Aastaid 2006—2008 võib tulevikus vaadelda kui perioodi, mil toimus Euroopa mandri ärapöördumine sotsialismist kapitalismiteele. Sel perioodil on toimunud tähtsad valimised kolmes Euroopa suurriigis ja toonud võimule valitsused, mis on suuremal või vähemal määral lubanud taastada kaotsiläinud kapitalismi hüvesid (Saksa- ja Prantsusmaa) või saavutatud hüvesid säilitada (Inglismaa) ning võibolla ka kurssi korrigeerida Euroopa Liidus (EL-is) ja NATOs.
(Kõige tähtsam selle perioodi rahvahääletustest on muidugi tulemas USA-s, nimelt presidendivalimised novembris 2008. Ent USA-s määrab valimiste õhkkonna tõenäoselt Iraagi sõda, mitte ideoloogiline võitlus sotsialismi ja kapitalismi vahel.)
Kuidas taastada vabaturumajandus põhjani sotsialismi-ideedest läbi imbunud ühiskonnas? Kuskil pole see küsimus akuutsem kui Prantsusmaal, kus maikuus valitud uus president Nicolas Sarkozy on tõotanud ennistada sõjajärgsete aastate majanduskasvu ja kaotada tööpuuduse.
30 aastat tagasi oli Prantsusmaa siseriiklik kogutoodang 25% kõrgem kui Inglismaa oma; nüüd on see 10% madalam. Viimase veerandsajandi kestel ei ole prantsuse majandus loonud ainsatki uut töökohta. Selle stagnatsiooni isaks oli president Francois Mitterand, kes a. 1952 ühendas prantsuse vasakpoolsed grupeeringud üheksainsaks sotsialistlikuks parteiks majanduse totaalse riigistamise lipu all. George Wil kirjutab Washington Post’is:
„See oli kõige ulatuslikum natsionaliseerimisprogramm, mida üks vabaturusüsteem on kunagi üritanud. (Mitterand) tõstis pensione, perekonna- ja elamu-abirahasid ning miinimumpalku, devalveeris franki kolmel korral ja oli varsti sunnitud püksirihma pingutama.“ 1980. aastail tuli tal enamik oma natsionaliseeritud ettevõtetest taaserastada. Nagu filosoofiline kolumnist Will ütleb: „Mitterand tegi kogemata seda, mida Margaret Thatcher (Inglismaal) tegi meelega: ta tappis sotsialismi.“ (WP, 20. aug.)
Ometi on küllalt paljud Mitterandi heaoluriigi nõrkustest jäänud püsima, tegemaks Sarkozyle tõsist peavalu — puudulik majanduskasv, noorte ja haritlaste tööpuudus ja maalt lahkumine, suur riigivõlg, ametiühingute monopolism jne.
Kakskümmend aastat tagasi põhistas ameerika mainekamaid sotsiolooge Daniel Bell oma teooria „kapitalismi kultuurilistest vastuoksustest“. Ta mõtles nende all paradoksi kapitalistliku ühiskonna tekkimise ja püsimajäämise tingimustest, mis on vastandlikud ning teostudes iseennast hävitavad.
Bell kirjutas, et kapitalism jõuab õitsengule ainult vooruste abil, mis õitsengu hukkavad. Nendeks voorusteks on säästlikkus, töökus ja kannatlikkus — omadused, mis edukuse korral annavad tulemuseks külluse, jõude-elu ja himude kohese rahulduse. Viimased on aga just need omadused, mis teevad inimese pillavaks, laisaks ja kärsituks — ühesõnaga, otse vastandiks kapitalisti elustiilile, mis nõuab kokkuhoidlikkust, usinust ja pikka meelt.
Belli analüüs selgitab kujukalt, mis on juhtunud Prantsusmaal ja veidi vähem eredalt ka Saksamaal ja teistes Euroopa heaoluriikides. Prantsuse uus finantsminister, Wall Street’i koolitusega Christine Lagarde, on selle kinni naelutanud kolme sõnaga:
„Oleme kaotanud tööeetika.“
Sarkozy valitsus on otsustanud taastada tööeetika Prantsusmaal: laiendada pettumuseks osutunud 35-tunnine töönädal uuesti 40-le tunnile; kehtestada tulumaksu ülemmäär (40%); kaotada luksuslikud riigiabirahad ja üldiselt rajada töö hindamine saavutustele ja mitte väljateenitud aastate arvule. Sarkozy ja Lagarde tahavad teha tööst mitte laiskuse-, vaid virkusemehhanismi.
On tähendusrikas, et see initsiatiiv tuleb ajal, kui kogu mander otsib valjapääsu aastaid kestnud soikeseisust ja luhtunud reformikatsetest, nagu seda oli Euroopa Liidu läbikukkunud põhikirjakavand.
Kui Sarkozy-Lagarde’i üritus õnnestub, võib Prantsusmaa saada tõsiselt arvestatavaks eeskujuks teistele stagneerunud heaoluriikidele — ja olla mandrile selleks juhiks, kelleks on asjatult ihaldanud saada kõik Prantsuse presidendid Charles de Gaulle’ist Jacque Chiracini.
Ameerika päevik: Pöördeline aastakolmik
Arvamus
TRENDING
