Riik kuulub ju neile, kellele kuulub kõrgeim võim, oleks lihtne vastus. Kas siis võim ei kuulugi enam rahvale?
Kogemus kolme erineva riigikogu koosseisu ja viie valitsusega koostööst sunnib mind sellele küsimusele jaatavalt vastamisel olema ettevaatlik.
Oleme 2008. aastaks suutnud luua ühiskonna, kus poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem. Ühiskonna, mis põhineb usul, et lahendus, mis on parim erakonnale, on parim kõigile.
Olen korduvalt juhtinud tähelepanu märkidele ühiskonna suletumaks muutumisest. Sellised muutused ei saabu kunagi ühekordse aktiga, vaid pigem hiilides. Millistest märkidest käib jutt?
Seitsmeaastasele kogemusele tuginedes julgen välja tuua otsused, mis on raskendanud ausate valimiste läbiviimist, vähendanud avatust ja läbipaistvust ning lõppkokkuvõttes kahjustanud demokraatia kvaliteeti.
Seitse kahjulikku otsustust
Valimiste eel ja järel paljastuvad kõige ilmekamalt demokraatia kitsaskohad. Valimiste ausus on põhiseaduse põhimõtete toimimise tingimatuks eelduseks ja samas nende lahutamatuks ühisosaks.
Kolm esimest näidet tõestavad, et võimu saavutamiseks ja kinnistamiseks kasutavad erakonnad vahendeid, mis ei sobi kokku põhiseaduse põhimõtete ega heade kommetega.
1) Kohalike valimiste eel 2002. aastal keelustati valimisliidud. Valimiste eel konkurentide kõrvaldamist õigustati poliitilise vastutuse tugevdamisega.
2) Sama trikki – parteistada kohalikud valimised, kasutas riigikogu enamus ka 2005. aasta valimiste eel. Riigikohus andis tehtule mõlemal korral ühese õigusliku hinnangu – põhiseadusvastane.
3) Kohalike valimiste eel 2005. aastal otsustas parlamendi enamus (taas)lubada riigikogu liikmetel kuuluda samaaegselt kohaliku omavalitsuse volikogudesse. Seda sammu õigustati vajadusega tugevdada kohalikul tasandil poliitilist juhtimist. Riigikohtu hinnang oli karm – põhiseadusvastane.
4) Vaatamata lubadustele ei ole erakondade rahastamist läbipaistvamaks muudetud. Kuni puudub läbipaistvus erakondade rahaasjades, võib valimisi pidada samavõrd ausateks kui olümpiamänge, kus puudub dopingukontroll. Avalikkuse ponnistustest hoolimata on kümneid skandaalseid rahastamisjuhtumeid, kus tõde teab vaid asjaosaliste kitsas ring.
5) Kahe aasta taha jäävad parlamendi enamuse katsed politiseerida rahvusringhäälingu juhtimist, nimetades rahvusringhäälingu nõukogusse ainult riigikogu liikmed.
Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui mängu, kus erinevad poliitilised jõud püüavad võidu edastada oma sõnumit. Kui üks jõud saab tõe monopoli, on see mäng sisuliselt läbi.
6) Veendumusest, et vaid riigikogu liikmed suudavad kanda poliitilist vastutust, on kantud ka parlamendi enamuse soov kuuluda riigiettevõtete nõukogudesse. Ei maksa unustada, et riigipoolne järelevalve ja ettevõtete parteiline juhtimine on kaks eri asja. Kui lähiajal aastatepikkust põhiseadusvastast olukorda ei lahendata, võib ka see vaidlus jõuda riigikohtu lauale. Mustema stsenaariumi kohaselt võib see kaasa tuua ühe kuuendiku riigikogu liikmete volituste ennetähtaegse lõppemise.
7) Riigikogu otsus lubada kõrgematel ametnikel erakonda kuuluda. Pärast tugevat avalikkuse survet loobuti 2006. aastal politseiametnike, prokuröride ja kohtunike erakonnastamisest.
Viidatud näiteid läbis ühtse niidina õigustavaks argumendiks kasutatud maagiline sõnapaar «poliitiline vastutus». Kes aga peaks kandma poliitilist vastutust põhiseaduse järjepideva rikkumise eest?
