Mai algul istus Vene president Vladimir Putin ümber peaministri toolile ja loovutas presidendi istme Dmitri Medvedevile. Pealiskaudselt näeb see välja nagu rezhiimivahetus, kuid terasemad vaatlejad usuvad, et Kreml oli teinud kõikvõimaliku senise rezhiimi säilitamiseks dirigentide ümberpaigutusest hoolimata.
Rezhiimivahetuse asemel võime aga kõnelda doktriinivahetusest, nagu selle välja kuulutas Putini valitsuse välisminister Sergei Lavrov hiljutisel välisministrite kohtumisel Londonis. Lavrovi järgi on Vene valitsuse orientiiriks nüüd autokraatia, seega mitte enam „maailma parim demokraatia“, nagu Putin Vene senist riigikorda on iseloomustanud. „Autokraatia on tagasi tulnud,“ kinnitas Lavrov oma kolleegidele.
Sel taustal kõlab mõistatuslikuna värske presidendi sihiasetus. Oma ametissevannutamisel 7. mail tõotas Medvedev riigipeana eelkõige hakata hoolitsema inimõiguste ja kodanikuvabaduste eest, et Venemaal taastada õiguskord ning üles ehitada keskklass. Sellesse laiahaardelisse tegevuskavva kuuluvad ju eo ipso nt. turu-, ajakirjanduse- ja organiseerumis-vabadused, mis autokraatliku riigikorra all oleksid võimatud.
‘Autokraatia’ on üks mitmest terminist, mis tähistavad ühe isiku või kitsa grupi diktatuuri. Meie vanaisade ajal kasutati veel sõna ‘absolutism’ või ‘autokraatia’ bukvalistlikku tõlget ‘isevalitsus’. Tüüpilisteks ‘isevalitsejaiks’ olid monarhid nagu nt. Vene tsaarid või Napoleon, kes end a.1804 ise keisriks kroonis.
20. sajandil lisandus ‘isevalitsuse’ leksikoni veel uusi termineid nagu ‘autoritaarne’ ja ‘totalitaarne’, peegeldades riigivõimu monopoli mitmete uute variantide – fashismi, kommunismi, ‘juhitava demokraatia’ jms. – tekkimist. Kuid on raske mõista, mida täpselt Kremli võimukandjad mõistavad ‘autokraatia’ all.
Kahtlustan, et seal on mõningal määral tegu üksteisest mööda- või koguni üksteisele vastu-rääkimisega. Lavrovi järgi tuleks nüüd Venemaal oodata põhilist muutust, mille „aeg on tulnud“. Uus president Medvedev aga kinnitas duumas uue peaministri Putini esitlemisel: „Tänapäeval on meie kõige tähtsamaks ülesandeks säilitada oma praegust kurssi.“ Järgmisel päeval kõneles peaminister Putin duumas uue valitsuse ees seisvaist „massiivseist, grandioosseist“ ülesandeist – niisiis jälle rõhuga hädavajalikeks muutusteks. Tuleb lihtsalt ära oodata, millise retsepti oma autokraatiale valib Putin-Medvedevi tandem. Ajalugu pakub neile mitmeid võimalusi.
Napoleon, kes kahtlemata oli üks silmapaistvamaid autokraate, läks ajalukku mitte üksnes oma hiilgavate sõjaliste võitude tõttu, vaid ka kui administratiivne geenius, kelle reformid (Code Napoleon) püsivad osalt tänaseni. Hitler, kelle võimumonopol oli ehk veel suuremgi, nõudis oma koteriilt pühendumust sellistele isiklikele kinnisideedele nagu taimetoit, idamaa müstika, loomakaitse ja Wagneri muusika. See ‘kood’ on jäädavalt kadunud. ‘Putini koodi’ kohta ütlevad mõned eksperdid, et see juba kehtib. See on peaministri võimupiiride uus, osav definitsioon, mis võimaldab jälitada, keelustada, karistada ja tühistada kõiki neid kodanikuvabadusi, mida president lubab ellu viia.
Ameerika päevik: Putin ja Napoleon
Arvamus
TRENDING
