Oktoobri eelviimasel nädalalõpul võtsid Euroopa juhid Lissabonis vastu otsuse kehtestada uus leping – nn. Reformileping (RL) –, mis asendaks Euroopa Liidu (EL) ebaõnnestunud põhikirjakavandit. Mäletatavasti lükkasid EL-i kaks tooniandvamat liikmesriiki – Prantsusmaa ja Holland – selle kavandi 2005. a. rahvahääletustega tagasi. Uus reformileping on vormiliselt mõeldud mitte konstitutsioonina, vaid täiendusseadusena, mis kõrvaldab vana kavandi puudujäägid ja annab Euroopa poliitilisele struktuurile senisest föderaalsema ilme.

Reutersi uudisteagentuuri kaastöölised Ingrid Melander ja Yves Clarisse kirjutasid sel puhul Washington Times’is: „Euroopa Liidu juhid saavutasid täna lõpliku kokkuleppe lepingu küsimuses, millega reformida selle 27-liikmelise bloki institutsioonid, asendada ta kehtivuse kaotanud konstitutsioon ja lõpetada ta tuleviku suhtes kaks aastat kestnud usalduskriis.“ (WT, 19. okt.) Reformilepingu peavad ratifitseerima kõigi liikmesriikide parlamendid ning selle allkirjastamine on kavandatud 13. detsembrile Lissabonis. Lepingus ette nähtud reformid hakkaksid kehtima a. 2009.

Lissaboni otsus on aga sündinud mitme küsimärgi all. Kõigepealt on see vastuolus Iirimaa põhiseadusega, mis nõuab RL-i kinnitamiseks referendumit ega loe parlamendi ratifitseeringut küllaldaseks. Teiseks on juba kõlamas kahtlusi uue lepinguga lubatud laiema föderalismi osas: kas tugevdab see liikmesriikide suveräänsust või teeb ta EL-i keskvalitsuse sekkumise liikmete siseasjusse senisest veelgi kergemaks? (Meenutagem se’s seoses Prantsuse ekspresidendi Jacques Chiraci püüdlust „vana konstitutsiooni“ ajal panna kõik liikmed ühise maksu alla, mis ei õnnestunud.)

Teisal Washington Times’is kirjutab sihtasutuse Heritage välispoliitiline ekspert Helle Dahl: „Kuigi RL annab Euroopa Parlamendile ja liikmesriikide rahvusassambleedele (senisest) rohkem võimu, jääb EL-ile ikkagi veel rohkem õigust oma liikmete seadustesse sekkumiseks kui USA föderaalvalitsusel on Ameerika osariikide üle.“ (WT, 24. okt.) Dahl, toetudes hiljutisele FT/Harris Pollile, peab tähendusrikkaks, et EL-i viis suuremat liiget – Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa – nõuavad reformide kehtestamiseks siiski rahvahääletust ja seda üsna mugava häälte-enamusega. Nende viie rahva referendumi pooldajate protsent varieerub 63-st 76-ni.

Kas ei kinnita see, et jätkub 2005. a. õppetund (kui Prantsuse ja Hollandi hääletajad EL-i põhiseaduskavandi läbi kukutasid)? Hääletajad on endiselt elitaristliku, ülalt peale sunnitud otsuste vastu. Endine Prantsuse president Valery Giscard D’Estaing näeb referendumite vältimises ohtu kogu Euroopa integreerumis-protsessile, öeldes: „Referendumeist loobumisega kinnitab EL Euroopa kodanikele, et Euroopa konstitutsioon on mehhanism, mille on nende selja taga organiseerinud juristid ja bürokraadid.“

Üsna juhusliku kokkusattumusena Lissaboni konverentsiga toimusid Poolas sama-aegselt parlamendivalimised, mis asendasid parempoolse „Õiguse ja Arengu“ valitsuse keskparempoolse „Kodanike Platvormi“ koalitsiooniga. Uus valitsus taotleb muu hulgas tihedamat koostööd Poola NATO-liitlastega, samal ajal tõenäoselt kõrgendades tingimusi koostööks Ameerikaga. Ühtlasi võitis Poola Lissabonis eriõiguse (nn. „Ionnanina kompromissi“) toimida väiksemate liikmesriikide fraktsiooni juhina. Need muutused võivad märgatavalt mõjutada niihästi EL-i edasist kujunemist kui ka Washingtoni Euroopa-poliitikat.

Helle Dahl jagab Euroopa rahvahulkade ja ekspresident Giscard D’Estaingi skeptitsismi, kui ta kirjutab: „Hulk inimesi on Euroopa integratsiooni suhtes skeptilised just seetõttu, et see on üks eliidi formuleeritud projekt, mis ei ole suutnud kaasa haarata kodanikke paljudest euroliidu 27-st liikmesriigist“.

Kokkuvõttes peab nentima: EL-i reformikava on vormistatud, kuid kriis ei ole lõppenud. Ehk nagu sageli tavatses öelda võrratu telekommentaator Walter Cronkite: „Too early to call.“

Märkmed: