Kuulda George Sorosi ja Daniel Cohn-Benditi ettepanekuid Euroopa Liidu (EL) reformimiseks on nagu kaasa elada möödunud sajandi vasakpoolsete luukerede järsule väljakukkumisele riidekapist. Ainult et meile, eestlastele, ei oleks see vaatemäng mitte kergeks divertismendiks, vaid põrutavaks hoiatuseks. Need ultravasakpoolsed härrad, nn. eurokraadid, püüavad nimelt Ühendkuningriiki, Poolat ja potentsiaalselt mitmeid teisigi Ameerika-sõbralikke riike, sh. Eestit, EL-ist välja lüüa.

Septembri algul Brüsselis toimunud Euroopa küsimuste sümpoosionil leidsid Soros ja Cohn-Bendit, et riigid, mis ei ole „küllalt euroopalikud“, s.t. ei poolda EL-i muutmist bürokraatlikuks hiigelriigiks, tuleb EL-i liikmeskonnast kõrvaldada. „Euroopalik“ on nende arust selline superriik, nagu seda ette nägi 2005. a. läbi kukkunud EL-i põhikirja kavand. Selline klausel võib tähendada vetot eelkõige Inglismaale ja Poolale – väga kummaliste „mitte-euroopalike“ süüdistuste põhjal. Neid kirjeldab ühes hiljutises Washington Times’is Belgia publitsist ja Ameerika Hooveri Instituudi teadur Paul Belien, kes viibis mainitud kokkutulekul. Ta ütleb: „George Soros väitis, et EL on „avatud ühiskonna kehastus“ (mida see iganes tähendab!), kuna Cohn-Bendit nõudis, et EL välistaks oma liikmeskonnast kõik need riigid, kes ei ole „küllalt euroopalikud“. Mõlemad eurokraadid on Inglismaa vastu põhjusel, et inglased pole nõus loobuma oma parlamentaarsest demokraatiast ega alistuma ülemandrilisele valitsusvõimule, mis ei ole rahva poolt valitud. Poola aga pole nende meelest küllalt euroopalik seetõttu, et Varssavi valitsus ei kirjuta alla surmanuhtlust keelustavale EL-i deklaratsioonile, nõudes samas aga judeo-kristlike elementide tunnustamist Euroopa kultuuriparadiisis.“ On ilmne, et eurokraadid ei luba eluõigust ei kirikule ega rahvusassambleedele.

Poola juhtum oleks erakordselt kaastunnet äratav. Alates 8. sajandist, mil Poola riik rajati, on seda Läänemeremaad nii tihti tükeldatud ja jagatud, et tänapäeval on kaardil raske näidata, kus paiknevad ehtsa Poola piirid. Lisaks Austriale, Preisi riigile, Leedule, Hitleri-Saksamaale ja Nõukogude Liidule, kes kõik on vähemalt mõnda aega Poola riigi osi on valitsenud, tahavad eurokraadid nüüd jälle Poolat lahutada tema rahvuslikust kultuuripärandist; tahavad panna Poola pani unustama tema rahvuslikku kultuuripärandit ja krakovjakki ning panna ta tantsima Pariisis viisistatud poloneesi.

Paul Belien ei selgita lähemalt, mida George Soros mõtleb„“avatud ühiskonna“ all, kuid taotlus muuta EL eksklusiivseks ilmlike eurokraatide klubiks on kahtlaselt sarnane George Orwelli „doublespeak’ile“, milles must tähendab valget ja vabadus vangistust. Soros kuulub maailma rikkaimate meeste hulka, kes võib panna mängu miljoneid dollareid oma meelisharrastuse rahastamiseks (mida ta on ka teinud) – nimelt vaenu õhutamiseks Ameerika vastu ja Bushi valitsuse kukutamiseks.

Praegu USA-s käimasolevas valimistsüklis on Sorose eelistatuimaks tehnikaks finantseerida anti-ameerikalikke gruppe organisatsiooni MoveOn.org kaudu, mida Washington Times’i kolumnist Michelle Malkin iseloomustab kui „nood vasaku tiiva äärmuslased, kes on süüdistanud USA Iraagi kaitsejõudude ülemjuhatajat kindral Petraeust“ (nad on moonutanud ta nime „kindral Betray Us-iks“).

Kuid mis on sel tegu EL-iga? Võime küsida, kas ei ole George Soros ja Daniel Cohn-Bendit nagu järsku kapist välja pudenenud skeletid 1960. aastaist? Nad elavad uuesti läbi lillelaste ja hipide võitlust, mis sundis Prantsusmaa presidenti Charles DeGaulle’i 1968. a. ametist tagasi astuma. Nüüd on teretulnud tüliõunaks veel EL-i reformikava, mida eurokraadid püüavad iga hinna eest manööverdada sotsialismi rööbastele ja hoida seda eemale parlamentaarse demokraatia mõjudest.

Daniel Cohn-Bendit oli 1968. a. mässavate tudengite silmapaistvamaid liidreid saksa nn. punabrigaadide juhtiva kujuna, käsikäes kurikuulsa Baader-Meinhofi gangi jt. vasakpoolsete grupeeringutega, kellest mõnigi oli ära teeninud ametliku klassifikatsiooni terroristliku jõuguna. Vaatlejad iseloomustasid neid „brigaade“ marksistlike, leninistlike või maoistlikena – või ka kõigi kolmena korraga. Cohn-Benditi garderoobis peitub ikka veel üks skelett 1968. aastast – soov muuta maailm teiseks.

Silmatorkav erinevus tollase ja praeguse vahel on siiski see, et Cohn-Bendit taotleb nüüd parlamentaarse korra kaotamist Euroopas, kuid istub samal ajal ise hea parlamentaristina Saksa Liidupäevas (Bundestagis) roheliste partei esindajana.

Märkmed: