Venemaal kestab juba mõnda aastat kummaline matsh ühe endise maailmameistri ja ühe dzhuudo „musta vöörihma“ kandja vahel. Võitlus ei ole suunatud mingi karika omandamisele, vaid lihtsale eksistentsiaalsele küsimusele: kumb suudab teise ära hävitada? Osalisteks selles ebatasavägises partiis – nagu võite arvata – on 1985. a. malemaailmameister Garri Kasparov ja Venemaa praegune ainuvalitseja, president Vladimir Putin. Kasparov on üks neist vähestest 1990. aastate vene demokraatidest, kes on tänini säilitanud mingil määral vastupanuvõimet Putini diktatuurile; Putin aga praktiliselt ainuke inimene kogu Venemaal, kel on vabadust. Algselt see ei olnud nii.
Wall Street Journal’is kirjutab kaastööline Alan Gullison Kasparovi võitlusest järgmist: „G. Kasparov tervitas esialgu V. Putini riigitüürile asumist, ennustades, et see annab võimu uuele pragmaatiliste poliitikute generatsioonile. Kuid aasta hiljem – mööndes, et ta on eksinud – taunis ta uue presidendi selliseid otsuseid nagu Nõukogude Liidu hümni kuulutamine Vene rahvushümniks, invasioon Tshetsheeniasse ning seda sõjakäiku kritiseerinud televisioonisaatja sulgemine.
Samal ajal jätkas Kasparov oma malekarjääri, kirjutas raamatuid, pidas loenguid ja võitis turniire, mis tegi ta rikkaks... “ (WSJ, 20. 06.) ja, võib lisada, populaarseks. Aastal 2005 loobus Kasparov malest põhjendusega: „Olen saavutanud kõik, mida tahtsin.“ Kuid see kehtib vaid male, mitte tema poliitiliste ambitsioonide kohta.
Vene demokraatlike jõudude koalitsioon, millest ühe osa moodustab Kasparovi toetajaskond, on kõike muud kui üksmeelne, kirjutab Gullison, jätkates: „Kasparov on üks neljast opositsiooni juhist, kes moodustavad koalitsiooni „Teine Venemaa“. /... /Mõned neist kardavad, et Kasparov surub liikumist liiga lähedale kokkupõrkele ametivõimudega. Ja vaated lähevad lahku küsimuses, keda toetada presidendikandidaadina märtsikuistel valimistel.“
Kes moodustavad siis „Teise Venemaa“ hääletajaskonna? Gullison vastab: „See koalitsioon hõlmab rahvuslasi, kommuniste, inimõiguste aktiviste, turuvabaduse liberaale ja anarhistlikke bibliofiile – gruppe, mille peamiseks ühistunnuseks on see, et (Putini) rezhiim püüab neid kõrvale suruda. Nad ei kujuta endast mingit silmnähtavat ohtu presidendile, kel on 70%-line populaarsus-reiting pärast kaheksat aastat majanduslikku kosumist ja suhtelist poliitilist stabiilsust.“
Kasparovi kandepind Putini potentsiaalse konkurendina näib küllaltki haprana. See ei ole aga takistanud Kasparovit Putinit võimalikult teravaimalt ründamast. Praegune Kremli rezhiim on juba kaotanud poliitilise institutsiooni tunnused ja muutunud inkorporeeritud maffiaks, väidab Kasparov ühes hiljutises Wall Street Journal’is (mille kaastööline ta on) ja jätkab: „Vene valitsus muutub üha vähem-tähtsaks Putinile ja tema hoovkonnale. Riigiaparaat on transformeeritud korporatiivseks aparaadiks, mis toimib väljaspool õiguskorda ja kulisside taga. See on super-oligarhia, mis on riigi tarbetuks teinud ja mis kanaliseerib nafta- ja gaasimüükidest laekuva jõukuse maffia kontrollitud pettefirmadesse.“ (WSJ, 20. sept.)
Kasparov ühineb ajakirjaniku Julia Latõninaga, kes hiljuti kirjutas Novaja Gazeta’s irooniliselt, et Venemaal on nüüd lõpuks kahepartei süsteem: tal on Nafta Partei (Rosneft) ja Gaasi Partei (Gazprom). Neil on omad relvaüksused ja nad võivad segamatult jätkata oma riigivargust täiesti sõltumatult sellest, kes detsembris ja märtsis valitakse (vastavalt) duumasse või Kremlisse, märgib Kasparov.
Kasparovi olukorrahinnangus kajastub võib-olla juba mõnevõrra resignatsiooni. Kui Putin möödunud kuul peaministri ametisse nimetas ühe poliitilise „nobody“ – Viktor Zubkovi – kirjutas Kasparov: „Demokraatlik poliitika Venemaal on surnud ja V. Zubkov on lilledeks selle haual.“
Ameerika päevik: Male või dzhuudo?
Arvamus
TRENDING
