17. detsembril otsustas EL-i tippkonverents Brüsselis alustada liikmeks vastuvõtmise läbirääkimisi Türgiga.
26. detsembril valis Ukraina rahvas endale presidendi.
9. jaanuaril valib Palestiina rahvas endale uue presidendi. See rajab loodetavasti aluse tõelistele rahuläbirääkimistele Iisraeliga, milleks hiljuti surnud Yasser Arafati ametiajal puudus võimalus.
Ja 30. jaanuaril toimuvad Iraagis esimesed seadusandliku kogu valimised otsustava sammuna valitsusvõimu ülevõtmise suunas praeguselt ajutiselt valitsuselt.
Vaid mõni kuu hiljem on ette nähtud esimesed parlamendivalimised ka Afganistanis, kus möödunudaastased õnnestunud presidendivalimised panid veenva aluse demokraatlikule õiguskorrale.
Kas ei sisenda see loetelu aimust, et ühes tohutusuures maailmaosas näib olevat alanud demokraatlik revolutsioon ja et see revolutsioon võib lausa tundmatuseni muuta meie planeedi geopoliitilisi piire ja tasakaalu? Ja imeteldavalt asetseb see maailmaosa otse Euroopa külje all, kus demokratiseerumine tähendab suuremat turvalisust kogu Vanale Mandrile, kaasa arvatud Balti riigid.
Türgi liitumine Euroopaga näib hetkel problemaatiline, kuna see võib oleneda referendumeist sellistes Türgi suhtes skeptilistes EL-i liikmesriikides nagu Prantsusmaa ja Austria. Kuid see ei saa toimuda enne aastat 2015, mis peab andma Türgile aega oma inimõiguste olukorra parandamiseks ja nende kohandamiseks EL-i nõuetele. Türgi asub ses suhtes võtmepositsioonis, nagu väidab Washington Times’i juhtkiri: „Euroopa tingib Türgis edasisi muutusi (paremuse poole). Loodetavad reformid toimuvad Iraagi, Iraani ja Süüria piiridel. Peatselt algavad vormilised läbirääkimised (3. okt. 2005) EL-iga tõenäoselt illustreerivad demokratiseerumisprotsessi hüvesid kogu Lähis-Idale ja veel kaugemalegi.“ (WT, 18. dets.)
Käesoleva loo kirjutamise ajal on veel lahtine, kas sametrevolutsioon jõuab kanda kinnitada ka Bagdadis ja Teheranis, nagu loodab Washington Times’i juhtkirjanik. Peab aga esile tõstma üht uut elementi, mida Lech Walensa Solidaarsusliikumine Gdanski laevatehastes ega Vaclav Havel Praha kohvikutes 15 aastat tagasi veel ei tundnud — nimelt interneti „logijaid“ (Web logs) ja mobiiltelefone. Vaatlejad märgivad, et sadade tuhandete ukrainlaste organiseerumine „oranzhrevolutsiooniks“ Kiievi tänavail sai suurelt osalt teoks vaid mobiiltelefonide ja interneti kaasabil. Sel taustal omandab erilise tähtsuse fakt, et tähtsaimaks suhtlemiskeeleks tänapäeva internetiuniversumis on inglise ja hiina keele järel kolmandal kohal farsi — see on: Iraani riigikeel. Oleks ootuspärane, et Kiievi mõju ulatub varem-hiljem ka Teherani.
Mis puutub Iraagi ja Afganistani demokratiseerumisse, siis tuleb möönda, et sametrevolutsiooni faasi asendas nii Bagdadis kui Kabulis USA relvade jõud. See-eest peaksid need riigid uuel aastal toimuvate rahvuskogude valimistega jõudma seda kindlama sammu lähemale normaalsele õiguskorrale.
Seisame sel aastavahetusel paljude pretsedenditute ootuste lummuses. Lootkem nende täitumist.