Suvejutt

„Ilm on üks petlik asi – me kõik meeleldi räägime temast, kuid keegi midagi ei tee.“ See igivana mõttetera näib olevat oma kehtivuse kaotanud – vähemalt sestsaadik, kui sõna on Ameerika presidendikandidaatidel, kes ütlevad, et selle suve ülekuumenenud ilmastikus on süüdi terve inimkond.

Kas mitte sama ei öelnud ka Ameerika kuulsaim koomiksi-sangar Pogo: „Oleme vaenlast kohanud ja tema on meie.“ (We have met the enemy and he is us)?

See koolkond, endise asepresidendi Al Gore'iga eesotsas, leiab, et üksnes inimeste tegevus ja olemine siin vanal maakeral on vastutav Maa mõningase soojenemise ja ülemäärase süsihappegaasi atmosfääri paiskamise eest. Kui vaid inimesi ei oleks, küll oleks hea elada, õhkab see koolkond. Aga paljude teiste meteoroloogide hinnangul jätab see vaatekoht arvestusest välja tolle kliimamudeli, mille järgi süsihappegaasi hulk atmosfääris (see kõige kurja juur!) on miljonite aastate jooksul kümneid kordi paisunud ja taas kokku tõmbunud. Teisisõnu: Maal on vastavalt olnud kümneid jää-aegu ja troopilise kliima perioode ning tegelikult võime praegu viibida just ühes laiemas jahenemise faasis.

See positiivne kliimamudel ei omista inimkonna toimetustele suuremat tähtsust, kuna nt. ühte 100.000-aastasesse jahenemisfaasi mahub mitu 10.000-aastast soojenemisfaasi. Washington Times’is kirjutab Kongressi liige John Linder, et ekspertide andmeil on viimase 2–3 miljoni aasta jooksul neid kuumenemise-jahenemise tsükleid esinenud 20 korda. Washington Post’is vaatleb Michael Gerson, endine presidendi nõustaja, kuidas Los Angelese linn on hakkama saanud oma õhusaastusega, st. oma kurikuulsa suduga. (Sudu on suits + udu). Mõõtühikuks on siin õhu osooni-sisaldus. Linder kirjutab: „Aastal 1975 rikkus Los Angelese linn oma osooni-standardit 192-l päeval. Aastaks 2006 oli aga rikutud päevade arv langenud 27-le. See edu saavutati peamiselt tänu (täiustatud) tehnoloogiale nagu tarvitusele võetud sisepõletus-katalüsaatorid ja uued bensiinisordid. Sudust saadi võitu esmajoones novaatorlikkuse, mitte (tarbijate suurema) säästlikkuse abi.“ (WP, 15. aug.)

Los Angelese kogemus näitab niisiis, et inimkäte toime keskkonnale võib olla ka konstruktiivne, mitte vaid destruktiivne. Keskkonnakaitse fanaatikud näevad meie tehnoloogilises arengus ainult vigu ja ekstsesse. Nende tüüpiline argumentatsioon jõuab varem või hiljem välja sunniviisilisele energia säästmisele ja kuna tarbija seda vabatahtlikult ei tee, siis peab Kongress kehtestama uusi seadusi ja määrusi, mis neid sunniks tarvitusele võtma uusi kalleid seadmeid või bensiini aseaineid nagu etanooli.

Selle kohta kirjutab Washington Times’is Globaalse Majanduskasvu Instituudi peadirektor Richard Rahn: „Meil on ülemaaline energiaprobleem. Kuid Kongress, paljastades oma võhiklikkust nii teaduse kui majanduse alal, on järjekindlalt pakkunud välja ainult valesid lahendusi. Etanooli osakaalu suurendamine eeldab nt. praeguste toiduvilja külvipindade ja sadade tuhandete aakrite metsa ja looduskaitse-alade loovutamist (teistele viljasortidele) ning toiduainete hindade tõusu.“ Ja Rahn lisab: „Kuid kui oli puurimiseks vabaks anda vaid mõned tuhanded aakrid maad Alaskas ja siin-seal rannikuvetes, võiksime saada samavõrra naftat ilma praeguseid toiduvilja-külvikuid ja kaitsealade loomastikku hävitamata.“ (WT, 15. aug.)

Rahni ettepanekul on mõte sees. Miks mitte pumbata õli sealt, kus teda on, selle asemel, et teda kunstlikult „teha“ nisust, maisist ja suhkrupilliroost?

Jupiterlik iroonia peitub ühe meteoroloogi kunagises leius ¬(kui ma õigesti mäletan), et ookeanide pinnatase, mis on Maa soojenemise signaaliks, on viimase 800.000 aasta jooksul tõusnud 1 (ühe) millimeetri võrra.

Sellest, arvab eespool tsiteeritud John Linder, ei ole nagu küllalt, et oma rannasuvilat merest kaugemale, maa poole ümber ehitada. Eriti kui see mõne tuhande aasta pärast tuleb jälle veepiirile lähemale tuua.

Märkmed: