Lesk Maire meenutas üht lahkumiseelset hetke, kui kunstnik ise vaatles oma kodus seintel olevaid maale ja ütles: „Kui ma peaksin lahkuma, saate te minu eest elavaks.“
Alfred Karu oli mõneti olnud tagasihoidlik looja, grupinäitused ei suutnud tema loomingu suurust kunagi ulatuslikult esile tuua. Nüüd see üllatas, peaaegu pani jahmatama oma rikkuse ja kõrge tasemega, aga ka looja sügava vaimse jõu ja sisemise filosoofiaga, mis arvuka väljapaneku juures pääses esile.
A. Karu sündis Viljandimaal, kus ta juba noorena sai juhendeid kohalikelt kunstnikelt nagu Ott Kangilaskilt ja teatrimehelt Kaarel Söödorilt, kes oli ka hea kujutav kunstnik. Maapakku minnes võttis ta ainsa varana kaasa elava kunstitaju ja -ande, mida hakkas arendama ja täiendama.
Tutvumine soome neiuga viis abieluni, nii jäigi Alfred Karu Soome, kus osales ka kunstielus. See sai talle saatuslikuks, kui pärast vaherahu N. Liiduga nõuti soomlastelt eestlaste loovutamist. Mehed arreteeriti ja saadeti teele Venemaale. Sõprade poolt organiseeritud põgenemiskatse õnnestus ja A. Karu pääses Rootsi, kuhu talle perekond järgnes.
Soomes viibides oli ta sattunud sealsete mõjude alla, tema loomingus peegeldus põhjamaine loodus ja inimesed, kuid ka kodumaise pärandi lihtne väljendus. Soome vanglas valminud tööd rääkisid olukorra tõsidusest ja meeleheitest, mida püüti kunstilise tegevusega leevendada.
Rootsis mõjutasid kunstnikku tema kolleegid ja seal jäi tema peamiseks aineks Põhjala loodus kogu selle mitmekülgsuses. Kui saabus aeg siirduda Kanadasse, tõi ta siia kaasa oma arendatud stiili, Euroopas omandatud praktilise pildiraami valmistamise oskuse ja julge pealehakkamise.
Kanadas oligi tema kõige pikem loomeperiood. Torontos oli juba ees grupp eesti kunstnikke, kel oli sidemeid siinse kunstieluga, peamiselt eestlastega. Nii liitus Karu ka nendega, kes asutasid Colour and Form Society ja seejärel Eesti Kunstnike Koondise Torontos. Seal sai ta esinemisvõimaluse nende grupinäitustel. Aga Alfred tundis vajadust minna sügavamale loomingu filosoofiasse, seda igati läbi tunnetada, enne kui tegeliku loomistöö juurde asuda, nii et iga joon ja koloriidivarjund saaks läbinisti kunstitõeks.
Seda skulptuurset meeleolu väljendas ta ka soomepoiste mälestustahvli loomisel, mis on paigutatud Peetri kirikusse ja mille koopia asub Tallinnas Kaarli kirikus. Must graniit on pandud kõnelema ajaloo tõsisemast kurbmängust, sõjas hukkunud meeste mälestusest.
Karu on käinud läbi kunstivoolude maailma; imetlema on pannud tema moodsad värvidemängud. Milliseid ülesandeid ta on küll pidanud enne eneses lahendama, kui need teosed on hakanud tema loomingust kõnelema! Nüüd kannavad need kõik oma ilutunnetuslikku läkitust. Näitusel jääb eriti kõlama Lapimaa maastik.
Kunstnikku jäid vaevama talle ülekohtuselt osaks saanud vanglapäevad ja ta on püüdnud neist oma loomingus vabaneda uute tööde loomisega. Mälestusnäitusel ehk ta sellise momendini jõudiski, kus näitus kujunes soojaks elamuseks külastajaile.
Näituse avamisel rääkis tütar Marjut Karu-Nousiainen oma isast kunstnikuna, siis Hannes Oja kaaslasena Soome armees ja soomepoisina Kanadas. Soojema pildi joonistas Abel Lee temast kaasloojana ühise kunstitõe otsinguil. Soome suursaadik Ottawas Ilkka Ristimäki käsitles kokkupuuteid Karu kunstiga. Lõpuks jagas kunstniku abikaasa Maire mälestusi maakodust, mis oli A. Karu loomingu lätteks ja rääkis lahkunud kunstniku vaadetest. Tegija võib küll lahkuda, kuid loov kunst jääb alatiseks elama. Seda Alfred Karu mälestusnäitus ka tõendas.
Näitus leidis suurt tähelepanu, galeriiruum oli külalistega täidetud, kiidu- ja tunnustussõnu kuuldus mitmes keeles. Loojana elas Karu kuni viimaste aastateni. 1997. a. toimus Soomes Haminas, mis oli A. Karu jaoks murrangulise tähendusega linn, tema personaalnäitus.