Rein ja Viivi Lepik EWR
Vastavalt oma plaanidele olime Sydneys just XXIV Eesti Päevade ajal. Estonian World Review poolt volitatuina teeme siinkohal väikese ülevaate nende päevade ajal toimunust.
Et pidustuste köögipoolest veidi ülevaadet saada, käisime nii Eesti majas kui ka Tap Galeriis korraldajatel abiks. Viivi oli meelitatud, kui galerii kujundamisel teda korduvalt nõu andma kutsuti, öeldes, et tal on hea maitse. Kust nad seda küll teadsid? Olime ju alles tuttavaiks saanud.
Eesti Päevade avaakord oli 27.detsembril Sydneys St. Stepheni kirikus. Ilusas kirikusaalis läbi viidud jumalateenistus oli hingeminev. Osalesid 3 Austraalia eestlaste koguduste kirikuõpetajad, pearolli kandis Sydney Jaani koguduse õpetaja Meelis Rosma. Tavakohaselt kõlasid kirikus kaunid laulud, mida esitas täienenud koossseisuga segakoor „Lõke“. Austraallasest estofiili Kieran Scotti eestvedamisel esinenud koor esitas nii kirikulaule kui ka eesti koorimuusikat, mida kirikulised kaasa lauldes kenasti toetasid.
Peale jumalateenistust järgnes samas kirikus XXIV Eesti Päevade avamine. Sisse toodi Eesti ja Austraalia lipud, samuti Austraalias elavate eestlaste erinevate ühenduste lipud, peeti tavapäraseid kõnesid ja lauldi eesti laule. Pikema sõnavõtuga esines päevade peakorraldaja Peeter Muttik. Peale Eesti Päevade avatuks kuulutamist lauldi Austraalia ja Eesti hümne ning sellega oli päevade avaakord läbi saanud.
Näituse avamine oli sümpaatne. Esindatud olid nii maalikunst, käsitöö (kudumid, rahvariided, ehted), keraamika, tarbekunst. Kohal olid paljude tööde autorid, kellega oli tõeliselt huvitav juttu vesta.
Järgnevalt pidi rahvas rändama Darling Harbourisse, kus leidis aset Eesti Päevade avapidu. Kenasse Doltone hoonesse kogunes ca 300 inimest, palju oli märgata vanade tuttavate taaskohtumise rõõmu, muidugi tekkis õhtu jooksul ka palju uusi tutvusi, söödi-joodi, jälgiti kultuuriprogrammi. Õhtu üheks ilusamaks hetkeks oli just Sydney Eesti Päevade puhuks loodud laul, mille autoriks on Austraalias väga vaadatava telekanali Kanal7 reporter Paul Kadak. Laulu esiettekanne kõlas ilusasti ja kandis ka päevade sõnumit.
Rahvas ootas põnevusega Eestist külakosti toonud Nukuteatri esinemist. Näitlejate meisterlikkus leidis õhtu käigus kinnitust, aga see oli vaid tuulepuhang enne tormi – järgmiste päevade esitused olid tõeliseks meistriteoseks. Tuntud lauludega esinesid Jaagup Kreem ja Kaire Vilgats, hiljem ka Nukuteatri bänd. Selliselt lõppes esimene festivalipäev.
Reedel, 28. detsembril toimus ka mitmeid sportliku kallakuga ettevõtmisi. Golf, võrkpall ja muud rannamängud jäid meie haardeulatusest välja, nn. Halli Hundi Jooks toimus aga suisa kesklinnas, kuulsas kvartalis nimega Sydney Rocks. Ega seal küll just eriti ei joostud, rohkem jalutati legendi juhatusel ühest kontrollpunktist teise, kus tuli erinevaid ülesandeid täita. Tuli leida infotahvlilt mõni nimi või aastaarv, teha grupipilt, tantsida Macarenat jne.
Õhtuse programmi juhatas sisse Nukupidu. Etendus oli tõeliselt nauditav, vahetekstid puudutasid Austraalia eestlaste tegemisi, oli mõnusaid naljakilde, nukkude ja laulude osa oli oma tõelises headuses. Sellele järgnes Kaire Vilgatsi esinemine, mida mitmed kuulajad nimetasid Eesti Maja kõige aegade parimaks kontserdiks. Võrratu oli koos publikuga esitatud „Oma laulu ei leia ma üles“, kus saal suurepäraselt solisti toetas.
Järgnenud Eesti Päevade filmifestival pakkus vaatamiseks mitmeid dokumentaalfilme, jäägu kommenteerimine nende osaks, kes said sel festivalil vaatajaina osaleda. Imelik küll, aga kohtusime just siin Eesti Majas Imelikuga, alias Rein Aedmaga, kes Kevade filmis just Imelik oli. Elab ta juba aastaid oma perega Austraalias Brisbane lähistel. Sellest kandist tuleb edaspidi veel juttu.
Sydney lahel toimunud laevareisist ei saa me palju rääkida, sest Estonian World Review esindajaid reisile kaasa ei võetud. Valmistume õhtuseks peoks, kus Jaagup Kreem ja Taavi Langi esindavad ansamblit Terminaator.
Selle foto saatis Rutt Veskimets