Täpselt kaks nädalat enne Jüriöö mässu 660. aastapäeva, st. 9. aprillil 2003, kukutas demokraatlike riikide koalitsioon Lähis-Idas diktaator Saddam Husseini, kes oli tapnud ligi 400.000 omaenda maa kodanikku. Viis kuud hiljem tabati ta maa-alusest urkast ja teda võib nüüd ees oodata kohtumõistmine Nürnbergi stiilis, mis pärast II maailmasõda saatis surma või vanglasse rea saksa juhtivaid natse. Husseini tabamisega vahetusid ajaloo pöördlaval kõik kulissid. Täiesti uude valgusse tõusid sellised stsenaariumid nagu Iraagi infrastruktuuri taastamine, uute liitlaste kaasatõmbamine, valitsusvõimu üleandmine Bagdadile ja isegi George W. Bushi väljavaated 2004. a. presidendivalimistel.

Neil sõjavastastel, kes ehitasid oma opositsiooni Bushi vastu üles Iraagi operatsiooni nurjumisele, tuli alla neelata mõnedki hüsteerilised ennustused. Liberaalne Brookingsi instituut Washingtonis avaldas pärast sõja puhkemist märtsis veendumust, et Ameerika kaotab selles konfliktis „tuhandeid sõdureid“. Brent Scowcroft, endine Valge Maja turvanõustaja, oli kindel, et Bush kisub sõtta ka Iisraeli ning et siis algab tuumasõda.

Akadeemikute „kaugel-vasakul“ („far left“) tiival nimetas Columbia ülikooli laialt tuntud kirjandusteadlane (nüüd kadunud) Edward Said „täiesti usutamatuks“ ootust, nagu võiks Iraagi rahvas Ameerika väeosi vabastajatena tervitada. Vastupidi. Professor Saidi hinnangul pidi sõda osutuma niivõrd suureks katastroofiks, et tema hinnanul võinuks Bush isegi ära keelata 2004. a. presidendivalimised (arvatavasti selleks, et oma võimu säilitada).

Need ennustused ei ole — vähemalt seni — täitunud. Seevastu on aga toimunud sündmusi, mida keegi ei ennustanud, kuigi tagantjärele targana võiks neid lugeda üsna ootuspärasteks. Eelkõige kuulub siia Prantsusmaa järsult esile kerkinud juhiroll Ameerika vastasena ja Euroopa lõhestajana.

President Jacques Chirac torpedeeris ÜROs oma veto-ähvardusega USA viimase resolutsioonikavandi Iraagi korralekutsumiseks ja nõustumiseks rahvusvahelise relvainspektsiooniga, süüdistades USAd seejuures „ühepoolsuses“. Lisaks ähvardas Chirac Ameerika-sõbralikke Ida-Euroopa rahvaid, et kui nad ei kiida heaks Euroopa Liidu (EL) põhikirja Pariisi-Brüsseli varianti, võib ta keelustada nende pääsemise nii ELi kui NATOsse. Ameerika lugupeetavamaid politolooge, eksvälisminister Henry Kissinger kirjutas kevadel sel teemal Washington Post’is: „Kui praegune trend USA-Euroopa suhetes jätkub, lõhestub Euroopa kaheks grupiks: NATO kujuneb nende eestkõnelejaks, kes jätkuvalt toetavad häid suhteid Ameerikaga, kuna ÜROst saab foorum, mis uurib võimalusi tõhusamaks vastutöötamiseks suurvõimule Ameerikale (WP, 14. apr.). Eesti ekspeaminister Mart Laar deklareeris suvel, et Euroopa kaheks lõhestumine on fakt, mida ei saa enam eitada.

Teine asi, mida ei osatud ennustada, oli Vene mõlema liberaaldemokraatliku väikeerakonna läbipõrumine detsembris toimunud riigiduuma valimistel. Nüüd ei ole duumas enam ainsatki demokraatlikku häält. Ootuspäraseks võis ju pidada seda, et president Vladimir Putini meeskond teeb oma parima valimistulemustega manipuleerimiseks. Kuid Putini sellised „eeltööd“ nagu vaba televisioonivõrgu sulgemine ja liberaalse tööstusmagnaadi Mihhail Hodorkovski arreteerimine koos kahtlase valimisprotseduuriga, olid rohkem kui ükski lääne vaatleja, ja eriti ka president Bush tahtnuks ennustada. Bush ütles pärast üht külaskäiku Kremlisse, et ta oli vaadanud Putinile silma ja „näinud tema hinge“. See on võimalik, kuid me ei tea, milline see hing täpselt oli... ja Bush hoiab seda nüüd kindlasti suure saladuskatte all.

Jah, AD 2003 oli täis tuultepööriseid. Kui maailma võrrelda purjekaga, siis näib, et purjede ümberseadmise tööd jätkub meeskonnale rohkem kui aastaks.

Märkmed: