Usutavasti on otsinud ja otsivad sellele või sarnasele küsimusele vastust nii mõnedki välisriikides sündinud ja ehk isegi varases nooruses välismaale elama läinud ja seal üles kasvanud inimesed.
Sellist pealkirjaga kandev näitus avati laupäeval, 25. veebruaril Tartu College’i suures saalis. Sündmusele oli tulnud märkimisväärne hulk erinevas vanuses inimesi, kellest mitte kõik ei olnud meie rahvuskaaslased. Küll aga ühel või teisel moel eestlastega või eestlusega seotud.
Näitus sai teoks tänu mitme sobiva asjaolu kokkulangemisele. Esimene ja ilmselt olulisim neist oli Eestis sündinud, kuid hiljem Saksamaale siirdunud ja Hanoveri ülikoolis magistrikraadi taotleva Katre Viilvere saabumine Torontosse eelmise aasta oktoobri keskel. Saatnud järelepärimise Ottawa Suursaatkonda, juhatati Katre Tartu College’i Eesti Õppetöö Keskust juhtiva VEMU peaarhivaari Piret Noorhani juurde. Kirjavahetuse tulemusena jõudis Katre eelmise aasta sügisel Torontosse. Kohale saabunud, saatis Katre välja küsimustikud ja tegi mitmeid intervjuusid erinevas vanuses siin sündinud eestlaste või eesti päritolu noortega. Materjali korjudes tekkis mõte saadud informatsiooni ka laiemalt jagada.
Õnnelike kokkusattumiste tõttu leiti näituse koostamise töögruppi ka praegu aastaks Torontos viibiv energiline vabakutseline fotograaf Kerly Ilves ja seni eesti kogukonnast eemal olnud, aga selle töö ja tegevuse vastu siirast huvi tundev antropoloog Kristen Dobbin. Kristeniga tutvus Piret juhuslikult ühel Torontos toimunud muuseumide tööga seotud konverentsil.
Viimase paari-kolme kuu pikkuse tööprotsessi tulemus on nüüd kõigile huvilistele avatud Tartu College’i fuajees ja koridorigaleriis.
Näituse avamisel esines pikema sõnavõtuga “peasüüdlane” Katre Viilvere, kes muuhulgas ütles, et oli siiralt ja meeldivalt üllatunud nähes teisel pool ookeani nii hästi toimivat eesti kogukonda, mis on vaatamata kõigile raskustele suutnud oma kultuuri nii hästi hoida. See tegigi teda uudihimulikuks noore generatsiooni osas – mida selle põlvkonna, kuhu kuulub ka kõneleja, arvavad oma juurtest, identiteedist, kogukonnast, kultuurist ja Eestist.
Esitatud näitusel on välja toodud kaks aspekti. Ühelt poolt see, mida noored arvavad oma päritolust, suhetest eesti kultuuri ja keelega ning kas nad tunnevad kokkukuulumist eesti kogukonnaga. Teiselt poolt see, kas eesti päritolu noored, kellel eesti keele oskus puudub, tunnevad ja saavad tunda end osana (Toronto) eesti ühiskonnast. Näituse koostajate soov oli, et ka nende arvamus oleks kogukonnas esitatud.
Intervjuudest koorus taas välja tõsiasi, et nii mitmedki on tagantjärele oma vanematele väga tänulikud, et neid on viidud “eesti asjade” juurde, et neid on tagant torgitud eesti koolis käia ja et neile on õpetatud eesti keelt. Torontos on olnud õnneks ka erinevaid võimalusi eestikeelset tegevust viljeleda, kuigi mitte alati just kõigi noorte huvidele vastavalt.
Näituse avamisel esinesid oma eesti-kogemustega ja arvamustega noored Eliis Voksepp, Krista Spence, Kaili Lupp ja Anneliis Põldre (lugege tema esseed lk. 9). Muusikalises osas esines üks näitusel osaleja Kristina Agur kolme eriilmelise lauluga, teda saatis klaveril Charles Kipper. Ettekannete vahel sai vaadata eelneval kahel Estdocs filmifestivalil auhinnatud lühifilme, mis valmisid Krista Spence’i ja tema täienduskooli esto(immersiooni)klassi ühistööna. Kava lõpuks oli veel ühe imelise kokkusattumuse vili – lühifilm noortest eestlasest, mis valmis intervjuude käigus tehtud videovõtete ja Eesti Kultuuripärandi Klubi arhiivimaterjalide põhjal. Filmi koostas Eestis Balti Meedia- ja Filmikoolis õppinud Kaisa Pitsi, kes samuti jõudis Torontosse Eestist oktoobris, kuid kahjuks sai näitust korraldanud grupiga ühineda alles näituse hilisel ettevalmistusperioodil.
Pidulikku avamist kokku võttes tõdes Piret Noorhani: keel on mu kodu, ja lõpetas Paul Eerik Rummo luuleridadega “Me hoiame nõnda ühte…”
Piduliku punkti pani avamisele ühine Eesti hümni laulmine.
Tagasi tulles aga algusesse “Am I Estonian?”. Sellele küsimusele peab vastama igaüks ise ja kes soovib teada saata, mida 14 noort sellest arvasid – tulge Tartu College’isse näitust vaatama! Väljapanek jääb avatuks 25. märtsini. Lisainfot saab Piret Noorhanilt, tel 416-925-9405.
AM I ESTONIAN?
Eestlased Kanadas | 02 Mar 2012 | Eesti Elu
Eestlased Kanadas
TRENDING
