Augustipalavuses vabaks rabelenud Balti riigid tegid ainuõige otsuse. Riigikogulase Aleksei Lotmani hinnangul on iseseisvuse väljakuulutamine 1991. aasta 20. augustil paljuski põhjus, miks Eestil on läinud hästi võrreldes näiteks Tšetšeeniaga.

Vahel seatakse meie iseseisvuse taastamise tähtpäeva – 20. augusti – ajalooline tähtsus küsimärgi alla. Küsitakse, mis tähtsust saab olla sellel, et ENSV konstitutsioonil põhinev moodustis, mida ju ülemnõukogu tõepoolest oli, kinnitas Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust, mis de iure oli kogu aeg olemas.

Ent ajalugu ei koosne vaid juriidilistest konstruktsioonidest. Just 20. augusti otsus tõi kahe päevaga kaasa tunnustuse Islandilt ja diplomaatiliste suhete taastamise kõigest neli päeva pärast tunnustamist. Uks Eesti tagasitulekuks maailma vabade riikide sekka oli avatud.

Mõned küsivad vastupidi, et mida see otsus andis, sest mõni kuu hiljem lagunes Nõukogude Liit nagunii ja kõik nn liiduvabariigid said iseseisvaks. Kuid põgusast pilgust postsovetlikule poliitilisele kaardile piisab veendumaks, et kolme end augustipalavuses vabaks rabelenud Balti riigi otsustavus oli ainuõige.

See, koos juriidilise järjepidevusega, aitas meil selgelt eristuda ja liikuda Venemaa mõjusfäärist välja. Nõukogude Liidu lagunemisega tekkinud riikidel on see tee osutunud hoopis vaevarikkamaks.

Vaadakem asja ilma roosade prillideta: Venemaa poliitiline areng on kõike muud kui rõõmustav. Olen pidanud sellest ka korduvalt Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungeil kõnelema, viimati näiteks juunis. Kõne all oli inimõiguste olukord Põhja-Kaukaasias, kus valitseb seadusetus, karistamatus ja terror.

Rahvas kannatab kahelt poolt tema vastu suunatud julma vägivalla all: ühelt poolt Vene föderaalvõimud ja nende kohalikud käsilased, teiselt poolt aga aastaid maa sisse taotud vastupanuliikumine, mis üha enam kaldub islamifundamentalismi ja terrorismi. Kuid just võimude teostatav terror on totaalne ja valitsev.

Eriti hull on olukord Tšetšeenias, kuid ega Dagestani ja Inguššia seis pole ka kiita. Nagu sellistel puhkudel ikka, on just naiste inimõigused kannatanud kõige rohkem. Muu hulgas on pruudiröövid muutunud tavapäraseks ja võimud kiidavad seda heaks.

Nagu ütles Venemaa võimude õnnistusel maad valitsev Ramzan Kadõ­rov, kelle pildid Suure Vennana vaatavad seintelt allasurutud rahvast: «Naist tuleb vaadelda mehe omandina.» Seega õigustab Vene föderaalvõimu kohalik käsilane orjapidamist.

Sarnaseid väljaütlemisi on esitanud ka kohalik inimõiguste volinik (!), kes õigustab noorte naiste metsikut tapmist sellega, et need olevat «unustanud mägilasnaiste käitumistavad». Väita, et sellised olevat tšetšeeni rahva põlised tavad, on täielik jama. Kas keegi mäletab näiteks maa kahte vabalt valitud presidenti, Džohhar Dudajevit ja Aslan Mashadovit, kelle mõrvasid Venemaa eriüksuslased, midagi sellist väitmas?

Loomulikult pole naised vaid passiivsed kannatajad. Pole juhus, et Tšetšeenias toimuva kõige kindlameelsemate paljastajate hulgas oli kaks naist: vene ajakirjanik Anna Politkovskaja ja tšetšeeni inimõiguslane Natalja Estemirova. Nagu lugejad küllap mäletavad, mõrvati mõlemad. Nagu teada, ei ole mõrvareid seni leitud. Nagu kõik ilmselt mõistavad, ei oleks võimude osaluseta selline asi võimalik.

Õigusriigist ei saa rääkida maal, kus kas või ühes regioonis valitseb säärane olukord. Kuid ka paljudes teistes Venemaa osades on asjad vaid veidi paremad.
Igal aastal tapetakse Venemaa erinevates kohtades võimude suhtes kriitiliselt meelestatud ajakirjanikke ja inimõiguslasi (Anna Politkovskaja tapeti ju ka oma kodu lähedal Moskvas).

Opositsiooni meeleavalduste jõhker laialipeksmine on tavapärane, nagu võisime viimati näha 31. juuli BBC uudistes. Äri eelduseks on korruptiivsed kokkulepped võimudega, neist keeldujat ootab pikk vangistus, nagu teame Mihhail Hodorkovski juhtumist.

See kõik on kokku võetav väljendiga «Killing justice in Russia» (mida võib tõlkida nii õiguse tapmiseks Venemaal kui ka Venemaa tapvaks õiguseks), nagu kannab pealkirja avalik kiri, millele on alla kirjutanud mitmed rahvusvaheliselt tuntud inimõiguste eest võitlejad ja ekspoliitikud nagu Vaclav Havel, Desmond Tutu ja Gri­gori Javlinski.

Võib ju küsida, kuidas Venemaa jõhker sisepoliitika meisse puutub, kuid selline arvamus pole mitte üksnes küüniline, vaid ka lühinägelik. Sisepoliitilise toorutsemisega kaasneb välispoliitiline agressiivsus, mis väljendus ilmekalt Gruusia ja Moldova osalises okupeerimises. See, et meil on läinud teisiti, on augustipäevadel alguse saanud tegusa, vabale maailmale orienteeritud poliitika tagajärg.

Selle kõigega pole tahetud Venemaad demoniseerida ega soovitud sidemete katkestamist, olgu need majanduslikud, kultuurilised, poliitilised või inimlikud. Kindlasti tuleb Venemaal käia ja tutvuda kõige heaga, mida meie suurel naaberriigil pakkuda on. Kindlasti tuleb hoida silmad lahti kõige positiivse suhtes ja selle vahendamine kodus on väga teretulnud. Ent silmad ei tohiks olla nii pärani, et kogu puru, mida sinna aetakse, tõe pähe võtta.

Venemaa on meie suur naaber ja tema suhtes sõbralik poliitika on kindlasti meie huvides. Ent sõbralikkus Venemaa suhtes ei tähenda selle ebademokraatlikule valitsusele takka kiitmist. Vastupidi, iga ebademokraatliku maa suhtes sõbralik poliitika peaks toetama sealseid demokraatlikke liikumisi ja kritiseerima valitsusi. Tõeline Venemaa sõber on vene demokraatide ja inimõiguslaste sõber.

Vene demokraadid on algatanud aktsioonid kogunemisvabaduse toetuseks. Vastav vabadus on kirjas Venemaa põhiseaduse (mis oma olemuselt on ju päris demokraatlik) 31. paragrahvis. Ja selle tõttu peetakse üle Venemaa 31. kuupäevadel (neil kuudel, kus on vastav arv päevi) selle vabaduse kaitseks meeleavaldusi, mida võimud paraku tavapäraselt laiali peksavad.

Euroopa Rohelised on algatanud toetusmeeleavaldused üle Euroopa. Ma arvan, et tõelist sõprust vene rahva vastu saame näidata üles selle algatusega ühinedes. Sest aidates kaasa vabaduse edenemisele Venemaal, kindlustame ka oma 20. augustil 1991. aastal taastatud vabadust.

Autor on roheliste erakonna liige.

Märkmed: