President Bushi valitsus on hakanud osutama suuremat aktiivsust nii välis- kui sisepoliitikas. See võib olla ka üks põhjustest, miks Bushi populaarsusreiting on hakanud tõusma — madalailt 30-neilt lähemale 40-le. Kas ei ole siin mängus ka need julged sammud, mida president ise, asepresident Cheney jt on viimastel nädalatel astunud?


Nende hulka kuuluvad kindlasti Bushi südaöine kiirvisiit Bagdadi juuni algul lähemate sidemete loomiseks Iraagi uue valitsusega; Cheney maikuine kõne, mis taunis Vene presidendi Putini toetust diktatuuri-riikidele Valgevenemaale ja Usbekistanile, ning USA ÜRO suursaadiku John Boltoni resoluutne nõudmine maailma-organisatsiooni reformide kiirendamiseks. Need sammud on vaadeldavad „võitluse viimisena vastase maa-alale“. Kuid need ei näi eriti mõjutavat avalikku arvamust Euroopas, nagu osutasid eurooplaste reageeringud Bushi viimasele Viini külastusele 20. juunil.

Väga ebasoodsa pildi eurooplaste suhtumisest annab Associated Press'i reporter George Jahn, kes Saksa nädalalehes Die Zeit küsib irooniliselt: „Millise jumaliku õigusega asetab Ameerika ennast õiguskorrast kõrgemale?" Üks „noormees tänavalt“ kurdab talle: „Minu arust ei ole ükski inimene võimeline ajama halvemat välispoliitikat kui Bush.“

Austria kantsler Wolfgang Schuessel leiab Bushi poliitikas kriminaalseid elemente, öeldes: „Euroopa ei saa aktsepteerida tema valitsuse kriminaalseid aktsioone.“

Arvukatest süüdistustest võib järeldada, et kritiseerijad mõtlevad selliste aktsioonide all peamiselt koalitsioonivägede invasiooni Iraaki, hiljutisi terrorismis kahtlustatavate Guantanamo vangide enesetappe ja Keskluureameti (CIA) väidetavaid salajasi vanglaid teistes maades.

Siinsed kommentaatorid omistavad märksa rohkem kaalu rahvusvahelistele arengutele ja mitmed neist koguni leiavad, et Euroopa poliitikute — kuigi mitte veel kogu rahva — suhtumine Bushi presidentuuri on hakanud paranema. Washington Post'is kirjutab toimetuseliige Michael Abramowitz: „Valgele Majale tuli abiks Gerhard Schröderi lüüasaamine, kui ta üritas (viimastel valimistel) liidukantsleri ametisse edasi jääda, ning ka Prantsuse presidendi Jacques Chiraci mõjuvõimu langus, kui nad mõlemad olid teinud vastuseisust USA Iraagi-operatsioonile oma poliitika keskse alustala. Ent kui suhted poliitikute tasandil on paranenud, siis avalik arvamus on sellest kaugele maha jäänud.“ (WP, 21. juuni.) Kolumnisti seisukohta kinnitab Washingtoni American Enterprise Institute'i teadur Gary Schmitt, kes ütleb, et Euroopa kohtlemine Bushi valitsuse poolt on tema teisel ametiajal olnud „palju parem“ kui esimesel. Aga see ei näi veel olevat filtreerunud üldrahvalikule tasandile.

Vaatlejad, kes tunnustavad Bushi seisundi paranemist, toovad näiteks ka mitmeid sisepoliitilisi arenguid. Terve rida muudatusi on tehtud administratsioonis (rahandusminister, Valge Maja personaliülem, CIA peadirektor, presidendi pressisekretär jt).

Kaalukaim pluss võib aga olla riigieelarve puudujäägi vähenemine: käesoleva fiskaalaasta esimese kaheksa kuu defitsiit, $227 miljardit, oli 16,7% madalam kui vastav näitaja sama perioodi vältel aasta tagasi ($272,3 miljardit). Mh näitab see, et riigi sissetulekud tõepoolest võivad suureneda, kui makse alandatakse, nagu Bush seda on teinud.

Kas Bushi uuendatud valitsuse julgete sammude astumine jätkub? Üheks otsustavamaks proovikiviks osutub tõenäoselt juulikuine G-8 tippkonverents Peterburis, kus kokkutuleku võõrustaja, Vene president Vladimir Putin püüab eeldatavalt põhja lasta Euroopa suurriikide ja Ameerika tähtsamaid algatusi ja eriti Putini enda ebademokraatlike sammude vastu suunatud kriitikat.

Putini Peterburi agenda neutraliseerimine nõuab G-8 demokraatlikult seitsmikult — Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Kanada, Jaapani ja USA juhtidelt — samme, milleni nende kombineeritud julgus võibolla ei ulatu.

Märkmed: