Seda tõdes ka lõpetaja Mihkel Kütti oma sõnavõtus, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et tänavune, 53. algkoolilend, oli esimene, mille iga lõpetaja on sündinud ja üles kasvanud ajal, mil Eesti on jälle vabade riikide peres, s.t. pärast 1991. aasta taasiseseisvumist. Enam ei pea paika paguluspõhimõtted — nüüd käiakse eesti koolis võõrsil oma soovil, oma tahtel; eestlane olla on oma teha, eestlane olla on ilus ja hää.
Lõpuaktused on kooliperele ja lehelugejatele oma sisult ja tavalt tuttavad, tuttav on hää, see julgustab nooremaid, rahustab vanemaid, ning rõhutab ülekõige järjepidavust. Jälle need arvud — algkooli lõpuaktusega tuli kaunis lõpp TES-i 56. kooliaastale, ja nagu esimese klassi jõulisest ning lõbusast ühisest luule-etlusest „Neli pilti“ sai näha, on järelkasv olemas. Aktusel esinesid koolikoor Eveli Kõrre juhatusel ja Georg Iltali klaverisaatel ning klaverikunstnikud. 6. klassi pianist Julia Kuuskne esitas kindlalt ja julgelt kõrgtasemel Clementi „Sonatiini sol-mazhooris“, 4. klassi õpilane Katrina Dobson aga „Sleeping Dragon'i“. Ning 4. klassi õpilased näitasid, kuidas olid pähe õppinud luuletuse „Suvi“. Kuid õhtu ja aktus kuulusid lõpetajatele, neile siis ka rõhk siin.
Kombeks on kujunenud esmalt esitada Arved Viirlaidi luuletus „Kingi mulle võti“, mille autor pühendas TES-i Täienduskooli 40. ja Keskkooli 25. juubeliteks 1989. a. Luuletus ühendab noori meie hõimudega, vanaemadega, kes laulnud muruneidude kooris ja vanaisadega, kes veel mäletavad haldjate tarkusi. Ning saalis oli vanavanemaid, kes mäletasid oma algkooli lõpetamist Eesti Vabariigis, nagu see olnuks eile. Jälle see järjepidevus … Lõpuklass oli valinud Kaare Naelapea etlejaks, luuletus oli pähe õpitud, tekst toeks ees, rahvariides neiu jõudis kõlavalt oma esivanemate juurde — me rahva varamusse — võluvõtme, eesti keelega.
53. lend: Miina Bergen, Maiki Cyrwus, Laani Heinar, Julia Kuuskne, Mihkel Kütti (kiitusega), Adam Migur, Kaare Naelapea (kiitusega), Mark Spokowski ja Katrin Tamm saadeti siis ametlikult algkoolist teele. Esimene ja viimane neist ei saanud aktusel osaleda; Miina Bergen on hetkel Eestis, Katrin Tamm viis eesti koolituse läbi kaugõppes, Jõekäärult.
Lõpetajad olid valinud Mihkel Kütti neid esindama sõnavõtuga. Noormees oli õige valik — selge ja puhta diktsiooniga ning mis veelgi tähtsam — ta esines kuiva, eestlasliku huumoriga. Internetiajastu produktina oli Mihkli esimeseks mõtteks lõpukõnet koostades võrgulehekülgedelt otsida, kuidas seda teha või mitte teha. Tuleb vältida ülistusi, tuleb vältida üldistusi, neid kõiki on juba tüütuseni tarvitatud. Ning nooremate koolijütside huvides ei tohi igavalt, pikalt kõnelda. Kuna juba 52 sellist kõnet on peetud, siis kuidas ütelda seda, mida juba varem pole öeldud? Mihkel Kütti tabas juba ülalöeldut, 53. lennu omapära. Nemad lähevad eesti koolide ajalukku siin Torontos kui esimene lend, kes sündinud, üles kasvanud ja õppinud Toronto lasteaias ja koolis siis, kui Eesti oli uuesti vabaks saanud. Mihkel avaldas lootust ja veendumust, et mitte nagu nende vanaisade-vanaemade ajal, jääb Eesti vabaks kogu 53. lennu elu kestel, ja veel sajanditeks. Ta tänas südamest ja nimepidi kõiki õpetajaid, kes on teda ja ta klassikaaslasi armastuse ning hoolega emakeeles õpetanud, aidates neil eestlasteks saada. Pikk ja kestev aplaus kinnitas, et Mihkel Kütti huumoriga vürtsitatud kõne jõudis kooliperele sügavale südamesse. Mida iganes Mihkel ise arvas, selle kõnega oskas ta ennast ja oma lendu eristada kõigist eelnenutest, ehitades sealjuures ühisele tegurile — eestlusele.
Meie ühiskodu, Eesti Maja kinkis lõpetajatele EM aktsiaid. EM esindaja Margot Nortmaa rõhutas aktsiaid üle andes, et omanikuõigustega kaasnevad ka kohustused head asja hoida.
Aktuse lõpus jagati auhindu, esmalt lugemisvõistluse võitjatele, kelle nimekiri on juba siin ajalehes ilmunud. Lõpuklassile oli veel kaks stipendiumi välja anda. Stipendiumi kõige püüdlikumale eesti keele rääkijale lõpuklassis pälvis Mihkel Kütti. Stipendiumi andis üle Sihtkapitali esindaja Lembit Nieländer. Tarvo Hessi nimelise mälestusauhinna kõige vahvamale ja elurõõmsamale õpilasele andis üle Kairi Hess — stipendiaadiks valis klass oma keskelt Julia Kuuskne.
Koolikomitee esinaine Elle Rosenberg lõpetas aktuse, kutsudes publiku ette kooli õpetajad, keda tänati lillekimpudega. Püsti seistes lauldi lõpetajatele ja „koolipapale“ Edgar Martenile, kes sel päeval märkis 85. sünnipäeva „Nad elagu!“. Siis lauldi ühiselt Eesti hümni, lipp lahkus saalist, ja ametlik osa õhtupoolikust oli läbi.
Lõpetajad koos vanemate, õpetajate ja koolikomitee liikmetega siirdusid kristallsaali lõpuklassi lastevanemate poolt korraldatud koosviibimisele, kus nauditi kohvi, vurtsu, võileibu, kringlit, saia, jäätist ja Bento Nouveau sushit, mis kadus laualt arusaadavalt kõige esimeseks.
Toronto Eesti Algkooli 53. lennult võib tulevikus palju loota — nii jäi mitmele mulje, nähes nende ühist sõbralikku ning heatujulist laudkonda. Südamlik tänu kõikidele õpetajatele, eriti Erika Kessale, kes armastusega neid oma tiiva alla võttis, aidates tublidel eesti noortel väljendada ühtesiduvat eesti keelt, kuuluvust meie homsesse, aga ka teadmist, mis on meie varamu ühine pärand.