„Venemaa on nüüd kapitalistlik riik,“ kirjutab Washington Times’i välispoliitiline ekspert Georgie Anne Geyer. Toimunud muutust olen sageli vaadelnud kui „nihet tagasi 19. sajandisse“, st. aega, mil riigikorrad olid tõepoolest peamiselt kapitalistlikud. Geyeri järgi on selle trendi algatajaks Venemaa uus (Medvedevi-Putini) valitsus, kellele näib olevat kasulik portreteerida oma agressiivseid akte nagu nt. invasiooni Guusiasse külma sõja jätkuna.

Deklareerides senised riigipiirid ebaolulisteks, andis president Medvedev mõista, et Kreml ei rahuldu vaid mõne väikeriigi okupeerimisega, vaid tahab taastada Vene 19. saj. (ehk tsaaride) maadevallutused. Ent situatsioon külma sõja ajal erines teravalt praegusest, väidab Geyer ja kirjutab: „Külm sõda kujutas endast sügavat ideoloogilist konflikti marksistliku kollektivismi ja vabaturu kapitalismi vahel. See oli võitlus lõpuni ja lõpp sel ka oli. Nüüd on Venemaa kapitalistlik riik... Venelased ei ole enam mingid ideoloogid ega õigeusu kuulutajad, vaid lihtsalt üks normaalne rahvas, agressiivne ja ebameeldiv, kuid mitte fanaatiline.“ (WT, 11. sept. )

Vene omaaegne juhtiv dissident, nüüd ülikooli õppejõud Petlemmas, Natan Sharanski, väidab, et külm sõda (1949-89) tõestas kindla seose olemasolu võitlevate poolte sise-, resp. välispoliitika vahel: nimelt, et mida tungivamalt Lääs N. Liidule peale käis, seda edukamalt suutsid vene teisitimõtlejad läbi viia demokraatlikke uuendusi; ja vice versa: mida lähemale triivis Lääs rahustamis-poliitikale, (appeasement), seda kesisemaks jäi vene demokraaatia areng.
Külm sõda lõi oma lõppjärgus, st. Reagani-Gorbatshovi ja perestroika perioodil, eeldusi uuteks kontaktideks Vene ja Ameerika juhtkondade vahel kõrgeimal tasandil, mis tuli kasuks mõlemale poolele. Siis saavutati N. Liidus suurem reisivabadus, inimõiguste kaitse (nt. Helsingi lepped), gulagi vangide vabastamine jne.

Külma sõja algjärgus omistasid siiski ka USA-s vaid vähesed tipp-poliitikud erilist tähendust demokraatia puudusele vene ühiskonnas. Kuid üksikud erandid nagu Ronald Reagan ja demokraatidest „Scoop“ Jackson mõistsid õigesti sellest tõusvat ohtu. Sharanski kirjutab Washington Post’is: „Nad taipasid õigesti, et rezhiimid, mis ei tunnista omaenda rahva õigusi, ei tunnista ka oma naabrite õigusi... Oht Gruusiale, teistele demokraatlikele Venemaa naaberriikidele ja Ameerikale tuleneb põhiliselt sisemise demokraatia puudumisest Venemaal. Selle puuduse kõrvaldamine peab täna moodustama Lääne riigimehekunsti tuumiku, kui me tahame kindlustada, et Kreml ei ohusta rahu homme.“ (WP, 14. sept.)

Igale mõtlevale inimesele peaks silma torkama, kui naeruväärne on püüe maskeerida Vene sõjajõudude röövretke Gruusiasse külmalt sõjalt usurpeeritud ideoloogilise aupaistega. Sellest ei piisa tituleerimaks tänast Venemaad „kapitalistlikuks riigiks“. Mitte Ronald Reagani või teiste vaprate külma sõja võitlejate silmis.

Georgie Anne Geyer teeb kokkuvõtte: „Kuigi see kõik ei ole eriti meeldiv, on tõsiasi, et siin ei ole vähimatki tegemist vana külma sõjaga. Siin on tegu klassikalise reaalpoliitikaga, traditsioonilise võimupoliitikaga, külmaverelise võitlusega majanduslike huvide eest ja mitte mingi ideelise konfliktiga erinevate tõekspidamiste vahel.“ (WT, 11. sept.)
* (final copy)

Märkmed: