Iraagis on toimunud mõndagi positiivset, ehkki päevauudistes domineerib endiselt vägivalla ja surmasaanute statistika. Soodsama arengu rubriigis võib esile tõsta kolme sündmust. Esiteks uue peaministri Nouri al-Maliki otsus ametisse nimetada seni mitte-täieliku valitsuse kaitseminister ja siseminister — ametikohad, mis olid püsinud täitmata jaanuarist saadik. Teiseks — al-Qaeda terroristide kohaliku juhi, Abu Musab al-Zarqawi likvideerimine juuni algul USA õhujõudude poolt. Ning kolmandaks — president Bushi ootamatu kiirvisiit Bagdadi peamiselt selleks, et veenda iraaklasi Ameerika kindlas otsuses "püsida kursil", st. mitte hakata oma väeosi ennatlikult Iraagist välja tõmbama — areng, mida iraaklased kõige rohkem kardavad.

USA valitsuse suhtes üsnagi kriitiline Washington Post kirjeldab tekkinud olukorda, lähtudes Bushi Bagdadi-reisist:

"President Bush andis eile (13. juunil) oma Bagdadi visiidiga tähtsa demonstratsiooni Ameerika toetusest Iraagi uuele demokraatlikule valitsusele. Peaminister Nouri al-Maliki esindab parimat ja võibolla viimset lootust, et ühtsusvalitsus suudab pidurdada sektide-vahelist verevalamist, lüüa islami terrori-organisatsioone ja Saddam Husseini paadunud pooldajaid ning teha võimalikuks maa majanduslik taasülesehitustöö." (WP, 14. juuni.) Posti juhtkiri ei välista niisiis võimalust, et Iraagi uus valitsus siiski midagi suudab ära teha maa patsifitseerimiseks. Seega hoiab leht ettevaatlikku distantsi Kongressis tekkinud Bushi vastasest rindelõigust, mis viimasel ajal on leidnud rohket kajastust Washingtoni Capitol Hillil, st. Kongressis. Tsiteerin mõningate kongresmenide hinnanguid presidendi sammudele.

Pete Stark Kaliforniast: "Need on vaid selleks, et katta Bushi (tagupoolt), nii et ta ei peaks vastama Iraagi asjus esitatud küsimustele."

Jim McDermott Washingtoni osariigist Zarqawi hukkamise kohta: "(Iraagi) vägivallatsemine on niivõrd ähmane segapuder, et üksainus isik, olgu ta elus või surnud, ei tähenda enam midagi."

Dennis Kucinic Ohiost: "(Zarqawi) oli vaid väike osa üha kasvavast Ameerika-vastasest mässuliikumisest. Me oleme Iraagis valepõhjustel."

Paremale tiivale kalduvas Washington Times'is mõistab kolumnist Michael Barone need hinnangud hukka kui vaid demokraatliku erakonna vasaku äärmuse mõtteavaldused ja juhib tähelepanu tõigale, et terve rida juhtivaid demokraate (Nancy Pelosi, Harry Reid, Hillary Clinton jt.) neid arvamusi ei jaga. Barone kirjutab:

"Oluline segment Demokraatlikust Parteist, mõned tema poliitikud ja paljud tema kõige häälekamatest toetajatest lihtsalt ei soovi, et Ameerika Iraagis võidaks. Nii mürgine ja jäägitu on nende Bushi vihkamine, et nad hüppavad kerge vaevaga üle kõigist neist väärtuslikest sihtmärkidest, mida oleme seal — isegi teatava eduga — püüdnud saavutada, see on: demokraatlikku valitsust koos kõigile tagatud isikuvabadustega, vaba ja õitsvat majandust ning lugupidamist naissoo vastu." (WT, 13. juuni.)

Mõned vaatlejad tõlgendavad niihästi Iraagi valitsuse uut koosseisu kui ka Zarqawi tapmist ja Bushi Bagdadi-lendu kui võimalusi uueks alguseks Iraagis. Teised ei ole nii kindlad, et vaid tänu neile arenguile on seal nüüd tulemas pööre. Kuid mõõdukam osa peab sedagi positiivseks saavutuseks, et USA president on isiklikult pöördunud Iraagi uue valitsuse poole ja veennud seda, et kui ka mingit drastilist pööret ei tule, jääb tema senine toetus Iraagi rahvale püsima. Ehk nagu ütleb Washington Post:

"Kuid ta kasutab korrektselt ja julgelt oma isiklikku poliitilist kapitali — nii paljukest kui seda on järele jaanud — et demokraatial oleks Iraagis siiski shanssi ellu jääda."

Märkmed: