Esimest korda sõjajärgses ajaloos läheb Eesti Euroopa ja Atlandi Liidu kõrgeimaile foorumeile mitte palujana, vaid kaasotsustajana. Nüüd oleneb meie meeste ja naiste kainest mõistusest ja vajaduse korral ka eesti jonnist, kas nad suudavad vastu panna Lääne-Euroopa suurriikide tasalülitamise katsetele. Saksa- ja eriti Prantsusmaa käitumine mullusel Euroopa tulevikukonvendil: sõnaõiguse keelamine väikeriikidele; president Jacques Chiraci ülbe korraldus nn. Vilniuse kirjale alla kirjutanud Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele — „suu pidada“ (kuna nad toetasid USA terrorismitõrje sõda) ja surve avaldamine mitmele liikmesriigile maksude tõstmiseks näitasid, et „vanal Euroopal“ on kalduvus kohelda euroliitu oma läänimaana.
On oluline näha Euroopa suurriike ajaloolises perspektiivis, st. 19. sajandi koloniaalimpeeriumidena, mis II maailmasõja tules lagunesid ja osalt ikka veel kannatavad oma nurjunud mineviku trauma all. On sümptomaatiline, et suur osa endistest impeeriumidest — olgu need Prantsuse, Saksa, Briti, Belgia, Portugali, Hollandi või Vene omad — on võtnud omaks sotsialistliku majandusmudeli. See võib esineda leebes vormis nagu Inglismaal või verise diktatuurina nagu Nõukogude Liidus, kuid kõigile sotsialismi variantidele on ühine selle põhitunnus — riigivõimu prioriteet isikuvabaduse ees ehk etatism (prants. k. „l’etat“ — riik). Näib, nagu tahaksid endised imperialistid oma territoriaalvalduste kaotust kompenseerida majanduse ja sotsiaalsfääri riigistamise abil, millele sotsialism pakub ainulaadse teoreetilise aluse. Ühtlasi on see aga viinud suurimad Lääne-Euroopa riigid, välja arvatud Inglismaa, kroonilise majanduskriisini.
Esmajoones pakub see eredat kontrasti olukorraga mitmes endises Prantsuse valduses, nagu kodusõdadest või rahvamõrvast laastatud Alzheeria, Ruanda ja Haiti. Teiseks võib see tekitada tõsist imetlust anglosaksi kultuuri vastu. Näib, nagu oleks anglosaksidel võime ennetada teisi rahvusi pöördeliste institutsioonide rajamisel. Aastal 1215 kinnistas nende Magna Charta kuningavõimu piirangud, mis said eelkäijaks parlamentaarsele demokraatiale. Keskajast pärinevad ka anglosaksi vandemeestekohtu institutsioon, riigi ja kiriku lahususe ning isikupuutumatuse (habeas corpuse) printsiibid ja ametisse valitu vastutuse nõue. Need on kõik olulised ehitusplokid tänapäeva demokraatia vundmendis.
Ja võibolla niisama tähtis on see, et anglosaksid on andnud inimkonnale jalgpalli (socceri), kelle-viie-tee ja mõiste „dzhentlmen“ — fenomenid, mis on leidnud kõrget hindamist eranditult kõigi rahvaste poolt.
Eesti verivärsked deputaadid EL-is ja NATO-s teevad hästi, kui nad pühendavad mõne hetke Euroopa ajaloole ning võrdlevad eriti prantsuse ja inglise poliitilisi ja kultuurilisi saavutusi. Ei ole tõenäone, et Brüsselis seni esimest viiulit mänginud „pralineekvartett“ (Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia ja Luksemburg) oleks vabanenud oma imperialistlikest impulssidest ja võtaks eriti hea meelega kuulda kesk- ja idaeurooplaste soovi süvendada koostööd anglo ameerika telge mööda. Seniste kogemuste põhjal võib koguni eeldada ägedat võitlust nende kahe rinde vahel.