Ei ole paremat aega usuliseks mõtiskluseks kui vaikne kannatusnädal. See on aeg, mil maksab süveneda meie usu põhitõdedesse — on ju Jeesuse Kristuse kannatuslugu praktiliselt meie usutunnistuseks — kuid samavõrra väärt on kinkida tähelepanu neile ühiskondlikele jõududele, mis meie arusaamist usust mõjutavad ja vahel võibolla ka muudavad. Viimase aasta kestel on ilmnenud vähemalt kaks seesugust trendi. Üheks on ateismi järjest vähenev roll arvestatava ideoloogiana ja teiseks — üha laienev lõhe eurooplaste ja ameeriklaste usutunde vahel.

„Ateism on ülemaailmselt alla käimas,“ nendib Müncheni teoloog Wolfhart Pannenberg ühes äsjases usutluses. Sama leiab ka Oxfordi professor Alister McGrath ajakirjas Christianity Today. Ühelt poolt on ateistide nn. teaduslikud argumendid hakanud oma kandepinda kaotama. Teiselt poolt on ateistid osutunud võimetuks demonstreerima oma väidetavat moraalset üleolekut usklikest, kirjutab McGrath. Briti filosoof Anthony Flew, keda kaua aega tunti „teadusliku ateistina“, loobus hiljuti ateistide patent-argumendist, et maailma ja elu teke on piisavalt ära seletatud Darwini arenguteooriaga, ja asus kaitsma nn. Intelligentse Disaini (st. Jumala) võimalikkust kõige oleva loojana. Flew kirjutab arenguteooria kohta: „Evolutsioon ei suuda kunagi seletada fakti, et (elava organismi) ühteainsasse rakku on salvestatud rohkem informatsiooni kui Encyclopedia Britannica kõigisse köidetesse kokku.“ Ateismi veenvust on vähendanud ka sageli ateismi nimel sooritatud patoloogilised aktid, mis näitavad, et ka ateism ise on mingisugune usk ning võib viia usuhulluseni. McGrath ütleb: „Aeg on näidanud, et ateistide seas on niisama palju petiseid, psühhopaate ja karjeriste kui igas teises religioonis.“

Kuid Viini ülikooli teoloog Paul Zulehner hoiatab, et ateistide allakäik Euroopas ei tähenda veel nende ületulekut ristikoguduse rüppe. Pigem on tegu paganausundite tagasitulekuga, ütleb Roanoke College'i professor Gerald McDermott, kes on sama nähtust uurinud USA-s: „Igat sorti paganausundite tõus tekitab teatava väärvaimsuse (false spirituality), mis näib olevat kristlusele suuremaks ohuks kui ateism,“ leiab McDermott, meenutades, et ka saatana kummardajad peavad oma usku „vaimseks“.

Euroopas ilmnes ateistliku valevaimsuse oht eriti vaidlustes Euroopa Liidu (EL) põhiseaduse üle. Delegaatide enamik lükkas tagasi ettepaneku lugeda kristlust Euroopa kultuuri üheks tähtsamaks alustalaks. See kutsus esile kartuse, et EL püüab kehtestada mingit vasakpoolset „riigireligiooni“. Itaalia poliitik Rocco Buttiglione süüdistas vasakpoolseid totalitarismis ja iseloomustas nende vaateid antikristliku usundina. „See on ateistlik, nihilistlik religioon — ja pealegi religioon, mis on kõigile sunduslik,“ kaebas Buttiglione.

Üha sagedamini ilmneb ka fakt, et Euroopa ja Ameerika teed on läinud usu küsimuses lepitamatult lahku. Üks Gallupi ringküsitlus leidis hiljuti, et Euroopas on korrapäraselt kirikus käijate suhtarv ainult 15% küsitletuist, USA-s aga — 44%. Teine väga lugupeetav mõttetank, Pew Forum uuris, kui paljud peavad usku „väga tähtsaks“ oma elus. Ameerikas oli vastuseks 59%; Euroopas ainult 21%.

Inglise Exeter'i ülikooli teoloog Grace Davie näeb selle teelahkme algust Ühendriikide sünniloos 200 aastat tagasi. Ameeriklased kindlustasid endile oma põhiseadusega usuvabaduse tähenduses „vabadus uskuda“; Euroopas jäi aga püsima tähendus, mille sellele sõnale andis Prantsuse Revolutsioon —nimelt „vabadus usku eitada“, ütleb Davie.

Niisiis on Euroopa juba kaks sajandit arenenud ateismi, Jumala eitamise suunas, kuna ameeriklaste usk Kõrgemasse Olendisse on suurelt osalt püsinud puutumatuna.

Ateismi kokkuvarisemisega on siiski elimineeritud üks osa nendest küsitava väärtusega argumentidest, mida lääne kultuuripiirkonnas on tõstetud ristiusu vastu.

Arvamus

TRENDING