Komparteile, mida Putin nähtavasti ei söanda sulgeda, on rahvaküsitlustel stabiilselt andnud toetuse 18% valijaist. Duumasse sissepääsu läveks on teatavasti 7%. Niisiis on Zjuganovil häid väljavaateid konkurentidest mööduda. Teistest grupeeringutest on Putini „Ühendatud Venemaa“ pääs duumasse oma loodetava 70–80%-lise toetusega valijaskonna hulgas väljaspool igasugust võistlust.
Mis puutub Mironovi „Õiglasesse Venemaasse“, siis näib see olevat minetanud igasuguse lootuse parlamenti pääseda, eriti nüüd, kus Putin on järsu pöördega ta jalgealuse hävitanud. Washington Post’i Moskva korrespondent Peter Finn kirjutab lähemalt selle partei taustast: „„Õiglane Venemaa“ loodi (mullu) kolme väikepartei koalitsioonina ning mehhanismina, mille ülesandeks pidi olema meelitada enda poole kommunistliku partei vasakpoolseid liikmeid ilma „Ühendatud Venemaad“ ohustamata.“ Ent „Õiglane Venemaa“ ei ohustanud Putini parteid vähimalgi määral. Käesoleva aasta märtsiks oli „Õiglase Venemaa“ toetajaskond tõusnud 11%-le – see oli siis, kui Putin oli ennustanud parteile hiilgavat tulevikku võimuredeli tipus – tema endaga selle juhipositsioonil. Kuid oktoobri keskpaigaks oli see suhtarv langenud vaid 4%-le ilmse reageeringuna Putini 1. oktoobri avaldusele, et tema valik on siiski „Ühendatud Venemaa“.
„Õiglase Venemaa“ Peterburi piirkonna esindaja Aleksei Timofejev tunnistab Peter Finnile siiralt, et tema liitus Mironovi parteiga puht-karjeristlikel põhjusil, jutustades: „Ühinesin „Õiglase Venemaaga“ partei juhtkonna kinnituse tõttu, et president Putin ise kandideerib (duumasse) parteinimekirja eesotsas. Aga president valis „Ühendatud Venemaa...““ Timofejevi karjeristlikku moraali jagasid nähtavasti ka kõik need teised saadikukandidaadid, kes kohe pärast Putini täispööret „Õiglasest Venemaast“ lahkusid põhjendusega, et „kui meie presidendi frakisabadele ei mahu, siis ei ole ka kogu parteil mõtet“.
Washington Post’i välispoliitiline ekspert Jim Hoagland näeb nende mitmete Venemaade taga Putini läbimõeldud ja edukat „Jaga-ja-valitse“ strateegiat. Selleks on tal vaja luua kunstlikke parteisid, mis garanteerivad duuma koosseisu killustamise, nii et ta võib seda sundida tegema, mida ta iganes soovib. „Putin loob endale kujuteldavaid järeletulijaid ja leiutab uusi, tundmatuid kandidaate ning heidab need siis kõrvale. Ja ta hoiab teiste riikide juhte pidevas mõistatamise seisundis,“ kirjutab Hoagland ning selgitab: „Putin kõneleb eraviisiliselt president Bushile, Prantsuse Nicolas Sarkozyle ja teistele välismaa riigijuhtidele, et tema püüab samuti nagu nemadki takistada Iraani tuumarelva omandamast. Siis aga eitab avalikult, ilma eelhoiatuseta, et pole olemas tõendeid, nagu Iraan üldse tuumarelva sooviks....Putin naudib täiesti avalikult seesugust mängu niihästi oma liitlaste kui vastastega. Ja ta mängib seda mängu veel kaua aega pärast seda, kui ta on võitnud, sest mäng ise on see, mida ta armastab.“ (WP, 28. okt.)
Washingtoni suurlehe kolumnist ei ole ainus Lääne vaatleja, kes, seistes silmitsi Vene juhtidega, leiab olevat võimatu mõistatada, mida nad õigupoolest mõtlevad. Jim Hoaglandi analüüs meenutab selgelt Winston Churchilli klassikaliseks kujunenud diagnoosi Stalini Venemaa kohta II maailmasõja lõpuaastaist: „Venemaa on salapärasusse mähitud mõistatus müsteeriumi südamikus.“