Nende prestiiž on laias laastus õõnestatud. Nad näevad välja nagu jõhkrad pättid, nii nagu nad on. Marxism-leninism on vaba maailma ülikoolides moest märkavalt soikunud.

Kultuur

TRENDING