Vähemal või rohkemal määral on osundatud otsuste taga olnud kaks erakonda.
Seitse esitatud näidet tõendab, et politiseeritakse kõike, mis vähegi võimalik. Ei eksi need, kelle arvates peab töös ja äris edasijõudmiseks kuuluma kas erakonda või perekonda. Mihkel Muti sõnu kasutades eksisteerib seadusandlike ja täidesaatvate organite sees parteide niidistik, mille kaudu toimub tegelik otsustamine ja juhtimine.
Kui erakonnas napib sisedemokraatiat, võib enamuse võimu koondumine väikese hulga otsustajate siseringi kujuneda ohuks põhiseadusriigile.
Demokraatia jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja tugevdada erakonnademokraatiat, erakondade rahastamise kontrolli, vähendada politiseerumist ning luua ausad ja läbipaistvad mängureeglid klannimajanduse ohjamiseks.
Aga kui seadusandja ei ole sellest huvitatud?
Kodanikuühiskonna olulisus
Aktiivne kodanikkond peaks toimima kui kaitserüü. Kui inimesed tunnevad end subjektina, mitte objektina, on neil rohkem soovi ja valmidust oma demokraatiat kaitsta.
Siim Kallas on tabavalt märkinud, et tugevad kodanikuühendused aitavad kaasa «otsustamise omanikutunde» levimisele.
Julgete ja mõtlevate inimeste ühiskond on vägevaim võluvits demokraatia hoidmiseks ja valitsejate survestamiseks.
Meie naaberriigis pidi valitsus esimest korda tagasi astuma mitte toetuse puudumise tõttu parlamendis, vaid rahva usalduse kaotamise tagajärjel.
Riigis, mille parlament on heaks kiitnud kodanikuühiskonna kontseptsiooni, ei peaks aktiivsed kodanikud tõsiselt võtma poliitikute vastutustundetuid üleskutseid jääda oma liistude juurde ega võrdlemist putinlastega.
Tugevate kodanike ühenduste tekkimise eelduseks on võimalus olulistest asjadest vabalt ja mõjutamata rääkida.
Kas sõnavabadus ei ole muutunud lihtsalt vabaduseks sõnades, kui poliitilise eliidi poolt peavoolust erineva arvamuse esindajate halvustamine, naeruvääristamine ja sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks? Kas selliselt ei varjata mitte oma võimetust või soovimatust riigi ees seisvate väljakutsete üle arutleda?
Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid ja erahuvi eelistamine avalikule huvile on saanud reegliks, vajab aga tunduvalt enam avatust ning mõjutamata vaba debatti. Mitte aga enesetsensuuri kehtestanud kodanikke.
Ma ei saa jääda ükskõikseks ükskõik milliste väljendusvabaduse vastu suunatud rünnakute suhtes. Sõltumata sellest, kas need on kantud üllast soovist ajakirjanduse taset tõsta või leimi ohjata. Katsed ajakirjandust tema erinevates vormides seadusandlike vahenditega reguleerima hakata viivad lõppastmes sõnavabaduse piiramisele.
Jah, netikommentaarides vohab labasus, kadedus ja viha. Kuid nende kommentaaride kirjutajad pole ju mingi müstiline «nemad», vaid «meie».
Riigikogu liige, kes nimetab valijat lumpeniks (värdjaks), kujundab ja esindab paraku ka suure osa eestimaalaste väärtusmaailma.
Demokraatia arhitektid
Igaüks meist on demokraatia arhitekt ja üheskoos on meil rohkem võimu kui ministril portfellis. Kätte võidetud vabadus kohustab meid mõtlema oma peaga ja tundma oma südamega. Ning tõstma ideaalid kõrgemale pragmaatilistest kaalutlustest ja südametunnistuse kõrgemale kohanemisvõimest.
Vaid nii on valijatel võimalik riigi juhtimise vastutuskoormat kanda. Ekslik on arvata, et mis meist ikka oleneb. Väikestest asjadest saavad alguse suured.
Vastasel juhul võime ühel hetkel aru saada, et riik on pantvangi võetud ja meie passiivsete kodanikena muutunud põhiseadusvastase pakti garandiks.
Ja kaasvastutajateks, et selline ühiskond sai tekkida.