Maailmakirjandus on rikas suurteoste poolest, mis käsitlevad isa ja poja vahekorda.

Domineerivaks süzheeks on ühe hukkumine teise käe läbi. Vana-kreeka kuulsaimas tragöödias, Sophoclese „Kuningas Oidipuses“ tapab Oidipus enese teadmata oma isa, kuningas Laiose. Vene klassika ühes tähtteoses, Ivan Turgenevi õrnatundelises romaanis „Isad ja pojad“ saadab isa oma poja hukatusse leppimatu maailmavaatelise vaenu tõttu. Tänavusel valimisaastal väärib märkimist aga ka Bob Woodwardi uusim dokumentaalteos „Plan of Attack“ (Rünnakuplaan), milles „20. sajandi kuulsaim ajakirjanik“ viitab võimalusele, et USA 43. presidendi George W. Bushi ehk Bush-juuniori vahekorras oma isa, 41. presidendi ehk Bush-seenioriga võib peituda samuti midagi lepitamatut.

Bob Woodward sai kuulsaks a. 1974 oma Pulitzeri auhinna võitnud paljastustega nn. Watergate’i skandaali kohta („All the President’s Men“), mis sundisid tollase presidendi Richard Nixoni ametist tagasi astuma. Woodwardi järgmised kümmekond teost kuuluvad samuti detektiiv-zhurnalistika kategooriasse. Tänavu ilmunud „Rünnakuplaan“ on ülekaalukalt pühendatud sellele lühikesele perioodile, mil Bushi valitsusel algas ja valmis Iraagi ründamise kava — ehk täpsemalt sündmused ja arengud Valges Majas 21. novembrist 2001 kuni 19. märtsini 2003. Seejuures on Woodwardi peamiseks allikaks olnud usutlused ca 75 isikuga, nende seas kõik kõrgemad valitsusliikmed eesotsas president Bushi endaga.

Woodward, kes töötab tegevtoimetajana Washington Post’i juures, pakub oma üksikasjalikus narratiivis ajaloolasele mitmeid huvitavaid kuupäevi, nt. selle kohta, millal algas Iraagi sõjakäigu plaanimine (21. dets. 2001) või millal sai Keskluureamet (CIA) kasu alustada ettevalmistusi Saddam Husseini kukutamiseks (16. veebr. 2002, seega enam kui aasta enne invasiooni algust). Osa neist detailidest võivad olla vaieldavad. Meeldejäävad on siiski kaks presidendi kohtumist hilissuvel 2002 — Briti peaministri Tony Blairi ja Saudi Araabia siinse suuraadiku prints Bandar bin Sultaniga — nõupidamised, mis kindlustasid Bushile kahe tähtsa liitlase toetuse ja võimaldasid sõda alustada märtsis 2003.

Jutuajamiste reas paljude tähtsate nõustajatega torkab silma üllatav lünk — puudub Bush-seeniori nõuanne selle kohta, kas on õige Iraaki rünnata või mitte. Washington Post’i referaadis ütleb toimetuseliige William Hamilton selle kohta: „Bush ütles mitte mäletavat, kas ta küsis seda oma isalt, ekspresidendilt George H. W. Bushilt, kes võitles Iraagiga Lahesõjas 1991, kuid lisas, et ta on isaga Iraagi sündmusi arutanud. (Ta ütles:) „Teate, tema ei ole õige isa, kelle poole pöörduda oma vaimu tugevdamiseks. On olemas üks kõrgem isa, kelle poole ma pöördun. Minu isalt võib oodata mitte niivõrd nõuannet selle kohta, kuidas Saddamiga hakkama saada, kui pigem, et ’olen läbi teinud, mida sinagi oled läbi teinud, tean, milles on asi, ja seepärast ma armastan sind.’“ (WP, 17. apr.).

Niisiis on isa-poja vahekord Bushide perekonnas kaugel nendest destruktiivsetest variantidest, millest kõnelevad Sophocles voi Turgenev. Nende peres näib valitsevat isalik armastus ja pojalik respekt. Kuid nende riidekapis peitub ka üks skelett: ekspresident Bushi õnnetu otsus lõpetada Lahesõda 1991 ilma hirmuvalitsejat Saddam Husseini kukutamata. Tuhanded iraaklased, kes olid Saddami vastu üles tõusnud lootuses vabadusele ja tänumeeles ameeriklaste vastu, hukati. Bush jr-i sõjakäigu motiveeringus võib nüüd osaliselt peituda vaikne otsus ja lootus viia isa poolelijäänud töö lõpule.

Nende vahekorda võib ehk ka iseloomustada gentlemen’s agreement’ina: isa, kelle sõda Iraagis jai lõpetamata, ei tüki nõuandeid jagama pojale — nii kaua, kui poeg, kellel on endal küllalt probleeme Iraagiga, hoidub taktitundeliselt viitamast isa Lahesõja nurjumisele. Seda sõnatut kokkulepet ei saa alahinnata, sest selle taga peitub Bushi võibolla kõigist kõige mõjukam nõustaja ehk, tema enda sõnul, „üks kõrgem isa“. See on: Jumal.

Märkmed: