See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/ameerika-paevikust-30-000-aastat-puhkust/article15389
Ameerika päevikust: 30.000 aastat puhkust
09 Feb 2007 Ilmar Mikiver
Hiljuti leidsid arheoloogid Lääne-Aafrikas igivana ehte — vääriskividest koosneva kee, mille on ilmselt kokku pannud inimkäsi, mitte mingi spontaanne loodusjõud. Moodsaimate dateerimismeetodite kohaselt valmis kee 70.000 aastat tagasi, see on: 30.000 aastat varem, kui seni vanimaks peetud inimese kätetoo meie planeedil.

Juhuslikult teatasid inglise arheoloogid samal ajal suurejoonelistest leidudest kuulsa Stonehenge'i „päikesetempli“ lähistel Shropshire'i maakonnas. See hiiglaslik kivikalme, mis on dateeritud aastaisse ca 2650 eKr, hõlmab mitu korda suuremat areaali, kui varem arvati, ja näib olevat olnud mitte ainult arvuka ja hästi organiseeritud ühiskonna matuste ja pidustustseremooniate keskus, vaid ka arvukaist elamuist koosnev linn-asula.

Need leiud näivad ühiselt ütlevat, et inimkäte osakaal meie planeedi saatuse määramisel suureneb ja tiheneb üha. Albert Einstein võiks ehk öelda, et ei — aeg ise lüheneb. Kirjanik-ajakirjanik Barry Casselman aga arutab seda asja Washington Times'i arvamusteveerul ja jõuab järeldusele, et mis iganes käimas on, head see ei tähenda. 30.000-aastase pausi kohta, mis kulus Aafrika vanimast arheoloogilisest leiust kuni järgmiseni, kirjutab Casselman: „(See) 30.000 aastane periood, mille kestel — nagu tunnistab üks lihtne rohmakalt kokku pandud ehteasi — inimelus palju midagi ei muutunud, käib üle mõistuse meile, kes me elame maailmas, kus peaaegu iga päev leiutatakse mõni uus vahend või menetlus arstiteaduses, füüsikas või astronoomias... Olen üha enam veendunud, et Lääs lihtsalt salgab maha kõik, mis tõeliselt maailmas toimub. See enesepettus on kõigist kõige ohtlikum viis reageerida neile kiiretele ja intensiivsetele muutustele, mis maailmas on toimumas.“ (WT, 2. veebr.)

Ei tarvitse ühineda Casselmani diagnoosiga, möönmaks, et Lääne tsivilisatsioon on sajandite vältel oma võlga planeedi vaesemate vastu tõepoolest salanud ja kus võimalik, pagenud illusoorsetesse endapettustesse. Ent tema „üle mõistuse käivat“ väidet, et inimelu 30.000 aasta vältel peaegu ei muutunud, tuleb siiski võtta cum grno salis. Eks näita ju Stonehenge, et selle „puhkeperioodi“ viimaseks 5000-ks aastaks oli inimkond tarvitusele võtnud peaaegu kõik moodsa füüsika ja inseneriteaduse tähtsamad tehnikad nagu hoova kasutamine, raske transport ning kivi- ja puutöö.

Õigustatud on süüdistus, et Lääne tsivilisatsiooni kaks alustala — Põhja-Ameerika ja Euroopa — ei ole sajandite kestel kuigi palju ära teinud kolmanda maailma väljapäästmiseks vaesuse nõiaringist. Miks ei ole nt. Euroopa, eriti Prantsusmaa, nõustunud lõpetama oma farmerite tarbetut subsideerimist (USA oleks selleks valmis) või jätnud unarusse omandiõiguse juurutamise asumaades, mis ilmselgelt on endiste kolooniate vaesuse peapõhjusteks?

Selleasemel, väidab Casselman, raiskab Lääs monomaaniliselt oma vaimset energiat kõrvalise tähtsusega „abstraktsetele küsimustele“ nagu „loomade õiguslik seisund, surmanuhtlus, Hollywoodi klatsh või nn. poliitiline korrektsus“. Huvitav on Casselmani tähelepanek, et sellega käib käsikäes ka usuelu mahasurumine ja vaimsete väärtuste ilmalikustumine – samal ajal, kui üha suureneb vihavaenu õhutamine Lääne vastu selliste teokraatiliste rezhiimide poolt nagu shiiitlik Iraan või wahhabistlik Saudi Araabia.

Inimkäel ja -vaimul on vaevalt olnud aastatuhandeid kestnud „puhkehetki“. Aafrika ehteleiule võib järgneda teisi muudes paikades, mis meie perspektiivi muudavad. Võibolla oleks loogilisem oletada, et inimkonna ajaloos vahelduvad tegevusrohkemad perioodid laisematega. Isegi keskaeg — tuntud ka „pimeda ajastuna“ (The Dark Ages) — ei olnudki nii väga „pime“. Sel perioodil (ca. AD 500–kuni 1500) rajati ms Euroopa tähtsaimad ülikoolid, tõlgiti Piibel gooti keelde ja koguni lavastati maailma esimene operett.

Barry Casselmaniga võib aga nõustuda selles, et meil on praegu tähtsamat rääkida kui loomade õigused või Hollywoodi klatsh.
Märkmed: