Moodsas poliitilises leksikonis on viimase aasta kestel korduvalt teineteisele vastandatud kaht mõistet — „vabadust“ ja „stabiilsust“. Sellega on hoolimatult mööda mindud faktist, et vabadus ja stabiilsus ei ole sugugi mitte vastandid, vaid võivad vägagi edukalt koos eksisteerida. Freedom House'i globaalselt tunnustatud vabadusindeks näitab juba aastaid kodanikuvabaduste ja riigikorra stabiilsuse rahulikku kooseksistentsi praktiliselt kõigis anglosaksi maades, Skandinaavia riikides ja mitmel pool Ida Aasias. Lääne- ja Põhja-Euroopas ning Ameerika Ühendriikides on see 'töökooslus' püsinud puutumatuna juba üle 200 aasta.

Nüüd on aga „stabiilsusele“ antud moonutatud tähendus kui „vabaduse“ vastand või alternatiiv. Seda semantilist omavoli on kasutanud esmajoones juhtivad poliitikud maades, kus valitsusvõim vabadust kardab ehk teisisõnu: peamiselt autoritaarsetes Araabia riikides. Seal tähendab „stabiilsus“ nüüd tihti autoritaarse rezhiimi säilitamist, kodanikuvabaduste mahasurumist ning dissidentide vangistamist või koguni surmamist. Seda kontseptsiooni on kasutanud kõik Lähis-Ida despoodid, kahjuks ka mõned Euroopa suurriigid ning USA (!) — kuni eelmise presidendini. Pittsburghi Post Gazette'i kolumnist Jack Kelly kirjutab: „(USA) presidendid enne George W. Bushi suhtusid liberaalselt Lähis-Ida piirkonna despootidesse. Türanne peeti liiga tugevaiks, et neile vastu astuda; neid tuli rahustada. 'Stabiilsust' loeti tähtsamaks kui rõhutud rahvastiku inimõigusi.“ Kelly leiab, et see oli araablaste alahindamine, lisades: „Liberaalidel oli kummaline arusaamine, et araablased ei pane rõhumist pahaks nii kaua, kui rõhujaiks on Amerikale vaenulikud diktaatorid. Bush seevastu usub, et muhameedlased ihkavad vabadust ja demokraatiat niisama palju kui kõik teised.“ (Washington Times'i järgi, 4.märts). Oma Brüsseli sõnavõtus möödunud kuul nimetas Bush liberaalide kontseptsiooni „diktatuuri- ja stagnatsiooni valestabiilsuseks“ ja rõhutas, et selle eesmärgiks on põlistada „türannia ja lootusetuse status quo, mis sigitab üha rohkem terroriste“.

Selles moonutatud tähenduses on „stabiilsus“ osutunud teretulnud argumendiks ka neile Euroopa riigipeadele, kes sõdisid küünte ja hammastega Bushi Iraagi operatsiooni vastu. Prantsuse president Jacques Chirac ütles veel veidi enne Iraagi õnnestunud parlamendivalimisi, et „araablased ei vaja mitte vabadust, vaid stabiilsust“. Saksa liidukantsler Gerhard Schröder vetostas veel pärast Iraagi 30. jaanuari valimisi uuesti Saksa üksuste osalemise Iraagi julgeloleku kaitsel. Ja Venemaal on sõna „stabiilsus“ saanud otsekui maagiliseks amuletiks, mida president Vladimir Putin kasutab kõigi oma autoritaarsete meetmete õigustamiseks. Irooniline on, et omaenda maades ei ole need stabiilsuse evangelistid suutnud kuigivõrra poliitilist stabiilsust juurutada.

Prantsusmaal on president Chirac vähem kui aasta jookul ametisse pannud ja tagandanud neli finantsministrit. Nii Prantsus- kui Saksamaal on sagenud vihased tänavameeleavaldused valitsuse hädavajalike, kuid ebapopulaarsete majandusreformide vastu. Meenutagem, et mõlemas riigis on töötute (suures osas mitte-töötada tahtvate) kodanike suhtarv kaks korda kõrgem kui Ühendriikides ning valitsuse püüded nende tööle suunamiseks tekitavad vaid protesti-meeleolu. Ja möödunud kuul marssisid ka Vene linnades tuhanded pensionärid tänavail, nõudes Putni pajukireformi tühistamist.

Olukord pakub mitte üksnes Araabia riikides, vaid ka Vene-, Saksa- ja Prantsusmaal kujukaid näiteid sellest, mida president Bush nimetas „diktatuuri ja stagnatsiooni valestabiilsuseks“.

Peame niiisiis kahetsusega nentima, et see leksikaalne uuendus — „vabaduse“ ja „stabiilsuse“ vastandamine — on põhiliselt väär ning et „stabiilsus“ on teatavate liidrite kõnepruugis lihtsalt puhas pettus.

Märkmed: