Kes võinuks ennustada, et 21. sajand algab dramaatilise kokkupõrkega moodsa Lääne ja 7. sajandi islami vahel? Tänapäeva Euroopa koos Ameerikaga, mida võime kutsuda Atlandi ühiskonnaks, on Araabia maailmast ette jõudnud 1400 aasta võrra. Viimase 300 aasta arengud on vorminud eriti Euroopast moodsa ajastu sillapea, mida mõned vaatlejad on hakanud nimetama „magnet-mandriks“. Selle vaate kohaselt on Euroopas toimumas mandririikide rahuviisiline konsolideerumine, mis jätab selja taha kõik kahest maailmasõjast, külmast sõjast ja vanade impeeriumide lagunemisest tekkinud probleemid ning kujutab endast uut etappi rahvaste koostöös, tegelikult üht uut laadi, healoomulist impeeriumi.

Selle arengu ajendavaks mootoriks on Euroopa Liidu (EL) külgetõmbejõud, mida võiks võrrelda keemiast tuntud adhesioonitungiga. See tähistab teatavasti ühe aine molekulide kalduvust liituda teise aine molekulidega. Samal viisil stimuleerib EL oma idapoolseid naabreid endaga ühinema. Carnegie rahuinstituudi vanemteadur Robert Kagan väidab, et see laienemisprotsess toimib vastupandamatu jõuga, sellest hoolimata (või tänu sellele), et Euroopat ümbritseb kolmest küljest rahutute või ohustatud riikide poolkaar — Põhja-Aafrikast lõunas läbi Lähis Ida ja endiste N. Liidu valduste kuni Baltimaadeni kirdes. Kagan kirjutab Washington Post'is: „Kui on olemas üks ohukollete vöönd, siis see on see, eriti nüüd, kus Vene president Vladimir Putin on hakanud mängima kunagise Vene impeeriumi taastamise kaardile. Kuid nende ohtude vastu on Euroopal pakkuda üks ainulaadne relv, mitte ähvardav sõjaline võim, vaid ta külgetõmbejõud. EL-ist on saanud tohutu poliitiline ja majanduslik magnet, mille suurim tugevus seisneb selles atraktiivses jõus, millega ta on võimeline oma naabreid mõjutama.“ Autor peab selle värskeimaks tõendiks sündmusi Ukrainas, kirjutades: „... Ukraina kriis näitab, kui tohutut ja elutähtsat rolli Euroopa võib etendada ja ka etendab, kujundades oma üha laienevatel piiridel asuvate rahvaste poliitikat ja majandust. See ei ole tühiasi. Vastupidi — see on monumentaalse strateegilise tähtsusega ülesanne niihästi Ühendriikidele kui ka eurooplastele.“

Autor tsiteerib siin EL-i ametiisikut, Briti peaministri Tony Blairi endist nõustajat Robert Cooperit: „Euroopa välispoliitika kõige tõhusamaks tööriistaks on nüüd 'euroliidu liikmeks saamise ahvatlus'“.

EL-i liikmeks saamise ahvatlus on kindlasti juba mõjutanud mitmeid selle „ohtude poolkaare“ riike asuma demokraatlike reformide teele. EL-i pääsemise ambitsioon on aidanud stabiliseerida poliitilist olukorda Balkanil. Türgis on rahva valdav soov Euroopaga liitumiseks andnud tulemuseks olulisi muudatusi põhiseaduses ja inimõiguste deklaratsioonis. Viimaseks näiteks oli Euroopa vaatlejate tooniandev roll Ukraina valimistel, mille kohta Kagan kirjutab: „Kui Euroopa (Liit) ei oleks laiendanud end ega hõlmanud Poolat ja teisi Ida Euroopa riike, ei oleks tal olnud ei seda huvi ega mõju, mis tal nüüd Ukraina valimistele oli.“ (WP, 5. dets.)

Euroopa on viimased kolm sajandit kannatanud suurte koloniaalriikide tõusu, kulminatsiooni ja lagunemise järelmite all. Briti, Prantsuse, Vene jt. impeeriumid saavutasid oma küllastuspunkti 19. saj., kuna uusi asumaid ei olnud enam kusagilt saada. Auahnus asendus kadeduse ja silmakirjalike vastastikuste mittekallaletungi-lepingutega. See süsteem varises kokku 20. saj. kahes maailmasõjas. Kaotajaist (Venemaa, Saksamaa) said revanshistid, kes laenasid 18. saj. Prantsuse revolutsioonilt terrori-doktriini, et oma kadunud maailma hirmu ja massimõrvade abil tagasi vallutada. Võitjad (Inglismaa, Prantsusmaa, USA) panid oma tulevikulootused Rahvasteliidule (1919) ja ÜRO-le (1945), mis mõlemad on osutunud fata morganaks. Mis on Magnet-Euroopa väljavaated?

Briti peaminister Tony Blair ja Saksa välisminister Joschka Fischer toetavad Kagani andmeil Magnet Euroopa kontseptsiooni. Prantsuse president Jacques Chirac tüürib aga Prantsusmaad tagasi 20. sajandisse, kuna Vene president Putin püüab koguni reanimeerida 19. sajandi tsaari-impeeriumi.

Näib, et Magnet-Euroopa kõlbab ehk küll uue sajandi spetsifikatsioonidele vastavaks arengumudeliks, kuid ilmsesti mitte ilma ägedate võitlusteta.

Märkmed: