Välispoliitiliste ekspertide praktiliselt üksmeelsel hinnangul oli USA uue välisministri Condoleezza Rice’i nädalapikkune turnee läbi kaheksa maa ja kümne linna edukas. See rajas uue valitsuse esimesed kontaktid Euroopa ja Lähis-Ida tähtsamate juhtidega ning mõlemal pool Atlandit avaldati sel puhul lootust, et USA ja Euroopa suhetes võib nüüd alata uus peatükk. Aga enne, kui keegi jõudis küsida, mida see uus peatükk peaks sisaldama, tõttas Saksa kantsler Gerhard Schröder kinni naelutama, et põhiliselt tähendaks see NATO muutmist. Põhja-Atlandi kaitseallianss „ei ole mitte enam esmaseks foorumiks (primary venue), kus transatlantilised partnerid diskuteerivad ja koordineerivad (kaitse-alaseid) strateegiaid“, rõhutas Schröder Müncheni kaitseküsimuste konverentsile adresseeritud pöördumises, vaid NATO-st peab tema visiooni kohaselt saama operatsioonibaas Euroopa ja Ameerika jõudude tasakaalustamiseks maailmas.
Schröderi ettepanekut täpsustas omalt poolt Saksa välisminister Joschka Fischer. Reutersi korrespondent Mark John edastab Washington Times’is Fischeri kommentaarid jargmiselt: „Täpsustades kantsler Schröderi kõnet ütles välisminister Fischer, et Saksamaa soovib NATO-t kasutada rohkem mittesõjaliste küsimuste üle arutlemiseks, kaasa arvatud alad, kus Atlandi partnerite vahel valitsevad lahkarvamused. NATO on alati olnud rohkem kui vaid sõjaline allianss. Kuid miks ei kuule me NATO-s kuskil debatti (näiteks) surmanuhtluse, Kyoto protokolli või Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) kohta?“ küsis Saksa välisminister. (WT, 14. veebr.)
Vaevalt mõtles Fischer debati laiendamise all, et NATO tuleb muuta vaid mingiks jututoaks. Kyoto, ICC ja surmanuhtlus juhtuvad olema just küsimused, millistes valitseb terav vastuolu USA ja Euroopa vahel. Euroopa taotleb neil aladel reforme, mis USA Kongress või Valge Maja on tagasi lükanud kui Ameerikale majanduslikult või julgeolekuliselt kahjulikud. Nende sokutamine NATO agendasse oleks nagu Trooja hobuse saatmine Washingtoni — ja see meenutab siinkirjutajale episoodi „Nisu ja naerid“ lapsepõlves loetud Kaval-Antsu ja Vanapagana lugudest. Lühendatult kõlab see nii: „Antsu ettepanekul jagatakse aasta viljasaak nii, et Vanapagan saab kõik, mis mullas kasvab; Ants aga ülalpool mulda kasvava. Ants külvab põllule nisu ja saab muidugi kõik teravilja endale, kuna Vnapaganale jäävad vaid juurekontsud. Järgmisel kevadel nõuab Vanapagan ülalpool mulda kasvava endale. Ants kohe nõus. Teeb maha põllutäie naereid — ja saab muidugi naerid endale, kuna Vanapagan peab leppima pealsetega.“
Meie loos on Schröder see Kaval-Ants, kes kasutab petlikku semantikat Vanapagana vilja varastamiseks. Samuti tahab Schröder „reformide“ nime all asendada NATO tõelise agenda initsiatiividega, mis väljendaksid „Vana Euroopa“ kolme suurriigi (Saksa-, Prantsus- ja Inglismaa — EU-Kolm) erihuvisid. Nendest on paraku paljud vastuolus USA poliitikaga. Inglismaa pooldab nt. Kyoto protokolli rakendamist; Saksamaal on erivahekord terroririikide Iraani ja Süüriaga; ja Prantsusmaa plaanitseb ülemaailmset maksustamist — kõik ideed, millel ei ole toetust USA Kongressis, kuid mis oleksid Tony Blairile, Gerhard Schröderile ja Jacques Chiracile sisepoliitiliselt kasulikud.
Balti riikidele oleks selline NATO „reformeerimine“ lausa ohtlik. See vähendaks oluliselt Ameerika osakaalu NATO-s ja julgustaks nimetatud kolme riigi katseid laiendada oma Ameerika-vastast koalitsiooni ka Venemaale. Ja see omakorda võiks julgustada Vladimir Putini valitsust jälle nõudma vabamat voli ja kes-teab missuguseid eriõigusi Vene nn. lähivälismail, nt. Eesti kodakondsuse või koolikorralduse alal.
Seni ei ole Schröderi visioonile leidunud palju ostjaid. NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer lükkas selle tagasi jaheda kommentaariga: „NATO-l ei ole häda midagi.“ USA esindajad Müncheni konverentsil avaldasid kartust, et see võib NATO-t nõrgendada, kuna Saksa kristlik-demokraatlik opositsioon arvas, et Schröderil on mängus hoopis sisepoliitiline kaalutlus: säilitada oma Ameerika-vastast renomeed tuleva-aastaste valimiste jaoks.
Schröderi ja EU-Kolme läkitus Condoleezza Rice’ile on, et „uus peatükk Euroopa-Ameerika suhetes on ‘okei’ — niikaua, kui selle kirjutame meie“.
Ameerika päevik: Nisu ja naerid
Arvamus
TRENDING
