USA kõrgeimad võimukandjad Iraagis – vägede ülemjuhataja kindral David Petraeus ja suursaadik Ryan Crocker – käisid hiljuti Washingtonis oma tööst Kongressile aru andmas. Nii Senatis kui Esindajatekojas lozheerib arvestatav hulk rahvasaadikuid, kes on valitsuse Iraagi-poliitika põhjani hukka mõistnud, süüdistades president Bushi isegi valetamises ning kindralit oma isamaa reetmises. Juba pikemat aega nõuavad nad Ameerika vägede kojutoomist, ähvardades vastasel korral lõpetada sõjakulude finantseerimine.
Suursaaadik Crockeri ja kindral Petraeuse aruannet oodati erilise põnevusega, saamaks selgust küsimuses, kas ja mil määral on aasta algul välja kuulutatud relvajõudude võimendusstrateegia Iraagis (surge) tulemusi andnud. Mõned kriitikud kuulutasid juba enne prokonsulite visiiti, et see poliitika on luhtunud. Vaatlejate konsensuseks näib siiski olevat, et see pole mitte täiesti luhtunud ega ka mitte täiesti õnnestunud.
Washington Post’i välispoliitiline kolumnist David Ignatius, kes järjekindlalt külastab Iraagi võitlustandrit, möönab, et „surge“ tõi koguni mõningaid üllatusi ja mitte tingimata halbu, kirjutades: „Minu järeldus on, et Petraeus ja Crocker põhjendasid küllaltki mõistlikult vajadust veel mõnda aega jätkata Ameerika püüdlust „katse ja eksituse“ teel taas üles ehitada see riik, mille me purustasime a. 2003. Kuid niisama tähtis on, et nad ühtaegu signaliseerisid selle meie ebakindla missiooni lõpu algust, soovitades väekoosseisude vahendamist alustada käesoleval aastal.“ (WP, 13. sept.)
Washington Times’i juhtkiri leiab, et prokonsulite aruande tulemusena on Bushil nüüd veidi rohkem aega tegutsemiseks: „President Bushile näib olevat kindlustatud vähemalt veel üks poolaasta, et ära hoida see Iraagi riigi kokkuvarisemine, mida Washingtoni sõjavastaste rinne – meile arusaamatuil põhjusil – ikka veel näib nii palavalt igatsevat.“
Juhtkirjanik asub siin samal seisukohal kui valitsus, nimelt et vägede kohene väljatõmbamine võrduks selle maa paratamatu hävinguga. Ta jätkab: „Sõjavastastel ei ole õnnestunud tõestada, et aeg on tulnud tõugata Iraak üle kuristiku serva just ajal, mil tänu võimendusoperatsioonidele on saavutatud mõningat, ehkki vähest edu.“ (WT, 13. sept.)
David Ignatius, kelle analüüsid Iraagist on alati kaalukad, tõstab nende operatsioonide positiivsete saavutustena esile sunni sekti kuuluvate hõimupealikute ületulekut valitsuse poolele võitluses terrorirühmitusega al-Qaida ning vägivalla-aktide järsku langust poliitiliselt tähtsas rahvarohkes Anbari provintsis. Need tulemused on paremad kui valitsus oli oodanud, märgib Ignatius.
Kuid positiivsena tuleb hinnata ka muutust, mis on toimumas ameerika üldsuse kuvandis (image’is) Iraagist. Seni on nii sõja pooldajad kui vastased maadelnud mingi utoopiaga Iraagist kui potentsiaalselt vabast ja õitsvast demokraatiast, mis esimeste arvates hakkab kohe teostuma siis, kui võit on käes; teiste arvates aga ei ole iialgi saavutatav – milleks siis raisata inimelusid ja miljarded dollareid?
Kindral Petraeuse visioon Iraagist ja senistest võimendusoperatsioonidest läheb sellest utoopiast mööda, keskendudes vaid realistliku edu saavutamise tingimustele. Washington Pos’ti kolumnist Charles Krauthammer hindab Petraeuse osa järgmiselt: „Tema rahulik, sirgjooneline tunnistuse andmine tagas talle vajaliku aja realistliku edu saavutamiseks. Mitte sellise ühendatud demokraatliku Iraagi suunas, millele olime lootnud päeval, kui Saddam Husseini kuju langes, vaid ühe radikaalselt detsentraliseeritud Iraagi suunas, millel on piisavalt piirkondlikku autonoomiat ja omaenda ressursse (oma osade) talutavaks tasakaalustatud kooseksisteerimiseks.“ (WP, 14. sept.)
Et suur osa ameerika rahvast kiidab heaks Petraeuse senised saavutused, ilmneb ühest neist paljudest rahvaküsitlustest, mis toimusid kohe pärast prokonsulite viisiiti Kapitooliumi mäele. Küsimus oli: keda usaldate enim sõja lõpetamiseks? Vastused: presidenti 5%; Kongressi 21%; väejuhatust 68%. Need arvud kõnelevad iseenda eest.
Ameerika päevik: Prokonsulite aruanne
Arvamus
TRENDING
