Oranzh on olnud hollandlaste rahvusvärviks sest saadik, kui Madalmaad Oranje (ingl. k. Orange) dünastia juhtimisel võitlesid end vabaks Hispaania okupantidest (1581). Nüüd vallutas oranzh Ukraina pealinna Kiievi samuti võitluses vabaduse eest.

Sajad tuhanded ukrainlased seisid apelsinivärvi riietes pakast trotsides kümme päeva ööpäevaringselt Kiievi keskväljakul protestiks valimisi võltsinud valitsuse vastu ega jäänud rahule enne, kui parlament oli selle valitsuse kukutanud. Ukrainlased olid hakkama saanud uue samet- (või ütleme: apelsin )revolutsiooniga nagu Tshehhi rahvas 13 aastat tagasi — demokraatia võiduga autoritarismi üle ilma tilkagi verd valamata.

Ukraina poliitiline hetkeseis muutus täbaraks 21. novembril, kui ametivõimud kuulutasid äsjaste presidendivalimiste võitjaks ebapopulaarse venemeelse peaministri Viktor Janukovitshi — paari kahtlase protsendipunktiga populaarse läänesõbraliku rivaali Viktor Jushtshenko üle.

Enamik ukrainlasi teadis, et need tulemused olid massiivselt võltsitud. Samuti oli silmanähtav, et Janukovitshi peamiseks sponsoriks oli Vene president Vladimir Putin, kes käis valimisvõitluse ajal kahel korral Ukrainas oma soosiku kasuks agiteerimas. Kuid kümme päeva oranzh-revolutsiooni Kiievi tänavail ei jäänud tagajärjetuks. 1. detsembril kukutas parlament Janukovitshi valitsuse ja ülemkohus asus valimisvõltsinguid juurdlema.

Kuigi selle kirjutamise hetkel ei ole veel teada, kas või kuidas Jushtshenko presidendiks kuulutatakse, võib nentida, et parlamendi ja ülemkohtu sekkumisega on Ukraina astunud otsustava sammu demokraatia tugevdamiseks. Ta on toetunud õiguskorra kahele alustalale — seadusandlikule ja kohtuvõimule, selmet minna autoritaarset teed „juhitava demokraatia“ (st varjatud diktatuuri) suunas. Lääne vasakpoolne meedia-eliit näib selle üle olevat otse kassiahastuses. Ta peab ukrainlaste kummalise käitumise seletuseks, et see saab olla vaid Ameerika, eriti Keskluureameti CIA poolt organiseeritud ja finantseeritud konspiratsiooni tulemus.

Briti räigelt vasakpoolne Guardian nimetab miljonite ukrainlaste spontaanset meeleavaldust „postmodernistlikuks riigipöördeks“ ja „külma sõja ajast pärinevaks CIA poolt finantseeritud ja post sovjetlikele oludele kohandatud Kolmanda maailma ülestõusuks“. Isegi vasakule kalduva Washington Post’i kolumnist Anne Applebaum peab sedalaadi süüdistusi USA vastu naeruväärseiks. Tõsi — kolm tuntud USA arenguabi agentuuri (nende seas laitmatu mainega Freedom House) on aastaid toetanud demokraatlikke liikumisi arengumaades, kaasa arvatud Ukrainas, möönab Applebaum, kuid küsib samas: miks ei ole Valgevenemaal midagi kuulda mingist CIA konspiratsioonist, kuigi ta on saanud Ameerikalt sama palju raha kui Ukraina? Vastus on muidugi see, et Valgevene (kus mu ema üles kasvas), on palju põhjalikumalt venestunud kui Ukraina. Belarussija ei ole praktiliselt rohkemat kui Moskva koloonia. Applebaum kirjutab: „Lõppude lõpuks, umbes niisama palju, tegelikult võrdlemisi vähe, raha on kulutatud demokraatia tugevdamiseks Valgevenemaal — aga suuremate tulemusteta. Olulisem on, et märksa suuremad summad (Janukovitshile) tulid Moskvast... Kui on nii, et Euroopa ja Ameerika (st. demokraatlikud) ideed mõjutasid ukrainlasi rohkem kui Putini omad, siis ütleb see rohkem Ukraina kui Ameerika kohta. Mõelda vastupidist oleks ukrainlastele lihtsalt solvav.“ (WP, 1. dets.). Euroopa ja Ameerika vasakpoolsel meedia-eliidil näib aga olevat võimatu seda fakti tunnustada.

Veel enam. Endine trotskist, kirjanik Christopher Hitchens leiab (Applebaumi andmeil), et vasakelitaristide Ameerika vihkamine on nüüd juba nii paranoiline, et nad tõeliselt eelistavad autoritaarseid või totalitaarseid juhte igasugusele valitsusele, kes suhtub Ameerikasse sõbralikult. See on vesi Vladimir Putini veskile. Sest Ukraina sündmustest paistab selgesti läbi Putini perspektiivplaan Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Kasahstani ühendamiseks uueks maailmariigiks Moskva totalitaarse valitsuskepi all. Post’i kolumnist Charles Krauthammer ütleb Kiievis toimuva kohta: „See on esmaselt Venemaa ja alles teisejärguliselt demokraatia võitlus.“ (WP, 3. dets.).

Märkmed: