Uue presidendi valimine USA-s 4. novembril toimub õigupoolest kolmel eri rindel. Üheks neist on mõistagi kahe kandidaadi – senaatorite Obama ja McCaini – isiklike taustade vastandlikkus. Sellesse lõimub aga kindlasti teine, laiem rinne, millel testivad oma erinevusi kaks vastandlikku maailmavaadet – vabamajandus ja riigimajandus. Ning kolmandal, kõige laiemal rindel põrkuvad kokku kaks maailmajagu – Ameerika ja Euroopa.
Demokraadi Barack Obama ja vabariiklase John McCaini konkurents on põhiliselt taandatav patriotismi ja riikliku julgeoleku küsimustele. Demokraadist kandidaadi tausta tumestavad ta 20 aastat kestnud tihedad sidemed radikaalse afro-ameerika pastori Jeremiah Wrightiga, kes palub Jumalalt needust Ameerikale ja keda Obama ei ole kunagi sõnaselgelt hüljanud.
McCaini kaitseb fakt, et ta ei ole kunagi soosinud kedagi, kes Ameerikat vihkab. Samuti ei saa teda süüdistada ka terroristlike riikide (Iraani, Põhja-Korea jt) diktaatorite soosimises. Vastupidiselt on aga Obama lubanud alustada isiklikku, eeltingimusteta välispoliitikat nt terrorismi mahitava Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadiga. McCaini usaldusväärsust toetab ta viis aastat kestnud piinarikas vangipõlv kommunistlikus Vietnamis.
Erinevused tänavuste võitluste teisel rindel, McCaini ja Obama majanduslikus mõtlemises, ei ole nii eredad kui välis- ja kaitsepoliitika küsimustes. Mitme eksperdi hinnangul on Ameerika majandus liikumas pikaajalise tsükli madalseisu, ehk nagu ütleb ajakirja Newsweek kaastoimetaja Fareed Zakaria – Roland Reagani egiidi õitsengust Jimmy Carteri aastate stagnatsiooni.
On tõsi, et Bushi ametiajal on nii majanduse kui rahvastiku kasv langenud; suurenenud on aga riiklikud subsiidiumid – põllumajandusele ja teede-ehitusele nt sadade miljardite (sageli tarbetute) dollarite võrra. Demokraadid väidavad, et McCaini presidentuur tähendaks „veel neli aastat Bushi“. Vabariiklased aga vastavad, et Obama tähendaks „veel neli aastat varjusurmas Kongressi“, kus Bushi vihkavad demokraadid kukutavad läbi ka valitsuse kõige lootustandvamad seaduseelnõud.
Tegelikult on kõik osapooled tõsiselt kahju saanud Kongressi seadusandliku koostöö järjepidevast nurjumisest. Kohustus Kongressi reformimiseks lasub võrdselt nii Obamal kui McCainil, ükskõik kumb neist presidendiks saab.
Kolmas tänavune võitlusrinne – maailmajagude kokkupõrge – kõlab nagu Herbert G. Wellsi omal ajal paanikat tekitanud ulmeromaani pealkiri (The War of the Worlds, 1898), kuid tähistab peamiselt Ameerika ja Euroopa jätkuvat võõrdumist teineteisest usuvabaduse küsimuses. Teatavasti keeldus Euroopa Liit (EL) tunnustamast oma põhiseaduskavandis judeo-kristliku kultuuripärandi aastatuhandeid kestnud osatähtsust Euroopa ajaloos. See on vastuolus ameerika arusaamaga meie kahe mandri ühistest juurtest.
Valimisvõitluses kajastub see konflikt vaid kaudselt. Kirjanik Walter R. Mead leiab oma äsjailmunud teoses „God and Gold“, et Barack Obama on mõjutatud möödunud sajandi mainekaima protestantliku anglosaksi teoloogi Reinhold Niebuhri vasakpoolsetest vaadetest. Niebuhr on mõjutanud ka Inglise Labour-partei ideoloogiat, mis on Euroopa kultuurieliidi seas saaanud domineerivaks ning langeb kokku ameerika liberaalide, kaasa arvatud Obama vaadetega.
Obama „isiklik diplomaatia“ ehk soov suhelda terroristidega on niisiis osa rahvusvahelisest appeasementi-poliitikast, mida arendavad ehk veel sellised külma sõja rahuapostlid nagu Jimmy Carter jt. Obama võitleb sel rindel Euroopa eest, kuna McCaini kutsumuseks on jääda truuks Ameerikale.
Ameerika päevik: Kolm rinnet
Arvamus
TRENDING
