Vaidlus eurooplaste Ameerika-vaenu põhjuste üle jätkub üha Atlandi ookeani mõlemal kaldal. Viimastel nädalatel on selles vaidluses Ameerika-vastased hääled hakanud (üsna ebaootuspäraselt) vaibuma, eriti Prantsusmaal, kus uus president Nicolas Sarkozy on asunud revideerima oma eelkäijate kauakestnud välispoliitikat. See võib muu hulgas ette kuulutada endise presidendi, kindral Charles de Gaulle'i kunagise hegemoonilise Euroopa-unistuse lõplikku kokkuvarisemist.

Tõsi, Saksa Marshalli Sihtasutuse äsjane arvamusküsitlus kinnitab, et eurooplaste toetus USA välispoliitikale ning nende usaldatavus USA liitlastena on drastiliselt langenud isegi võrreldes 1980. aastate madalseisuga. Washington Post’i Euroopa-ekspert Anne Applebaum kirjutab selle kohta: „On kummaline, et meie sõprade usk meisse on nõrgenenud just ajal, mil nende arusaamine neid ähvardavatest ohtudest hakkab üha enam sarnanema meie omaga... Mis neid tõsiselt häirib on mitte meie tavaline äritegevus, meie vägivalla-ohtrad filmid või isegi meie praegune president (ehkki ta neile eriti ei meeldi), vaid meie ebakompetentsus. Terve kolmandik Marshalli instituudi poolt küsitletuist süüdistab transatlantiliste suhete allakäigus Iraagi sõja oskamatut juhtimist. Niisiis mitte Iraagi invasiooni kui niisugust, vaid selle viletsat läbiviimist (mismanagement).“ (WP, 2. okt.)

Ses punktis võib eurooplastele vastu vaielda. Vaevalt oli neil alust ameeriklaste süüdistamiseks ebapädevuses siis, kui invasioon toimus (2003). Nii Saksa kantsler Gerhard Schröder kui ka Prantsuse president Jacques Chirac kuulutasid siis oma vastuseisu Iraagi sõjale hoopis sisepoliitilistel põhjustel – selleks, et tollal toimunud valimistel hääli võita (mis lõpuks kumbagi ei aidanud).

Teiseks – tõenäosem on, et Chiraci ajendas pigem kindral de Gaulle'i omaaegne visioon Euroopast kui ülemandrilisest „ühiskodumaast“ ehk teisisõnu: ulm uuest prantsuse keelt kõnelevast Euroopa impeeriumist, mis hõlmab küll Venemaad, kuid mitte Inglismaad.

Selle unistuse viimaseks versiooniks oli Euroopa Liidu põhikirja kavand, mis a. 2005 Taanis ja Prantsusmaal rahvahääletusel läbi kukkus. Kuid Ameerika taunimine oli juba alanud a.1966, kui tollane president de Gaulle lõpetas Pariisi sõjaväelise koostöö NATO-ga – ilmselt trotsiks USA domineeriva rolli vastu. Sarkozy valitsuse mitmed äsjased avaldused lasevad oletada, et nüüd võib olla toimumas murrang – ja mitte üksnes Prantsuse välispoliitikas, vaid ka Prantsusmaa ja Ameerika suhetes.

Washington Times’i Euroopa-korrespondent Elizabeth Bryant kirjutab Pariisist: „President Sarkozy esitleb ennast kui murrangu-tegijat Prantsusmaa de Gaulle’i aegse minevikuga. Ta on lubanud „katkestada“ Prantsusmaa (koloniaalsed) suhted Aafrika riikidega ja summutada vaimustust Venemaa vastu. Ta on juba parandanud vahekorda Iisraeliga ning koos oma välisministri Bernard Kouchneriga tauninud Iraani tuumaambitsioone. Ja augustis viibis Kouchner kolm päeva Iraagis – Prantsuse ühe kõrgema ametiisiku esimene visiit.“ (WT, 1. okt.)

Need on kõik märgid, et Pariis on hakanud looma distantsi de Gaulle’i visiooni ja oleviku realiteedi vahele. Ühtlasi võivad need tähendada ka Pariisi uut lähenemist Ameerikale ja NATOle ning Prantsusmaa üle 40 aasta kestnud sõjaväelise isolatsiooni lõpetamist. Prantsusmaa eemalejäämine NATOst ei ole seni Lääne kaitseallianssi märgatavalt nõrgendanud. Kuid võib ennustada, et Prantsusmaa taasliitumisel oleks erakordselt positiivne mõju lääneriikide koostööle ja ühtsusele.

Septembri lõpul ütles president Sarkozy New York Times’ile antud usutluses, et Prantsusmaa peamiseks eeltingimuseks taasühinemisel NATOga oleks USA nõustumine Euroopa sõltumatu kaitsestruktuuriga, milles Prantsusmaal oleks juhtiv osa. USA valitsus peaks selles nägema võimalust lõpuks ometi tugevdada Euroopa enda kaitsevõimet, mille puudust on NATO juhtivad riigid seni tihti kritiseerinud.

Koos Sarkozy Prantsusmaaga võib võimalus selleks nüüd olla ehk realistlikum kui kunagine de Gaulle’i visioon.

Arvamus

TRENDING